Draw me like one of your French girls

"Olgu-olgu. Vannituba," muigas David voodist välja ronides ja tõmbas endale selga needsamad Phoebe venna riided, mis pärast nende öist seiklust põrandale vedelema olid jäänud. Oma tüdruku ees võiks ta veel niimoodi ringi liikuda, aga kui Phoebsi ema ka kodus on, siis poleks see vist kõige targem idee. Kui tüdruk ka hommikumantli selga tõmbas, järgnes kutt talle toast välja ja trepist alla vannituppa, kus põrand endiselt päris korralik ookean oli. Vähemalt suutsid nad siia kohale jõuda ilma kellegagi kohtumata. 

Kuna vannituba niigi ujus, ei hakanud Phoebe mingeid susse ega sokke jalga panemagi, vaid sibaski Davidi ees trepist alla vannituppa, jäädes uksel seisma. "Kui ema tuleb ja küsib, siis torurike ning me üritasime oma riietega seda korrastada," lausus neiu Davidile ning haaras mopi, et see segadus sealt ära koristada, kuid mopp ise oli parajas veeloigus. "Noh... hea, et see maja üldse veel püsti on," turtsatas Phoebe, kuid üritas ikka seda lainetavat põrandat kuivatada, kuni äkki Grace noorte juurde ilmus. "Ee... meil on mingi toru kuskil katki ja... ee... see on mu poiss David," tutvustas Phoebe emale oma poiss-sõbra, üritades teha võimalikult süütut nägu. Ei, nemad seda segadust ei korraldanud.

"See lugu ei kõla küll väga usutavalt," muigas David ja vaatas, kuidas Phoebs mopi haaras, et põrandat kuivatama hakata. Ta oleks muidugi võinud ka aidata koristada, aga ei osanud enam midagi teha. Mõne minuti pärast ilmus vannitoauksele ka tüdruku ema, kes ilmselgelt tuli vaatama, millega ta tütar siin niimoodi tegeleb. Dave noogutas kaasa, kui Phoebe seletas, mida nad siin teevad ja siis emale oma teda tutvustas. Kutt sirutas käe välja, et naise kätt suruda, sest ei tahtnud endast päris ebaviisakat muljet ka jätta. Naine kõhkles hetke, kuid siis võttis ta käe vastu ja pöördus siis uuesti oma tütre poole. 

"No siis hakkab kõlama," vaidles Phoebe vastu, kuid andis peagi alla, sest see mopp küll lainetavat põrandat kuivaks teha ei suutnud. Tuli midagi muud ilmselt välja mõelda, kuid mida? Loomulikult oli praegune olukord lausa "suurepärane" võimalus emale oma poiss-sõpra tutvustada, kui nende mõlema riided ripuvad vannitoas ning vannitoa põrand ujub. Noh, riided paistsid vähemalt kuivad või heal juhul ainult natuke niisked. "Eks siis tuleb torumees kutsuda ja see põrand kuidagi kuivaks üritada saada," lausus Grace kõhklevalt, kui kuulis, mis juhtunud oli. Ei paistnud küll sedamoodi, aga nii palju tema tütrel ikka mõistust oli, et mitte lihtsalt vett jooksma jätta. "Kui te süüa tahate, siis ma tegin omletti. Las ma tegelen selle põrandaga ise edasi," lausus naine ning lasi enda tütrel ja tema poisil minna. "Okeiii..." hakkas Phoebe kööki jõudes naerma ning otsis kaks taldrikult, millele ta pannil kaane all olevad omletid tõstis. "Praegu me igatahes küll vahele ei jäänud," rääkis neiu väheke vaiksemalt, et ema nende väiksest veesõjast midagi ei kuuleks.

David muigas ja kehitas õlgu. Phoebe vaidles temaga tõesti palju, aga see oli omamoodi armas ka. Kutt puhkes naerma, kui Phoebs üsna varsti põranda kuivatamisest loobus. Õnneks tuli muidugi tüdruku ema sel hetkel kohale ja võttis juhtimise ise üle, lubades nii torumehe kutsuda kui ka põranda kuivaks tõmmata. Dave kaduski siis Phoebsi järel kööki, kus ta neile kaks taldrikut otsis ja sinna peale omletti tõstis. Dave otsis kapist välja kaks tassi ja valas endale siis kohvi, enne kui laua taha maha istus ja Phoebe ka ära ootas, enne kui sööma hakkas. "Su ema võttis seda asja kuidagi väga rahulikult," märkis Dave, kui oli esimese ampsu võtnud. Tema ema oleks ilmselt mitu minutit karjunud ja siis pidanud sama palju aega rahunemisele kulutama. 

"Ma kartsin ka hullemat, aga ta raudselt räägib mu vennale ja oi, kuidas mu vend siis norima hakkab," kehitas Phoebe õlgu ning valas laualt olevast kannust enda klaasi natuke apelsinimahla. Noh, Colinil saab nüüd vähemalt lõbus olema, et enda õde lõõpida saab jälle. "Aga meil jäi vist eile midagi pooleli?" meenus Phoebe. Ta polnud elutuppa veel vaadanudki, kas molber on alles või on ema selle sealt ära viinud. Noh, Phoebe tuppa ta õnneks ei sattunud, sest kui ta oleks sinna veel umbes poole tunni eest oma nina sissegi pistnud, oleks naine ilmselt kreepsu saanud.

"Teeks mu õde ka rohkem selliseid asju, mille pärast ma tema kallal norida saaksin," muigas David selle peale ja võttis lonksu oma kohvist. Deanna oli veel natuke liiga noor, et kutte koju vedada, aga eks mõned korrad oli seda ka ette tulnud. "Kuule, jäi jah vist," meenus nüüd tüübile ka molbert ja maal elutoas. "Kas sa pidasid silmas praegu minu maalimist või värvisõda?" küsis ta Phoebelt, kuigi teadis küll, mida tüdruk mõelnud oli. 

"Ootad mõned aastad ja küll ta siis alles möllama hakkab," arvas Phoebs ning lõikas oma omletti rohkem tükkideks, kuigi praegu paistis rohkem, nagu üritaks tüdruk seda noaga saagida. No miks need noad siis teravamad ei võiks olla? "Maalimist, värvisõda, seda... khmm... kolmandat või neljandat asja. You choose," muigas Phoebe, kuigi kahe viimase asjaga on natuke keeruline, sest esiteks viis see kolmas asi veeuputuseni ja neljas asi hoopis selleni, et nad mõlemad teineteise kaisus ärkasid, riided põrandal vedelemas. "Värvisõjaga peaks ainult nii kaua ootama, kuni ema jälle kodust ära läheb," leidis Phoebe, sest muidu hakkaksid küll varsti pead lendama, kui kõik kohad värvi täis on.

"Ma kardan ka," muigas David. Üldjuhul sai ta oma noorema õega päris hästi läbi, aga praegu oli Deannal just selline tore pubekaperiood, et ta tujutses vahetpidamata. "Ma arvan, et ehk jätaks kõikvõimalikud sõjad täna siiski ära," sõnas kutt oma omletti tükkideks lõigates ja siis jällegi üht tükki suhu pistes. Eile said nad ju lõbutseda küll ja mitte vähe. Pealegi tahaks Dave, et Phoebs millalgi selle maali temast valmis ka saab. Pealegi peaks ta ka millalgi koju ära minema, muidu hakkab ema paanitsema jälle. Vahel oligi noormehel tunne, et neil on kodus kaks teismelist tüdrukut, mitte üks, sest ema suutis ka päris kergesti endast välja minna ja siis oli kõigil õhtu rikutud.

"Tjah, hea, et vähemalt sinul mõistus peas on," turtsatas Phoebs, sest tema alustaks iga kell uuesti mingit sõda, kui ema ikka kodust ära läheb. Tüdruk jõi oma klaasist natuke apelsinimahla ning pistis mõned tükid omletti suhu, kuni tema huultele lai mulje ilmus ja ta järgmise tüki omleti kahvli otsa võttis. "Musi, tee suu lahti," palus Phoebe ning turtsatas naerma. Talle tuli lihtsalt see meelde, kuidas nad Jack's Fast Foodis teineteist toitsid.

"Ja kuhu sa siis oma mõistuse kaotasid?" uuris David oma kohvi lonksates, kui ta mõtted jällegi eilsele tüürisid. Jah, kõik oli päris tore olnud, kui välja arvata see häving, mille nad vannitoas korda saatsid, ajades nüüd kõik torurikke süüks. Kui Phoebs kahvli otsa torgatud omletiga talle lähenes ja tal suu lahti teha palus, pani kutt oma kahvli käest ja täitis siis käsu, lastes neiul omletitüki endale suhu torgata. Jah, ilmselt hakkavadki nad iga kord nüüd teineteist toitma, kui söök läheduses on. Sama olid nad ju teinud ka tollel koolipeol. 

"Ma arvan, et mu mõistus jäi sinu kinga asemel sinna valentinipäeva ballile," vastas Phoebe kindlal häälel ning hoidis oma siniseid silmi Davidil. Eilne läks liigagi palju käest ära, aga vähemalt oli neil mõlemal lõbus. Tjah, teineteise toitmine hakkab vist ka vaikselt juba traditsiooniks saama, kuigi nende omletid olid täpselt sama maitsega ja samamoodi tehtud. "Aga ma võin täna teha näo, et mul on mõistus täitsa peas ja siis selle eile alustatud... heh... pildi ära lõpetada," pakkus neiu, sest teadis, et kindlasti tahab David ka seda maali lõpuks näha. Oli ju temagi pingutanud, et tükk aega liikumatult püsida.

"Siis peame vist minema teda üles otsima," arvas David, kuigi see oleks ilmselt päris naljakas ettevõtmine olnud. Valentinipäeva ballist oli ikka päris tükk aega möödas juba. Kutt muigas ja võttis nüüd oma taldrikust ühe tüki omletti kahvli otsa, et see siis Phoebsile sisse sööta. Vähemalt on neil toredad traditsioonid, mida peaaegu igal kohtumisel teha. "Seda võiksid sa küll teha," sõnas Dave. Ta tahtis ju ometi lõpptulemust ka näha varsti. Iseasi kui palju ta muidugi selle valmimist vahepeal segama võib hakata. 

"Oled sa kindel, et me ta leiame?" küsis Phoebs naerdes, kuid see andis tüdrukule juba ühe teise idee, ent see idee nõudis kõvasti läbi mõtlemist, enne kui see peakski teostuseni jõudma. Iseenesest olekski see reaalselt millegi kahekesi otsimine, aga kindlasti polnud siin tegu Phoebe mõistusega, mis väidetavalt kaduma läks. Kui David omleti kahvli otsa võttis ja selle neiu suule lähendas, ampsas Phoebs omleti kahvli otsast ära ning jõi mahla peale.

"Ma arvan, et ma olen pigem kindel, et me ei leia teda, vähemalt mitte nii lihtsalt," sõnas David muigega ja pööras siis pilgu oma tüdrukule, kes järsku kuidagi väga mõttesse vajus. Tundub, et sealt oli jälle mingi huvitav idee tulemas ja ta jäi Phoebsile otsa vaatama, et too oma mõtet ikka temaga ka jagaks. Jah, Dave juba mõistis Phoebet ja tema näoilmeid päris hästi, mis on vist üsna tavaline, kui palju aega koos veedetakse. Nüüd olid kuti taldrikule jäänud alles vaid mõned omletitükid ja ta pistis need kiiresti pintslisse, juues siis ka kohvi peale, pilk endiselt tüdruku silmadel.