A room without books is like a body without a soul

Kui Hunter pärast kooli Mona koju oli toonud ja ise Book Nooki tööle läinud, asus tüdruk kohe usinalt ajaloo kordamisküsimustele vastama. Ta oli ära vastanud täpselt pooled küsimused, kui tundis, et nüüd vist aitab ja peaks hoopis mõneks ajaks välja minema. Tüdruk oli avastanud, et õppimise vahepeal kerge jalutuskäik värskes õhus aitab kõike paremini meelde jätta ning annab mõnusa puhkuse ka, et pea enam nii paks ei tunduks. Seoses väljaminemisega tuli Simonale aga meelde, et tal on mõned raamatud vaja raamatukokku tagasi viia, kuna täna aegub nende laenutamise kuupäev ära. Nojah, eks võib nende kordamisküsimustega siis hiljem edasi tegeleda, kuna üks paus tundus hetkel hädavajalik. Võtnud kolm raamatut ja asetanud need kotti, pani Simona uuesti riidesse, keeras korteri ukse lukku ning seadis sammud Tree Hilli linnaraamatukogu poole. Jõudnud kohale, andis tüdruk raamatud laua taga istuvale tädile ning läks siis riiulite vahele lugemist juurde otsima. Siin oli neiu sunnitud ingliskeelseid raamatuid lugeda, kuigi eriti kerged need tema jaoks ei olnud. Samas oli ta juba rohkem aru hakanud saama ning täitsa nautis juba ka inglise keeles kirjutatud teoseid. Kergemad olidki tüüpilised noorteraamatud ning just nende riiulite poole Simona suunduski, kuni märkas enda klassiõde. "Hei, Annie," tervitas ta sõbralikult tüdrukut.

Outfit

OT: Annie Baker

Annie veetis raamatukogus vähemalt paar päeva nädalas ja seda põhiliselt õppides. Siin oli olemas kõik, mida vaja oli - vaikus, hunnikute viis raamatuid ja isegi internet, kust vajadusel infot leida. Täna tõi tüdruku raamatukokku aga kodus tühjaks jäänud öökapp, millel oli tavaliselt paar-kolm raamatut, mida neidis enne magama minekut luges. Eelmised teosed tõi tüdruk tagasi eelmisel nädalal ning viimased päevad on ta lugenud hoopis enda isa antud raamatut, mis oli hoopis erinev sellest, mida neidis tavaliselt loeb, aga see eest positiivselt hea. Seega otsustas ta vahelduseks võtta fantaasia ja noortekirjanduse asemel hoopis klassikat, alustades Charles Dickensiga. Võtnud paar tema teost, võttis neidis suuna laenutaja poole, kuid vanast harjumusest jäi siiski ulme- ja fantaasiakirjanduse juures seisma, püüdes leida mõne teose, mida ta poleks juba lugenud.
Kuulnud vaikset tervitust, pöördusid näitsiku tumepruunid silmad Simonale ja neidis naeratas talle kergelt. "Hei, Simona," tervitas ta tüdrukut vastu. Viimased paar kuud on nad küll rohkem suhtlema hakanud, aga neid ei saa endiselt nimetada sõbrannadeks. Vähemalt Maddy ei nimetaks neid sedasi. Nad teavad üksteist selleks liiga vähe.

SPOILER: Click to show