Tolmumata raamatud

Kell oli saanud neli ja mees mõtles, et hakka varsti koju minema. Siiski sai üks töötaja kõne, et ta laps murdis laagris jalaluu ära ning Derek lubas muidugi tal lahkuda ja mõtles, et istub ise allesjäänud tunnikese raamatukoguhoidja laua taga. Laupäeviti pandi see kell viis kinni, Timothy  pidi harva laupäeviti tööl olema, aga kuna lõuna paiku käis üks kirjanik rääkimas võimalikust üritusest. Derekile meeldis, et ta sai ise enda töötunde planeerida, mõnel argipäeval oli pikemalt, siis sai reedel varem koju. Nojah, eks ta tütred otsisid reedel ise ka tegevust, seega oli mees päris tihti üksinda kodus. 
Derek lasi läbi ühed raamatud, mis tagastati ning jäi siis üht laupäevast ajalehte sirvima, mis seal laual puhkas. Derek luges lehti üldiselt tahvelarvutist, kuna seal oli kõige mugavam raamatuid kaasas kanda.
OT:Kinni

Kuigi Gin oli juba esmaspäevast saati linnas olnud, ei läinud ta majast kordagi välja. Esimesed kaks päeva ta praktiliselt magas, sest oli pikast reisist väsinud. Kolmapäeval vaatas ta majas ringi, et see ilusti selgeks õppida. See oli ju nii suur, et naisel võttis ikka natuke aega, enne kui kogu hoone ülesehitus selgeks sai. Samuti luges ta läbi omaniku poolt temale jäetud kirja ning üritas selle endale ilusti meelde jätta. Kayale tundus, et see omanik oli päris helde, sest ta lubas tal vabalt enda autosid kasutada, sest see polevat pidanudki hea olema, kui sõidukid niisama seisavad. Lisaks ei pidanud naine toidu pärast üldse muretsema, sest kord nädalas käib kohal mingi tüüp, kes külmiku täis paneb. Kõige parem on muidugi see, et neiu saab siin elamise eest veel päris korralikku palka ka. Sellist luksust ei olnud Gini silmad veel näinud. Ta ei suutnud uskuda, et ta millegi sellise otsa oli suutnud kukkuda, sest tema lapsepõlv möödus majas, mis oleks võinud vabalt mõne suurema auto möödasõidul kokku variseda ja hiljem oli ta kahetoalises korteris, mis samuti just lusksusega ei hiilanud. See siin aga... see oli midagi ennekuulmatud Kayale. Lisaks sellele, et see maja oli jumalik, ei saanud naine aru, kuidas see omanik teda nii pimesi usaldas? Ju siis pidi keegi talle ikka näitsiku kohta paar head sõna ütlema.

Neljapäeva laiskles naine põhimõtteliselt niisama maha ja reedel tegi ta seda, milleks ta siia kutsutud oli, ehk siis koritas kogu maja ära. See võttiski praktiliselt kogu päeva. Laupäeval otsustas naine aga lõpuks linna minna, sest tal ei olnud peale kahe paari pükste, kolme särgi ja mõne paari pesu ja sokkide midagi, mida selga panna. Raha oli naisel aga nii palju, kui tema vend enne surma tema vanglakontole kanda jõudis. Osa sellest oli juba muidugi ära kulutatud, aga enda palgapäevani peaks ta vastu pidama küll. Gin tõmbas endale lühikesed teksapüksid jalga, särgi selga ja teksatagi peale. Jalga said tavaliselt mustad tennised. Lukustanud maja, jalutas naine linna. Talle tundus, et paljud inimesed vaatasid teda uudistavate nägudega, aga talle oli see tuttav lapsepõlvest. Väikelinnade asi, kõik uued tuntakse kohe ära. Õnneks suutis Kaya suurematest vestlustest hoiduda.

Ta oli juba teel koju, kui korraga tuli taevast üks kõva mürin ja sealt hakkas vihma nii alla kallama, nagu oleks keegi pange naise pea kohal kummuli tõmmanud. Kaya astus esimesse ettejuhtuvasse hoonesse sisse ning leidis enda suureks irooniaks, et oli astunud raamatukokku. Ta pole kunagi eriline lugeja olnud. Võtnud enda märja teksatagi seljast ning sasinud enda märgasid juukseid, maandus naine ühele diivanile, et oodata vihma lõppemist. Kotid enda ostudega asetas ta diivani ette maha. Vaadanud ruumis ringi, nägi ta palju riiuleid, mis olid tulvil raamatutest, ning ühte lauda, mille taga istus mingi mees. Ilmselt raamatukogupidaja.

SPOILER: Click to show

Mees sirvis ajalehte, mis ei pakkunud talle eriti huvi. See oli kõmu täis ning Timothyt tõesti ei huvitanud, milline kuulsus poes käis ja milline mitte. Derek voltis ajalehe kokku ja pani selle kõrvale, et teine haarata, mis oli kohalik Tree Hilli ajaleht. Kuna see oli juba paar päeva vana, oli mees saanud võimaluse seda lugeda, ta tellis ajalehte interneti kaudu. Rowan tõstis pilgu, kui kuulis, et keegi sisenes raamatukokku. Hetkel oli siin üpris vähe inimesi, kes ikka laupäeva õhtupoolikul tahab raamatukogus istuda. Mõni inimene kasutas arvutit, üks noor vaatas teatmeteoseid, ilmselt oli ta suvetööle jäetud, üks kahekümnendate alguses naine valis enda pisitütrele muinasjuturaamatuid ja mõned pensionärid otsisid huvipakkuvaid teoseid. See naine, kelle märjad juuksed teatasid, et võõras jäi vihma kätte, oli kindlasti keegi uus. Tree Hillis teadis Rowan päris paljusid. Olgu, need lapsed, kes olid nooremad kui 15 eluaastat olid võõrad, kuna nad ei olnud ei Mia ega Abigailiga seotud. "Tulite lugejakaarti tegema?" küsis Derek laua tagant, naeratus näol. Sõbralikkus oli mehe jaoks oluline.

Kaya mõtles, et ta saab siin rahulikult istuda ja vihma ära oodata, aga juba mõne hetke pärast kõnetati teda. Kas raamatukokku ei tohi tõesti niisama istuma tulla? Naine tõstis enda näo mehele ja oli valmis juba midagi ninakat ütlema, kuid otsustas siis peas valmis olnud sõnadest loobuda, sest mees naeratas nii sõbralikult. Varem ta selliseid asju ei märganud, aga pärast vanglast vabanemist on iga sõbralik inimene naisele tähtis. "Eih, ma ei teagi, millal ma viimati mõnda teost käes hoidsin," tunnistas Gin täiesti ausalt ja turtsatas kergelt, raputades enda pead. Ilmselt pole need sõnad, mida mingi raamatukogupidaja kuulda tahaks, aga noh... tõde ei peagi alati meeldima. "Ma lihtsalt kasutan selle hoone katust natuke," teatas Kaya ausalt ja viis pilgu korraks aknast välja, kus ikka veel vihma alla kallas.

Timothy kuulis vastust, mis oli ausalt öeldes üsna tavaline. Paljud inimesed unustasid raamatud pärast gümnaasiumi lõpetamist ära, kuna tuli töö või edasiõppimine peale, kus oli põhiliselt siiski erialased tekstid. "Kahjuks kuulen ma seda päris tihti ja olen juba harjunud," tunnistas Derek. Tal ise tuli ka lugemisse paus pärast gümnaasiumi, kuna reisides ei olnud aega keskenduda mõne klassiku teostele, mida Rowanile muidu meeldis nautida. Derek viis silmad aknale, kust tõesti oli näha, et väljas sajab. "Oh jah, siis tõenäoliselt väga rohkem inimesi raamatukokku täna ei jõua," arvas Timothy.

Kaya kuulas meest ja noogutas kergelt kaasa, sest mis ta ikka öelda oskas. Ta ei viitsinud hakata heietama sellest, kuidas inimesed enam üldse raamatuid ei loe, sest neil on muud teha, nagu näiteks arvutis istuda või kinos käia. Kellel ikka nendeks raamatuteks aega on. Kaya oli üks neist õpilastest, kes kasutas viimast tehnikat päris tihti. "Ilmselt mitte," nõustus Gin, oskamata väga midagi juurde lisada. Kuna nende vahele tekkis vaikus, siis viis näitsik enda tumedad silmad ruumi ringi vaatama. Natuke imelik oleks olnud meest niisama jõllitada. "Mis teost te mulle soovitaksite, kui ma olen pikalt lugemisest eemal olnud?" uuris Gin korraga. Äkki ta isegi teeb endale lugejakaardi. Ta ei ole siiani raamatute vastu huvi tundnud, aga äkki võib see veel muutuda. Nagu eelnevad päevad näitasid, siis ega tal siin linnas midagi väga palju teha ei ole. Võiks siis ju aega niisama lebotamise asemel lugemiseks kasutada.

Mees ei arvanud, et ainult arvuti oli raamatute populaarsuse pidevas langemises süüdi. Elu muutus aina kiiremaks, Timothy mäletas, et kui ta oli tudeng, siis ei olnud pidevat kiirustamist ja multitaskingut, nüüd oli ta aga tihti tabanud end samal ajal kolme erinevat tegevust sooritamas. Kuulnud küsimust, pidi Derek sellele kahjuks üsna tühja vastuse andma, kuna ei teadnud naise eelistusi. "See oleneb kõik sellest, missugune žanr teile istub," lausus mees. Ta ise hakkas hiljuti lugema uuemaid klassikuid läbi, mis pakkusid palju suuremat lugemisrõõmu nüüd kui koolipõlves.

"Hmm..." mõtles naine ja ajas ennast püsti. Ta tõstis enda kotid diivanile, kuid ise jalutas laua juurde, kus mees istus. Tõmmanud endale ühe lähedal asuva tooli lähemale, istus Kaya sinna. Nüüd sai ta mehega ilusti vestelda, mitte üle raamatukogu rääkima. Toetanud enda küünarnuki kergelt lauale, naaldus naine pisut mehele lähemale. "Ma arvan, et hetkel sobiks mulle midagi inspireerivat... aga mitte väga... kuidas nüüd öelda... ninnu-nännu armastuslugu," sõnas Gin, tõstes enda pruunid silmad mehele. "Mõni hea biograafia sobiks isegi ka," lisas naine. Talle pole kunagi väga fantaasialood ja muu selline istunud. Talle meeldib lugeda pigem jutte päris elust.

Mees vaatas, kuidas naine tuli lähemale ning kuulas, mis raamatuid ta eelistaks. "Muidugi võin soovitada Harper Lee "Tappa laulurästast". Mulle mõjub see alati justkui mingi puhastusprotsess, saan vanad häirivad mõtted eest. Biograafia koha pealt pakub huvi ehk Chaplini elulugu, kuigi see on pisut nukker, on see hästi kirjutatud. Mida ma veel võiksin soovitada," jäi Timothy mõttesse. "Gerald Durrelli "Minu pere ja muud loomad" on ka muhe lugemine, viib teistsugusesse ajastusse ja pakub nalja," arvas mees. See oli ka ju autobiograafia," mainis Derek.

Kaya kuulas mehe soovitusi, millest ühte oli ta kunagi ammu lugenud ja ühest ainult kuulnud. Naine mõtles hetke ja leidis siis, et ta peaks lihtsalt kuskilt alustama, kui tahab lugema hakata. Eks ole seegi ju üks viis, kuidas enda silmaringi suurendada ja tarkusi koguda. "Hmm... Harper Leed lugesin ma kunagi ammu, aga miks mitte seda uuesti teha," avaldas naine mehele enda mõtted, "Chaplini jätaksin ma vist hetkel kõrvale, aga selle Durrelli võin ma siis ka võtta. Aga... kuidas ma siis selle kaardi teha saan ja kas see maksab ka midagi?" Kaya pidi enda elus uue lehekülje pöörama ja iga pisemki muutus võrreldes enda eelmise eluga tuleb talle kasuks.

Derek oli kindel, et võib vajadusel veel teoseid soovitada, ta lihtsalt ei teadnud, mis võib naisele huvi pakkuda. Kuigi Timothyle pakkus huvi ka ulmekirjandus, ei meeldinud talle tänapäevasemad teosed. Need ei olnud tihtipeale loogilised ja liiga suureks paisutatud. "Kaardi saab üsna kiirelt teha, on vaja vaid täita ära üks ankeet, ja saate kaardi. Selle tegemine on tasuta, linn hoiab raamatukogu väga hästi, kaotamise korral on vaja uus osta," rääkis mees ning võttis arvutis lahti ankeedi ja hakkas küsima andmeid, nagu näiteks nimi, aadress, sünnikuupäev ja nii edasi.

"Olgu, teeme ära siis selle," sõnas naine, olles endiselt pisut ebalev, sest polnud täiesti kindel, kas lugemine on miski, mis talle huvi pakuks. Pealegi tähendab selle kaardi tegemine enda andmete avaldamist. Õnneks hakkas mees juba peagi küsimusi esitama, seega polnud Ginil enam võimalik alt ära hüpatagi. Mõned küsimused panid naise hetkeks ebalema, nagu näiteks aadress, sest tal ei ole otseselt kuskil mingit elamist veel. Ta otsustas anda selle aadressi, kus ta hetkel elas. "Nüüd te teate küll minu kohta päris paljut," muigas Kaya, vaadates mehele otsa, kui too lõpetas arvutis ankeedi täitmise ja seega ka naiselt küsimuste küsimise.

Derek võis naise hääletoonist lugeda välja kerget ebakindlust, kuid Timothy arvas, et asi on ilmselt selles, et tüdruk on üldse linnaga uus. Lõpetanud ankeedi täitmise, printis selle mees välja ning tõukas paberi Kaya poole ja andis ka pastaka. "Palun allkiri sinna lõppu," ütles mees. Kui see sai antud, võttis ta ankeedi ja pani selle ühte mappi, kus hoiti kõiki seesuguseid ankeete. Iganenud paberimajandus missugune. Ometi oli seda linnavalitsuse jaoks vaja. "Ja kus on mu kombed, ma olen Timothy Derek Rowan. Kui on tekkinud küsimusi raamatukogu või üldse selle linna kohta, siis võite minu poole pöörduda, olen siin linnas juba pikemat aega elanud," lausus Derek naeratusega. Ta võttis ühe kaardi, mis oli suuruselt pangakaardiga samasugune ning lasi selle triipkoodilugejast läbi. "Nii, siin on teie kaart," lisas mees ja andis selle Kayale. "Ma lähen toon selle raamatu," ütles Timothy ning tõusis ja läks riiulite vahele, et üsna pea otsituga tagasi kõndida.

Kaya lasi silmadega üle andmete, mis paberil tema allkirja ootasid. Sellega peaks ta kinnitama, et kõik see teave on õige. Ilmselt hetke olusid arvestades nad seda olidki. Naine võttis pastaka kätte ning kirjutas sinna allkirja alla, olles eelnevalt korraks mehele otsa vaadanud, justkui kontrollimaks, kas ta on ikka piisavalt usaldusväärne. Asetanud pastaka taas lauale, libistas ta paberi tagasi mehe laua poolele. "Meeldiv," sõnas naine, sest muud midagi ta kosta ei osanud, "ma pole siin veel nii kaua olnud, et küsimusi võiks tekkida." Pealegi oli Kaya rohkem seda tüüpi, kes pigem hulgub ja uurib ise ringi kui läheb kellegi käest midagi küsima. "Aitäh," tänas Gin viisakalt meest ning võttis kaardi enda sõrmede vahele. "Raamatud," parandas naine meest, sest ta tahtis ju nii Harper Leed kui ka seda Durelli teost.

"Nojah, üldiselt siin inimesed ikka aitavad ka, kui peaksite ära eksima või midagi sellesarnast," lausus Derek. "Õigus," sõnas Rowan ja otsis välja mõlemad. Ta istus tagasi toolile ning lasi need läbi, Kaya kasutaja oli tal juba lahti. "Palun," sõnas mees ja tõukas kaks raamatut üle laua naise poole. "Nüüd ongi kõik vist korras," arvass Derek. Ehk oli naisel tekkinud küsimusi? Siis sai ta need praegu esitada.