Fuck the what!

"Ma tean," pomises Lizza ning tema näole ilmus hetkeks kerge muie kui ta Joest möödus ja tagasi elutuppa jalutas. Vanemad istusid kumbki ühe tugitooli peal, jättes neile diivani. Joe õppimisasjad olid endiselt laual. Lizard võttis istet diivani vanemate poolsel küljel. Nii igaks juhuks, kes teab, mis seal toimuma hakkab.

Joe istus diivanile ja jäi põrnitsema enda kodutööd. Kirjandil oli puudu veel kokkuvõte ja noormees oli kindel, et nüüd ei saa ta seda iialgi valmis. "Joey, ma tean-" alustas Joe "ema", kuid Joseph ei lasknud tal lauset lõpetada. "Ära kutsu mind nii," urises nooruk.

Lizza oleks emale heameelega vabandava pilgu saatnud, kuid tema ilme jäi neutraalseks. "Me saame aru, et meie siiatulek on teile mõlemale ilmselt suur üllatus ja mitte just kõige meeldivam nagu ma näen," sõnas naine vaikselt. Tema hääl sarnanes Lizzale kuid oli mõne tooni võrra kõrgem. "Ma oletan, et teil mõlemal on meile hulgaliselt küsimusi ja me oleme valmis neile vastama," avas enda suu ka isa, kelle pilk oli pikemalt peatunud Joel.

"Miks te meid jätsite? Ja miks te nüüd tagasi tulite?" küsis Joseph otse välja. Ta lausa kees vihast. Joe haaras laualt märkmiku ja rebis sealt ühe tühja lehe, et midagi tükkideks rebida. See oli ainus viis, kuidas ta sai end karjumisest ja minema kõndimisest hoida.

"Te teate ju, et meil ei olnud võimalik teid kasvatada. Minu isa oli nõus teie eest nii kaua hoolt kandma kuni me asjad korda saame. Me arvasime, et see võtab mõned kuud, maksimum aasta. Aga kõik osutus palju raskemaks. Meil ei olnud valikut. Meil oli probleeme nii võlgade kui ka alkoholiga. Te ei oleks saanud meiega koos korralikult ülesse kasvada," vastas Lizbeth Joe esimesele küsimusele. "Nüüd oleme me sellest kõigest välja saanud. Meil on nüüd New Yorgis Brooklynis korralik maja ja me oleme püsti löönud väikese restorani. Meie elu on nüüd kindlal alusel, aga me teadsime, et midagi on puudu. Me tulime siia ennekõike, et teiega rääkida ja kui see teile sobib, siis meile meeldiks kui te meiega New Yorki elama tuleksite. Ka vanaisal oleksid seal paremad võimalused," lõpetas naine, vaadates abiotsivalt enda abikaasale otsa, kes terve see aeg vait oli ja enda naist silmitses. Justkui ei oleks ta tema jutus kindel.

Joe seisis püsti. "Te arvate, et kõik on kohe korras? Ei muidugi, Liz pakime asjad ja lähme kodu mängima. EI! Meil on terve elu siin. Ma ei saa niisama minema tõmmata. Meie sõbrad on siin, Daniel, Nicole, töökohad kool. Vanaisa," rääkis Joseph ka Lizzie eest. Tegelikult ta ei teadnud, mida Liz mõtles.

"Joe, muidugi me ei arva, et te kohe meiega kaasa tulete. Ja me saame aru, et teil on oma elu siin sisse kujunenud. Te ei pea isegi meie juurde elama tulema kas või külla mõneks ajaks. Me ei taha kontakti teiega igaveseks kaotada," rääkis nüüd Jonathan, võttes jutuajamise enda naiselt üle. "Ja nagu ma näen, siis Joe sa oled endale juba hoiaku võtnud ja me ei saa sind süüdistada. Sul on õigus kõige suhtes," sõnas mees nagu vana rahu ise. Ilmselt olid nad selliseks vastuvõtuks valmistunud.

Lizza kuulas kogu seda juttu, seedides kuuldut. Ta oli just kui süütu kõrvalseisja, kes oli kuskile sisse tõmmatud. Ta isegi ei osanud midagi kosta. Pealegi sõnas Joe juba kõik ära, aga oota.....kuhu jäi Delilah? "Ma arvan, et Joel on õigus ja me ei saa lihtsalt enda elu siin kokkupakkida, sest teil tuli tuju nüüd enda ametit ja kohustust täita. Samas......külla minemise vastu ma väga ei ole. Pealegi oleme me kõik nende aastate jooksul lahku kasvanud. Vaevalt sellest ühisest elust midagi välja tuleks," rääkis nüüd Lizard, hääl alguses kergelt värisemas.

Joseph istus tagasi diivanile ja mõtles toimunu üle. Vau. Lihtsalt vau. Joe ei osanud enam midagi öelda. "Muidugi te võite meile külla tulla, aga...Me võiksime ju proovida. Kasvõi minna välja sööma või teha midagi muud koos," pakkus naine välja. Joseph ei vastanud midagi.

"Ema," peatas Lizard naise jutuvoolu, "me oleme Joega juba piisavalt vanad, et varsti ülikooli minna või siis oma elu peale minna, kuigi me oleme seda nagu nii juba terve elu teinud. Seega ma ei usu, et meil on mõtet siinne elu maha jätta ja New Yorki kolida. Pealegi ei ole ma kindel, kas ma seda tahan...." rääkis tüdruk, leides endas viimaks selle kindluse, et ka enda arvamus kuuldavaks teha.

"Kas te ei taha meile isegi ühte võimalust anda?" küsis mees, vaadates Lizzie poole. Ilmselt ta teadis, et Joe oli asjale väga vastu. Joseph otsustas kuulata, mida Lizandra vastab. Noormees vaatas enda bioloogiliste vanemate nägusid. Sarnasusi oli tunda.

Lizza vaatas ühte punkti vastasseinas ning oli tükk aega vait, hammustades õrnalt enda alahuulde. Ta ei teadnud, kuidas sellele vastata. Ühelt poolt tahtis ta elada nagu korralik inimene koos enda perekonnaga. Teiselt poolt ei suutnud ta andestada seda, mis juba oli tehtud. Viisteist aastat on siiski pikk aeg. Kõik käis liiga kiiresti. "Te ei saa lihtsalt tulla pärast viiteteist aastat ja nõuda, et me teiega elama hakkaksime nagu üks perekond. Sellega olete te palju aastaid hiljaks jäänud. Joe on see, kes on mu ülesse kasvatanud. Ma võin teiega suhelda ja külla tulla, aga ma ei kavatse teiega elama tulla. Selle jaoks on juba natuke liiga hilja," sõnas Lizard mõistes peagi, et kõik ootavad tema vastust.

Joe kuulas Lizardi. Tal oli paganama õigus. "Pealegi, mul on varsti oma pere," lausus Joseph. Ta tahtis seda öelda, kuid kahetses seejärel. Mis tehtud see tehtud. "Kuigi laps polnud planeeritut, ei jäta ma teda. Mul on oma kogemus olemas, mis tunne on ainult vanaisaga üles kasvada. Ta on võrratu inimene, aga lapse ellu on vaja nii ema kui isa," lõpetas Joseph pika monoloogi.

Lizard noogutas ning asetas hetkeks enda toetava käe venna põlevele, kuhu see hetkeks püsima jäi. "Kõik on läbi mõeldud juba. Ja lapse ema on tõesti tore inimene," lausus tüdruk, leides et peaks venna sõnu kuidagi kinnitama. Mõlemad vanemad olid selle uudise pärast kergelt öeldes üllatunud. Isa hakkas tugitoolis vaikselt nihelema. "Kõik on läbi mõeldud? Ma ei näe planeerimata lapses midagi, mis oleks läbi mõeldud," turtsatas mees, silmitsedes kergelt pettunud pilgul Joed. "Sellist uudist me tõesti ei oodanud...." sõnas naine vaikselt.

Joe huulile ilmus kerge naeratus, kui Lizzie teda toetas. Naise vastuse peale turtsatas Joseph aga naerma. "Sinul on õigus olla minus pettunud? Meie kaks oleme samahästi kui võõrad. Las ma arvan, see oli sinu geniaalne idee otsida lapsed üles...Pealegi, see on vägagi planeeritud. Ma saan minna ülikooli ja selle kõrvalt ka lapsega olla," pahvatas noormees välja, hääletoon naerev.

"Lapse kõrvalt ülikooli minna. See ei saa küll kerge olema," sõnas naine tegemata välja Joe sõnadest, kuid oli näha kuidas need tema hoiakut muutsid. Ilmselgelt ei läinud asjad nende jaoks libedalt. "Meie elus pole kunagi miski kerge olnud, seega oleme me sellega harjunud," sõnas Lizard teravamalt kui soovis. Joe negatiivne hoiak justkui kandus talle edasi. "Võtke vastu minu nõusolek teid külastada või minge ja hoidke meist eemale nagu te alati teinud olete," lausus Lizza, hakates juba kahetsema, seda, et need võõrad korterisse sisse lasi.