The serious conversation

Alexi isal Martinil on olnud probleemid alkoholiga juba aastaid, kuid viimase aasta-kahega on need hullemaks muutunud. Kui tüdruk oli veel väike, siis võttis mees sellist kraami endale sisse vaid õhtuti kui järgev päev oli vaba ehk siis kaks korda nädalas. Harva läks ta ülepiiri ja lõi enda naist või Alexit. Kuid peale Joanna surma muutus asi märgatavalt. Mees hakkas rohkem jooma ning rohkem läks asi ka ülekäte, kuid Alex pole seda kunagi viinud kaugemale kodu neljast seinast.

Kakluse alustamise eest, visati Martin baarist välja ning ta kõndis tagasi korterise, mille ta leidis pimeda ja tühjana. Küllap oli tema tütar uttu tõmmanud kui mees lahkus. Võtnud suuna otse kööki, avas ta külmkappi, võttes sealt pudeli kanget õlut, mille peale avamist kohe suule tõstis. Vaiksel sammul lonkis ta elutuppa visates ennast diivanile istuma ning jõllitades televiisori musta ekraani.

OT: Sayer

Sayer oli terve tee enda majast Alexi majani pidanud aru, kuidas ta üldse mehega rääkima peaks. Tema põhiprobleemiks oli see, et ta ei teadnud, millises seisus mees on. Üldse ei olnud ta mehega kuigi palju rääkinud, sest mees lihtsalt ei sallinud teda. See aga ei olnud poissi kunagi pidurdanud neiuga suhtlemast. Sayer jõudis õigesse tänavasse just siis kui Alexi kortermaja uks neiu isa seljataga sulgus. Say ootas mõned minutid ning sisenes alles siis hoonesse. Noormehe käed olid surutud taskutesse, kui ta tüdruku korteri ukse taga seisis. Ta hingas vügavalt sisse-välja ning tõstis käe uksekella juurde. Korraks mõlema käe sõrmi välja sirutanud ja siis jälle rusikasse surunud, lasi ta kella, jäädes vastust ootama.

Martini silmad pöördusid uksele. Mees tõusis diivanilt, õllepudel käes, lonkides ukse juurde. Purjus inimese kohta oli tema samm sirge ning hoiak kindel. Küllap aastane praktika on ära tasunud. Avanud ukse, mis polnud isegi mitte lukus, jäi ta emotsioonitult otsa vaatama enda tütre sõbrale. "Mida sa tahad?" küsis ta, suu tõmbumas kriipsuks. Küllap Martin lootis, et tulijaks on Alex mitte see tüüp.

Sayer hoidis kergelt hinge kinni kui ukselink alla vajus ning Alexi isa ukse avas. Tema silmadest oli kohe arusaada, et ta ei ole sugugi kaines olekus. Koheselt riivas poisi silma õllepudel tema käes. Mehe küsimuse peale kergitas ta enda kulme, "ma arvan, et me mõlemad teame, miks ma siin olen," lausus Say vastu, pilgutamata isegi silmi ning vaadates mehele kindlalt otsa. Ta oli kindel, et ei lahku siit ennem kui mehele on selgeks tehtud, et ta ei puuduta Alexit enam sõrmeotsagagi.

Martin mühatas vaid kergelt. "Sellisel juhul võid sa kohe tuldud teed tagasi minna," sõnas mees kergel irvitusel, lükates ukse noormehe nina all kinni ning kõndides elutuppa. Mingi nolk ei tule talle siin õpetama, kuidas ta peaks käituma või mitte. Eriti veel oma tütrega.

Sayer oli kohe arvanud, et see jutuajamine ei möödu kergelt. Selline lihtne asi nagu uks teda aga ei takistanud. Noormees ei teinud väljagi asjaolust, et uks tema nina all kinni löödi. Ta vajutas ukselingi alla ning astus korterisse, sulgedes selle enda selja taga. "Mind ausalt öeldes ei huvita, mida sina enda eluga teed, aga Alex jäta sellest välja. Ma ei saa aru, kuidas sa üldse võid enda kätt tema vastu tõsta. Ta on su lihane tütar for god sakes," pahvatas Say silmitsedes vihaselt meest.

Martin tõstis pudeli rahulikult suule, võttes mitu suurt lonksu, ennem kui enda silmad Sayerile pööras. "Ta on minu tütar ning ma käitun temaga, kuidas tahan. Meie vahelised suhted ei puuduta kuidagi sind, seega soovitan sul parem uttu tõmmata," lausus mees emotsioonitult, rohelised silmad, mis olid kohutavalt sarnased Alexi omadele, jälgimas poissi.

"Ta on su tütar, aga mitte omand või asi. Pealegi on ta täisealine ja teab ise, mis teeb. Need puutuvad minusse kui Alex elab minu katuse all ja näeb kohutav välja. Ma soovitan pigem sinul uttu tõmmata ja ta rahule jätta," vastas Sayer koheselt. Tema silmad puurisid meest ning tema käed külgedel tahtsid vägisi rusikasse tõmbuda. "Alex väärib palju paremat kui sinna talle anda suudad," lausus noormees kindlalt.

"Ta võib olla täisealine, aga ta elab siiski minu katuse all, kuigi võib väita, et pigem sinu katuse all. Ta on minu ainukene tütar, mis teeb temast ka minu omandi kui ma seda ütlen. Ning pealegi kes oled sina, et tulla ütlema, kuidas ma peaksin oma tütart kasvatama või temaga käituma? Lihtsalt mingi suvaline nolk tänavalt, kes kipub sattuma samale rajale, mis su papa," tõusis Martin püsti, seistes Sayeri ees ja vaadates talle otsa. Ta teadis hästi noormehe isa, sest on pidanud teda korduvalt vahistama või kainerist koju viima.

"ALEX EI OLE KELLEGI OMAND!" sõnas Sayer pahaselt, "ta on elav inimene, kes teeb ise enda otsused," kordas noormees enda mõtet, mis muidagi mehele kohale ei tahtnud jõuda. Say pidi end tugevalt talitsema, et mitte mehele vastu vahtimist virutada, kui too teda tema isaga võrdles. "Kes olen mina?! Ma olen inimene, kes armastab teie tütart sellisena nagu ta on ning pealegi hoolin ma temast ja tema käekäigu pärast," pahvatas Sayer, olles kergelt kohkunud ise enda sõnade üle. Need kajasid veel justkui kauge kajana tema kõrvus. "Ja mis puutub minu isasse. Siis erinevalt sinust ta saab aru, et ta elu ei ole korras ja ta töötab selle kallal, et end parandada," lausus nooruk hääldades iga sõna välja ning astudes mehele lähemale, hoides ühte sõrme hoiatavalt üleval, et enda point selgemaks teha.

Sayeri sõnade peale hakkas Martin naerma. "Miles on seal augus kaua olnud ning nii pea ta sealt välja ka ei roni. Ta oli, on ja jääb joodikust lurjuseks nagu sa teda tead. Keegi ei muutu. Veel vähem minu tütar, täpselt sama sugune kaltsakas nagu tema ema ning Joanna ema," irvitas mees, lükates poisi nolgi kõrvale ning kõndides kööki, et järgmine pudel võtta.

"Tõesti? Ta on viimased kolm nädalat ravil olnud. Inimesed muutuvad, kui nad seda tahavad," sõnas Sayer kindlalt, tegemata välja Martini märkustest. Ta ei tundnud tema isa ega teadnud milline mees ta oli. Noormees oli temaga koos kasvanud ja mäletas hästi vanu aegu, kus nad isaga kogu aeg asju koos tegid. "Alex.Ei.Ole.Kaltsakas!" lausus Say mehele, järgnedes talle kööki. "Ta on laulja, muusik, staar ja kõike muud, mida sa temas märganud ei ole. Teda ootab ees suur tulevik ja ma teen kindlaks, et ei sina ega keegi teine talle teele ette ei jää. Ma arvan, et meile kõigile on parem, kui sa temast eemale hoiad. Sa ei taha ju ometi raskete kehavigastustetekitamise eest vanglasse minna," lausus Sayer, andes märku, et võib mehe kohta kaebuse esitada.

"Inimesed ei muutu. Olgu ta pühak nii suur kui tahes, aga tema patud jäävad talle igaveseks ketiga järgi tolpnema," turtsatas Martin, avades külmiku ning võttes uue pudeli. Korgi pealt keeranud, võttis ta mitu suurt sõõmu, tundes ennast seejärel vägagi hästi. "Sinu ähvardused, poisu, ei muuda midagi. Ei teinud keegi midagi neli aastat tagasi ega nädal aega tagasi, miks peaks keegi nüüd sõrme liigutama," pöördusid mehe rohelised silmad Sayerile.

"Selles sa nüüd küll eksid," sõnas Sayer kindlalt. Tema ise oli viimaste kuudega tunduvalt muutunud. Jah, patud võivad alles jääda, aga selleks, et meenutada sulle, kus sa valesti läksid ja et sa enam sama viga ei kordaks. "Sest nüüd viin ma Alexi homme traumapunkti enda murdunud luud kipsi panema ja vaevalt nad küsimata jätavad, kuidas see juhtus. Ja ma isiklikult vaatan, et sa seal trellide taga istuksid," lausus Say, mõeldes iga sõna täiesti tõsiselt.

"Seda arvad sina," tõstis Martin uuesti pudeli suule, juues seda rahulikult. Ta pööras ennast ringi, kõndides rõduukse juurde. "See pole esimene kord kui ta sinna sattunud. Murtud ranne on päris tihe sellisel plikal. Pealegi ta ei ütle sõnagi. Pole siiani öelnud," pöördusid mehe silmad Sayerile.