Fuck the what!

Joe istus elutoas diivanil ja tegeles kodutööga. See hakkas peaaegu lõpule saama, kuni ta kuulis ühte koputust. "Lizzie, viitsid vaatama minna, kes on?" hõikas noormees, sest ta oli hetkel väga süvenenud.

Liz oleks hea meelega Joele midagi vastu podisenud, kuid ta tõesti ei viitsinud enda suud lahti teha. Seega ajas ta end voodist ülesse ning väljus enda toast. Ta jalutas aeglaselt kööki ning mõtles, et kui tegu on Delilah'ga, siis saab Joe paar kena sõna tema suust, sest ta pidi end siiski voodist ülesse ajama. Lizard keeras ukse seest poolt lahti ning tõmbas ukse avali, jäädes otsa vaatama kahele täiskasvanud inimesele. Naabrid? Müügimehed? "Mmm...jah?" küsis Lizard, "kuidas ma teid aidata saan?" küsis ta kohmakalt. Ei juhtunud just igapäev, et mingid võõrad inimesed nende uksetaha tulevad.

Joe kuulatas ja sai aru, et inimesed polnud tuttavad. "Me tulime teile appi," lausus üks naisehääl. Joseph kortsutas kulmu ja läks esikusse. Need inimesed olid tuttavad. "Vabandust, aga me ei tunne teid," ütles noormees ja astus Lizziest ettepoole. "Joe, sa oled nii suureks kasvanud," lausus naine. Joseph kortsutas kulmu...Ei!

Lizza kortsutas naise sõnade peale enda kulme. Mis toimus ja kes olid need inimesed? Õnneks ühines temaga Joe, mis andis tal võimaluse natuke kõrvale astuda. Talle ei meeldinud rääkida inimestega, keda ta ei tunne. "Sa tunned neid?" küsis Lizard üllatunult, viies pilgu esmalt vennale, siis naisele ja seejärel tema kõrval seisvale mehele. Tundus, et ta oli hetkel ainuke, kes asjale pihta ei saanud.

"Kas te olete Lizbeth ja Jonathan?" pidi Joseph küsima. Ta tahtis, et ta karjuks õigete inimeste peale. Ajaks õiged inimesed ära. "Lizzie, sa oled nii ilus," lausus mees naeratades. Joe tõmbas käe rusikasse. Närvid olid hetkel väga pingul.

Need nimed, mis Joe suust väljusid muutsid neiu pilgu klaasistunuks. Ta vaatas meest ja seejärel naist, astudes mitu sammu taha poole. Ja siis kohtus tema pilk naise omaga. Tema rohelised silmad, pruunid juuksed, keha hoiak....see kõik oli nagu temal. "Ema?....Isa?" küsis ta vaikselt ja üllatunult, vaadates neile vastavalt otsa.
"Jah," noogutas naine, silmis paistmas sära, et tema tütar oli ta ära tundnud, "kas me võime edasi tulla?" küsis ta seekord Joe'lt.

"Ei!" sõnas Joe vastuseks. "Mida kuradit te siin teete...Olete 15 aastat kadunud ja siis tahate meiega räkida? Ei!" pahvatas Joe välja ja läks enda tuppa. Ta ei jõudnud enam. Laps, Deli, Lizzie...Vanemad? Ei. Ta ei lasknud enda elu pea peale uuesti keerata.

Lizza vaatas seljataha, kuhu tema vend kadunud oli. Fine, jäta jah mind siia üksinda. Huulde hammustades viis ta enda silmad tagasi mehele ja naisele. Ta oli neid viimati näinud kolme aastaselt. Vähemalt nii räägiti, sest tema ise ei mäletanud suurt midagi. Temas oli korraga suur kihk nad pikalt saata nagu Joe just teinud oli, aga samas tahtis ta neid tundma õppida. Äkki nad olid muutunud? Võibolla kahetseks ta seda terve enda elu, kui neil nüüd ukse nina all kinni keerab. Pealegi märkas ta nende muutust Joe sõnade peale. Liz astus sammu ukse eest ära ning lasi nad sisse, lastes uksel seejärel sulguda. "Te võite elutuppa minna, ma....lähen räägin Joega," paotas Liz suud ning kadus noormehe toa ukse juurde. Ta seisis seal hetke niisama, siis koputas ta õrnalt ja astus sisse, sulgedes ettevaatlikult ukse.

"Ma ei taha neid näha," sisistas Joseph. "Nad on ainult meie elu raskemaks teinud. Nüüd ma ei lase neil tulla mängima mingeid kuradi supervanemaid, sest nad pole sellest mitte midagi väärt. Nad on pagana egoistlikud jobud. Vanaisa kasvatas meid üles, hiljem kasvatasin mina sind. Nemad kadugu kus kurat!" pidas Joseph maha pika monoloogi, istudes enda voodi peal, pea käte vahel.

Lizza seisis paigal ning kuulas Joe ära. Ilmselt mäletas noormees minevikust rohkemat kui tema. Liz jalutas vaikselt venna juurde ning asetas enda käe tema õlale. "Ma lasin nad sisse," sõnas tüdruk vaikselt, "me võime nad ju ära kuulata," lausus Lizard ettevaatlikult.

"Saad sa aru, nad hülgasid meid. Hülgasid. Said kaks last ja otsustasid siis nad kuradile saata. Me ei võlgne neile midagi!" lausus Joe tõsiselt, vaatates Lizziele silma. Joseph vättis kätte ühe hariliku pliiatsi ja painutas seda, kuni see murdus. Tal oli vaja see viha välja saada.

"Nad ei hüljanud meid...või noh..." ta teadis, et Joel on õigus, "teoreetiliselt meid võeti neilt ära, sest nad tegid valesi otsuseid," sõnas tüdruk vaikselt, võpatades siis kui harilik noormehe käes vpurunes. "Asi ei ole ainult neis, ega ju?" sõnas Liz äkitselt, "asi on Del'is ja Nicole'is ja lapses ja ma ei tea milles veel millest sa mulle ei räägi," lausus tüdruk.

"Veame kihla, et neil on midagi vaja," pomises Joseph. "Nad lihtsalt keeravad mu maailma täiesti teistpidi. Ma ei ole neid 15 aastat näinud. Nad ei toetanud meid mitte mingil viisil. Ma ei oleks pidanud 14-aastaselt terve suve nagu lollakas rügama, kui nad oleksid siin olnud. Rohkem aega ma nende peale ei kuluta!"

"Vaja või mitte nad on meie vanemad," sõnas Lizza. "Siis ongi sul võimalus seda neile öelda ja neilt vastuseid nõuda. Joe, sul on vähemalt mingidki mälestused. Ma ei mäleta neist mitte midagi. Ma tahan neid tunda või kas või mõnda mälestust saada. Palun, tee seda minu pärast," sõnas Liz.

"Lizza, sa tead, et ma teen sinu pärast selliseid asju...Sa oled õel," lausus noormees ja tõusis enda voodilt avades ukse ja oodates, et Liz väljuks enne teda. Joseph tundis, et see julgustaks teda mingit moodi. Aitaks kogu viha, pahameelt ja kurbust alla suruda.