Oh no, what happened!?

Ühel laupäeva õhtul oli Theodore nii Emmat kui Claire'i enda poole õhtuks kutsunud. Nimelt tahtis ta lihtsalt õdedega aega veeta, kuid Emma kahtlustas, et tegu võib olla millegi muuga, kui lihtsalt sõbraliku vestlemisega. Claire ja Emma olid mõlemad hiljuti ära leppinud, kuna naine oli õele andestanud valetamise eest. Kõik võttis natuke aega, et asjad endiseks saaksid. Kui nad üldse saavad. Tema ja Claire'i vaheline suhtlus oli ikka veel pisut külm ja eemalehoitud. Ka see võis olla põhjuseks, miks Theo järsku mõlemat õde korraga enda juurde nõudis. Võib-olla kujutas Emma endale ette neid teisi põhjusi.

Muusika mängis valjult, plaadi pealt kostus viimastel aasatel ilmunud kuulsaid lugusid. Väljas oli pime ja Tree Hilli tänavad olid kahtlaselt tühjad. Okei, mõni üksik auto vuhises temast mööda, aga kuna tegu oli laupäeva õhtuga, ei mõistnud ta, miks liiklust kuidagi vähe on. Eemal näitas valgusfoor rohelist tuld, seega naisel polnud vaja peatuma jääda. Ta nägi silmanurgast vasakul pool autot lähenemas, aga kuna tema poolt oli punane tuli, eeldas Emma, et too jääb peatuma. Aga tema eeldus oli vale... Just, kui naine ületas ristmikku, sõitis vasakult poolt teine auto talle otse sisse. Emma kaotas koheselt teadvuse ja kiirabi koos politseiga saabus peagi, kuna üks pealtvaataja oli neile õnnetusest teavitanud.

Kui kiirabi Emmaga haiglasse jõudis, suunati naine koheselt operatsioonisaali. Turvavöö oli tema ribid puruks teinud, Mila oli ka pea kõvasti ära löönud ja sellest ka peapõrutus, kuid kõige rohkem viga sai naise parem jalg, mida opereeriti. Arstidel õnnestus olukord stabiliseeruda ja seega liigutati Emma intensiivravi osakonda. Emma kirurg dr. Mike Spencer otsis üles naise perekonna, kes murelikult ootasid ja lootsid. "Kas teie olete Emma Camilla Adkins'i perekond?" küsis mees, pöördudes Theo, Claire'i ja nende vanemate poole. Saanud neilt jaatava vastuse, selgitas doktor: "Praeguse hetkega on Emma seisund stabiilne. Õnnetuses said vigastada tema ribid ning eelkõige  parem jalg, mis meil õnnestus päästa. Tal on ka väike peapõrutus, seega ärge ehmatage, kui ta teid esimese korraga ära ei tunne. Emma ei ole veel ärkvel, aga järgnevad 24 tundi peaksid meile rohkem infot andma tema paranemise kohta. Te võite teda vaatama minna, kuid ükshaaval."

OT: @theodore, Claire Martin ja muud Emma sõbrad, kes tahavad teda vaatama tulla. (:

Theodore ja Regina olid juba paar päeva varem jõudnud oma väikeselt roadtripilt, mis tänu mõnele üllatusele kujunes päris põnevaks, tagasi Tree Hilli. Hetkel, mil mees paanikas Claire'lt kõne sai, oli ta just kodus kõik õdede külaskäiguks valmis saanud, kuid nüüd pidid need plaanid katki jääma. Theo istus kohe autosse ja sõitis haiglasse, kuhu jõudis oma pereliikmetest viimasena. Ilmselt oli vanemaid otse haigla poolt teavitatud ja siis jäi noorema õe ülesandeks vennale ka helistada. 
"Mis juhtus?" küsis Theodore just sel hetkel, kui keegi mees, ilmselt Emma arst, nende juurde astus ja neid kõnetas, andes siis neile teada, kuidas naisega üleüldse on. Õnneks oli Matthew ka täna nagu igal teisel nädalavahetusel isa juures, nii et tema ei pidanud selles õnnetuses osalema. 
Kuna nad võisid ainult ükshaaval siseneda, lasid Theo ja Claire vanematel esimesena oma tütart vaatama minna. Üldjuhul ei olnud tema olukord vist eluohtlik, nii et nad võisid oodata ka. Mees potsatas nüüd istuma ühte tooli palati ukse taga, toetades pea vastu seina. Keegi peaks ilmselt ka Emma eksabikaasale helistama, ja Theodore ise tahtis millalgi Reginale teada anda, et ei jõua täna küll teda külastama. Loodetavasti saab naine aru. 

Oli nädalavahetus, kus Mark oli Eastside'il. Ka Matthew, Emma ja noormehe poeg oli praegu Markiga, kuna nädalavahetused olid enamasti need päevad, kus poiss isa juures oli. Neil oli lõbus. Nad mängisid igasuhu mänguasjadega, kui mingi hetk noormehe telefon helises. See oli Emma ema, kes teatas, et neiuga oli õnnetus juhtunud.

Emma ja Mark polnud enam abielus ega elanud enam koos. Kuid sellegipoolest pani Mark oma kahe aastase poja riidesse ning nad hakkasidki autoga haigla poole sõitma. Mures oli noormees ikkagi.
Kohale jõudes nägi ta Emma venda ja õde, kes kahekesi ooteruumis istusid. "Hei" lausus Mark. "Kas on midagi juba teada?" uuris ta, hoides samal ajal Matthew'd süles. Poiss oli pisut väsinud juba, kuid üksi koju ta teda jätta poleks saanud. Õnneks oli poiss vähemalt rahulik, ega jonninud.

Neile lähenevaid samme kuuldes sirutas Theodore end hetkeks, enne kui pilgu sinnapoole pööras ja märkas Emma eksabikaasat, kes, Matthew süles, nende suunas jalutas. Theo kergitas kulmu, kui mees teda hei-ga tervitas ja heitis pilgu Clairele, kes tema kõrval toolil istus ja põrandat vahtis. "Kuule, ma pole mingi su semu, keda sa heitada võid," märkiski mees Markile. Oli üsna ilmselge, et talle ei meeldinud see tüüp eriti, aga praegu hoidis ta end õdede pärast tagasi. "Mõned murdunud ribid, jalavigastus ja kerge peapõrutus, aga temaga peaks kõik korda saama," sõnas Theodore hetke pärast ja heitis siis pilgu oma õepojale, kes isa süles vaikselt magama hakkas jääma. 

Noormees kortsutas kergelt kulme, kui Theo esimest lauset kuulis. Sellest oli aasta möödas, kui Emma ja Mark lahutasid. See oli mõlemapoolne otsus. Ja nüüd, kus Emma on haiglas, tahtis ta sellise alatooniga rääkida? See polnud küll õige aeg ja koht, kuid Mark ei hakanud seda välja ütlema. Ta oli targem. Kuulnud nüüd, et ribid, jalavigastus ja peapõrutus, millele järgnes, et kõik saab siiski korda, hingas Mark sügavalt sisse välja. "Aitäh" lausus Mark tasa, et Theo siiski rääkis talle, mis juhtus. Noormees istus ühele tugitoolile, Matthew ikka süles, silmad peaaegu juba kinni vajunud. Nüüd ei jäänud muud üle kui oodata, millal ta Emmat vaatama saab minna.

Emma ei olnud endiselt teadvusele tulnud, kui vanemad teda külastasid. Kuna tegu oli vanematega, siis dr. Spencer tegi erandi ja lasi nad mõlemad sisse. Ema istus päris kaua voodi kõrval toolis, hoidis Emma kätt ja nuttis. Samas isa püsis tugev, kuid andis emale teada, et on talle toeks, asetades käe naise õlale. Nad mõlemad tundsid kergendust heade uudiste üle, mis dr. Spencer perekonnale ennist andnud oli. Ema ootas kannatlikult ikka vähemalt pool tundi, et äkki ärkab Emma üles, kuid seda ei juhtunud. Isa tegi idee, et nad lahkuksid palatist, kuna ilmselt Theo ja Claire tahavad ka naist vaatama tulla. Idee saigi teoks ja nad lahkusid, võttes suuna ooteruumi poole. "Ta ei ole veel ärkvel," sõnas isa, kuna aimas, et keegi võib seda küsida.

Theodore ja Claire istusid nüüd mõnda aega vaikuses, tegemata eriti välja Emma eksabikaasast, kes kõrvaltooli end istuma sättinud oli, Matthew süles. Õnneks jalutasid nende vanemad varsti palatist välja ja isa ütles, et ta pole veel üles ärganud. Igaljuhul ajasid õde ja vend end nüüd toolidelt püsti, et ka oma õekest vaatama minna.
Theo laskis Claire'i enda ees sisse ja järgnes siis neiule. Voodi juurde jõudes pidi mees tunnistama, et Emma ei näinud just kuigi hea välja, aga kui arstid väitsid, et temaga saab kõik korda, poleks nagu väga olnud põhjust muretsemiseks. Aga noh, tegu oli siiski ju tema õega, seega natuke oli ta ikka mures. 
Claire hõivas voodi ääres seisva tooli, niisiis jäi Theo lihtsalt vaikides seisma, jälgides Emmat, oodates, et too nüüd silmad lahti teeks või midagi. Kaua ta ikka veel magab?

Emma ei reageerinudki, kui uued külastajad sisse astusid. Samuti ka mitte sellele, kui Claire õele pai tegi ja seejärel ema moodi käest kinni võttis. Õnnetus oli hoolimata sellest, et temaga peaks kõik korda saama, ränk ja eks doktor oli öelnud, et järgnevad 24 tundi on otsustavad. Praegu ei ole veel teada, milliseks kujunevad operatsiooni tagajärjed, sest need võivad minna mõlemat teed pidi.
Clair ja Theo olid juba mõnda aega palatis viibinud ning ootasid ilmselt kannatamatult, et Emma üles ärkaks. Miks ta ei ärganud juba? Operatsioonist oli möödas juba tunde. Ei tohiks ju enam kaua minna. Tundub, et nende soov hakkas ka täide lõpuks minema, kuna Camilla näpud liikusid õrna võpatusega tema õe peopesas, millest Claire ka Theole märku andis. Mõne hetke pärast avas naine aeglaselt oma silmad, mis olid täpselt Theole suunatud. "Theo?" tema hääl oli kare, huuled ja suu pisut kuivad. Seejärel märkas ta ka enda kõrval istuvat Claire'i, kellel õnnest silmad särasid. Emma üritas naerata, kuid sellest ei tulnud välja midagi muud, kui õrn muie. "Kas ma saaksin vett?"

Theodore ja Claire ootasid mõlemad tõesti juba üsna kannatamatult, et õde üles ärkaks. Oleks nagu aeeg ka juba ju. Varsti õnneks hakkaski Emma vaikselt liigutama oma sõrmi õe peopesas, mida Theo aga poleks märganud, kui Claire poleks talle seda teada andnud. Mees astus lähemale ja jäi seisma neiu selja taga, asetades ühe käe talle õlale ja ise hoides silmi Emmal, kus mõne hetke pärast ka oma silmad avas ja nendega talle otsa vaatas. "Emma. Lõpuks ometi," sõnas Theo vaikselt ja noogutas siis, jalutades palatinurgas oleva kraanikausi juurde, et õele sealt vett võtta. Hetk hiljem ulataski mees klaasi veega Camillale ja sättis end siis uuesti endisele kohale. "Kuidas sa end tunned?" pidi ta siiski uurima, kuigi pidi tunnistama, et Emma ei näinud just kõige parem välja. Tundub, et oma uudisega lagedale tulemist peab ta natuke edasi lükkama, kuigi ta ei suutnud ära oodata, kuidas õed sellele reageerivad. 

Emma tundis end päris nõrgana, kuid siiski vaevaliselt võttis Theo käest veetopsi ja tõstis selle suu kohale. Tervet keha ta küll tõsta ei jaksanud, ainult pead natuke, et mitte vett enda peale ja voodisse ajada. Õnneks tuli tal see välja, kuigi jõi väikeste lonksude kaupa. Veetopsi ulatas naine tagasi Theodore'le. "Nõrgana. Jalg ja pea valutavad," sõnas ta. "Mis juhtus?" küsis Camilla järgmiseks, kuna suutnud meenutada põhjust, miks ta haiglas oli. Ilmselt pidi midagi juhtuma, midagi halba, kui ta valu tundis. Naine proovis meenutada, aga see tegi tema pea vaid valusamaks, seega oli parem, kui keegi talle seda meenutab.

Theodore noogutas ja võttis seejärel tühja veeklaasi õelt uuesti vastu, asetades selle voodi kõrval olevale öökapile. "Sa ei mäleta, mis juhtus?" küsis mees veidi üllatunult, kuid siis meenus talle, mida arst öelnud oli. "Sa tegid avarii. Üks auto sõitis sinu omale ristmikul sisse," seletas Theo Emmale, hakkamata igaks juhuks mainima, milliseid vigastusi ta täpselt saanud oli. Küllap saab naine sellest juba isegi aru. "Mark on koos Matthew'ga koridoris," mainis Theodore siis pärast väikest pausi Emmale. Kes teab, äkki õde ei tahagi oma eksabikaasat näha praegu ja vist oleks parem, kui Matt ei näeks oma ema sellises seisundis. 

Emma raputas õrnalt pead Theo küsimusele. Ta ei tahtnud järske liigutusi teha peavalu tõttu. Seejärel kuulis ta, mis juhtunud oli. Avarii? Okei, midagi hakkas talle meenuma. "Ma sõitsin sinu juurde ja.." katkestas Cami lause, kuna mõistis, et teel venna juurde see avarii siis juhtuski. "Ma tahan teda näha," lausus naine järsema tooniga ja täpsustas seejärel, kuna muidu võis vale arusaam jääda, "Matthew'd. Ma tahan oma poega näha." Tegelikult polnud tal midagi selle vastu, kui peaks Marki ka nägema. Ta teadis, et tema perekond ei sallinud meest väga, kuid Emma siiski hoolis temast sügavalt ja pole teda hoolimata kõigele unustanud. "Kas sa võiksid Marki kutsuda?" palus Emma vaiksema tooniga. Loodetavasti tuleb arst ka varsti, sest valuvaigistid ei teeks ka paha.

Theodore noogutas. "Ma ootasin teid ja siis Claire helistas ja ütles, mis juhtus ja ma tulin muidugi kohe haiglasse," rääkis mees õele. Ilmselt peab ta siis pärast Emma paranemist õed või üldse terve pere kokku kutsuma, et neile uudiseid teatada. Kuuldes õe järgmist palvet, Theo noogutas. Nad olid ju teda juba näinud ka ja võisid nüüd Marki hetkeks koos pojaga Camilla juurde lasta küll. "Jah, muidugi," lausus mees Claire'i püsti tõmmates, et siis koos temaga palatist lahkuda. "Emma tahab sind ja Matthew'd näha," sõnas ta siis koridoris istuvale Markile. 

Mark istus ja ootas. Kõigepealt läksid Emma vanemad. Seejärel tema õde ja vend. Noormees ootas ikka, silitades õrnalt samalajal Matthew pead. Too juba magas. Mark vaatas ikka ja jälle Emma palati ukse poole, ega keegi sealt väljumas pole. Samas ei teadnud Mark kas neiu teda üldse näha tahtis. Nüüd tuli aga The ning teatas, et Emma tahab teda ja nende poega näha. See tähendas, et Emma oli üleval? Mark tõusis ning liikus koos pojaga siis Emma palatisse. Seal ta oli. Nõrk ja abitu. "Tere " lausus noormees tasasel häälel ning jalutas siis Emma voodi poole. Ta võttis istet toolil, mis voodi kõrval oli. Ta jäi Emmat silmitsema. Ta naeratas vaikselt. Tal oli hea meel, et Emmaga kõik ikka korda saab. See oli juba hea märk et ta üleval oli.

Nüüd meenus Emmale ka mõte, mis tema peast enne Theo juurde minekut läbi käinud oli - miks mees üldse oma õed enda juurde kutsus? Aga ta ei hakanud veel pärima, kuid tahtis kindlasti seda küsimust millalgi ikka küsida. Emma vaatas, kuidas Claire ja Theo palatist lahkusid ning suunas siis pilgu laele. Kohe peaks Mark koos nende pojaga palatisse ilmuma.
Emma ei pidanudki kaua ootama, kui uks taaskord avanes ja sealt astus sisse tema endine abikaasa koos nende pojaga. "Hei," sõnas naine vaikselt ja märkas seejärel, et Matthew magab. Ta ei tahtnud poissi üles ajada, kuna ta oleks siis ilmselt nutma hakanud, seega kui Mark oli toolile istunud, sirutas Emma käe oma poja poole ja paitas õrnalt poisi pead. "Aitäh, et sa tulid. Kes sulle õnnetusest teatas?"