Bioloogia

Emily tegi ukse lukust lahti ja astus klassi, pannes enda käekoti ja mapi lauale. Ta vaatas kella ja märkas, et tunni alguseni oli 10 minutit jäänud. Naine kirjutas tahvlile koduse ülesande juba ära. Tunni lõpus ei kirjutanud neid päevikusse keegi, pigem lasta neil see tunni alguses ära teha. Seejärel istus Emy enda toolile ja jäi ühte ristsõna lahendama.

Lizza jõudis klassi arvatust varem, hoides käes kooritud mandariini, mida ta aeglaselt viil viilu haaval sõi, imedes esmalt tükist mahla välja. "Tere," lausus tüdruk õpetajale ning jalutas enda kohale teisse ritta akna all. Ta tõstis kotist väja vajalikud esemed ning surus endale siis klapid pähe, et natuke muusikat kuulata.

Liam sisenes klassi mõni minut pärast Lizzat. Noogutanud õpetajale kadus ta klassi tagumisse otsa nagu tavaliselt. Ta leidis endale mõnusa koha tagumises reas täpselt keskmises pingis. Loidude liigutustega tõstis ta vajalikud asjad välja ning viskas pilgu peale eelmises tunnis õpitud materialile.

Alex, blondid juuksed hoidmas kergelt lokki, varjates nii neidise sinise silma, sisenes klassi vaikides. Noogutanud kergelt õpetajale tervituseks, kohendas neidis kotti enda õlal ning lonkis seina poolse rea viimasesse pinki. Tavaliselt istub ta ees, kuid täna polnud tal mingit tuju ega tahtmist süveneda mitte millessegi. Üleõlakotist paksu kaustiku ja pinali võtnud, pani ta need laua nurgale. Seljas oli neidisel muidu kitsad tumedad teksad, must t-särk ja selle peal punane pusa, mille ta eelmine aasta Sayerilt sai.

Jessical oli käed vaid bioloogiatunniks vajalik kraam, kui ta klassi astus. "Tereee," hüüdis ta lõbusalt üle klassi õpetajale ning läks siis oma kohale kuskil üsna keskel. Ta pani asjad lauale ja vaatas siis korra klassis ringi. Pf, igav. Tütarlaps võttis oma bioloogiavihiku tagumise kaane lahti ning hakkas tunni algust oodates edasi kritseldama joonistust, mis tal eelmisel tunnil pooleli jäi.

Sayer ilmus klassi mõned minutid pärast Jessicat. Ta sammus klassi ning lasi silmadel üle rahva libiseda. Lizzaga ei tahtnud tema rääkida. Alex ei tahtnud temaga rääkida. Seega tuleb vist üks tore tund. Say okupeeris koha Jessie kõrval, saates talle ühe lihtsa naeratuse. Tõstnud asjad enda laule, lasi ta kotil enda laua kõrvale vajuda.

Jessiet täitsa üllatas, et Sayer tema kõrvale istus. Nad polnud juba päris pikalt suhelnud ja seda väga lihtsal põhjusel. "Tunnis ei sobigi Lizandra kõrval istuda?" küsis Jessica, vaatamata Say poole.

Alex tõstis enda silmad lahti olevalt märkmikult, mis on viimaste päevadega muutunud raskemaks täis soditud lehtede arvelt ning kergenenud nende arvelt, mis on neidise poolt välja rebitud, kinnitades need mõned read eemal istuvale Sayerile. Nende kahe tülist on möödas kaks päeva. Peale kõike seda läks Alex koju, et leida eest purjus isa, kellega läks kergeks kähmluseks ning kelle tõttu käib neidis jälle ringi sinise silma, punetava põsega, sinikatega, mis tema käsi katavad, ning kergelt longates.

Jessica sõnade peale kergitas ta enda kulme. Kas siin klassis on üldse keegi, kes teda ei vihka. "Ei sobi jah," sõnas Say üsna ükskõikselt, vaadates põletava pilguga Lizza poole. Tundes samas seljatagant Alexi pilku. Ta oli just kui pilkude sõjatandril. "Me läksime lahku. Või õigemini ta pettis mind," lausus Say, vaadates enda ees olevat bioloogia vihikut.

Selle peale kergitas Jessica kulmu ja vaatas noormehele otsa. Jessie tundis korraga rõõmu ja samas oli tal Sayst kahju. Tütarlaps ei lausunud midagi, kartes, et ütleb kõike muud kui seda, mida Say kuulda tahaks. Ta lihtsalt vaatas noormehele otsa.

"Tundub, et mu elu on lihtsalt üks suur pundar ja see ei saa kunagi täielikut korda," sõnas Sayer viimaks, viies enda tühja pilgu Jessicale. Just siis kui ta arvas, et kõik oli kõige paremas korras, pidi jälle midagi uut ülesse kerkima. Lihtsalt üks must kinnine ring.

Jessica libistas oma käe vihikult Say poole ja võttis noormehe käest kinni. Ta vaikis endiselt, oskamata midagi öelda. Oma pilku Sayeri silmadelt ei viinud tütarlaps ka eemale.

Kui Jessica tema käest kinni võttis, vaatas noormees esmalt neiule otsa ja siis tema kätt. Ta naeratas kergelt, kuid libistas enda käe tüdruku käest välja. Ta sai aru, et tüdruk tahtis teda toetada, aga ta ei ole kunagi selles hea olnud, et laseks kellegil enda eest hoolitseda.

Jessica kohmetus selle peale, kui Sayer oma käe ära libistas. Tütarlaps lükkas oma juuksesalgu kõrva taha, asetas käe vihikule tagasi ning silmitses oma kritseldust. Pärast seda, kui ta Say pilte nägi, ei julge tüdruk oma meistritöösid joonistusteks nimetadagi.

Kui Say näitsiku kohmetust nägi, teadis ta et peab midagi ütlema või tegema. Ta ei tahtnud, et Jessie ennast halvasti tunneks. Ta oli ise lihtsalt liiga löödud ja segaduses. Kõik tema lähedasemad inimesed hakkasid üks haaval kaduma ja paratamatult jõuad sa siis järeldusele, et asi on sinus. Sayer nihutas enda tooli näitsikule lähemale ning silmitses tema kritseldusi. Ta muigas kergelt, kuid see kadus ruttu. Ta võttis pastaka ning täiendas neiu pilti.