bell makes trrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, oh wait, those are workers

Kui sul on häda kaelas ja inspiratsioon otsas, parim viis seda leida on kuskilt kus on hästi palju tolmu. Ja kuigi raamatupoed on kõik tolmuvabad tänapäeval, sest kamoon, kes hoiaks sellist poodi üleval, mõtlesin ma siiski tõesti raamatupoodi.

Just selle pärast sisenes Boo juhuslikult ette jäävasse raamatupoodi. Käis "till till", mis andis märku sisenejast. "Huuuuuuh," lausus poiss endamisi muigega kui nägi ikka väga paljusid iidsete raamatute kaani ja kujundusi.

Lydial oli tavaline tööpäev. Ta istus koolis oma tunnid ära ning jõudis kodus paar suutäit soojaks lastud eelmisel päeval tehtud suppi süüa ja leiba kõrvale hammustada, kui tüdruku vahetus Book Nookis juba algas ning ta tööle pidi minema. Täna oli ta samal ajal tööl oma sõbranna Simonaga, kes leti taga askeldas. Tüdruk ise läks aga riiulite vahele raamatuid korda sättima, jäädes nii mõndagi kätte sattunud raamatut lehitsema. Need vanemad raamatud olid iseenesest täitsa huvitavada, ent kui Lydia kellegi ohet kuulis, pööras ta end hääle suunas ümber. "Saan ma sind kuidagi aidata?" küsis brünett noormehelt, kelles tundis ära enda koolivenna. Tüdruk kandis lillakat sviitrit ning tumedaid teksasid. Jalas olid tal mustad saapad ning tema pikad tumedad juuksed langesid lahtiselt õlgadele.

SPOILER: Click to show

"Uh, you look sexy, as always," lausus Boo kergelt naeratades, lisades "Sa töötad siis siin jah?" ta oli kunagi midagi kuulnud, et tüdruk töötab raamatupoes, kuid ta polnud väga tähele pannud. "Ma otsin kunstilikku raamatuid, et saada mingit inspiratsiooni, I guess," seda osa ta ei maininud, et ta tuli lisaks niisama aega surnuks lööma. Ta tegi seda päris tihti, isegi kui ta oli ÕEs. Ta muigas kergelt ja lisas "So, serve me, preili Lydia," kergelt samal ajal naeratades.

Talle meeldis vahest inimesi norivalt kiusata, sest tema kiusamine polnud selline pahatahtlik, vaid pigem selline lihtsalt selline naljakam õrritus, mida ei saa lihtsalt tõsiselt võtta. Vähemalt seda ta lootis.

"Mis sa nüüd?" muigas Lydia, kuigi oli näha, kuidas tüdruku põsed mõne kraadi võrra punasemaks tõmbusid. Moshe vist komplimentidega kitsi ei olnud, kuigi Lydia nägi vähemalt enda arvates küll üsna tavaline välja. "Ei, ma käin niisama siin raamatuid üle lugemas," vastas tüdruk kerge sarkasmiga. Ta ei olnud siin ju sugugi nii uus töötaja, sest Lydia töötas siin juba enne kui too häbelik neiu leti taga. "Olgu, on sul mõni kindel soov?" uuris Lydia, sest kunstiraamatute kohta olid ka päris eraldi riiulid ja seal oli neid lai valik. Hetkel seisis neiu aga riiulite juures, mille kohal seisis silt, millel oli kirjas "Ilukirjandus".

"Ei ole," vastas noormees muigega, lisades seejärel otsa "Niisiis, üllata mind palun!" kergelt muiates sättis ta oma üle õla käiva koti paremini ja viis nüüd põhjalikuma pilgu üle poe. Raamatupoe kohta tundus üsna suur see olevat, vähemalt piisavalt suur, et siin midagi ka leiaks. Juba nägi ta ka eemalt kunsti teemalist riiulit. Ta kõndis rahulikult sinnapoole, lootes leida midagigi huvitavat. Ta kahtles selles, sest talle meeldis pigem joonistada, kui teiste jooniseid vaadata või uurida. Aga vahest oli vaja, eriti koolitöö ja kõige sellega seoses.

"Eks ma annan endast parima," lubas Lydia ning jalutas järgmiste riiulite juurde, kus ilutses silt pealkirjaga "Kunst". Seal oli päris palju erinevaid raamatuid ja valiku üle ei tohiks koolivend vähemalt kurta. Sellegipoolest võttis Lydia ühe pisikese tabureti, et kõrgematelt riiulitelt mõned raamatud kätte saada. Ta haaras enda kätte ühe paksema ja kaks õhemat raamatut ning astus siis taburetilt maha. "See paksem siin on maalikunstist ja seal on palju igasuguseid pilte erinevatest maalidest. Need õhemad on sulle... lihtsalt inspiratsiooniks, nagu sa juba ütlesid," seletas tüdruk, justkui oleks ta tõeline asjatundja, ja ulatas raamatud siis noormehele.

Mees muigas kergelt, lausudes seejärel "See paks tundub väga suur inspiratsioon," poolenisti sarkasmiga, kuid viisakuselt võttis ta kõik raamatud vastu, kõndides kuskile eemal oleva laua juurde ja patsatas need sinna, et siis visata kiirelt ka pilk peale.

Niiviisi ta avas suure raamatu, mille üle vaatamiseks läks tal kõigest paar minutit, ta lihtsalt andis alla. Ta pilk vajus aknast välja, mis oli poolenisti mõtteline ja igav. 'Mida ma teen siin?' küsis ta endalt mõttes.

"Usu mind, siin on rohkem pilte kui teksti, kui see sind lohutab," seletas Lydia. Kui ta tahtis inspiratsiooni leida ja selleks raamatupoodi tuli, siis ei tohiks ju mingit probleemi olla ka see paks raamat lahti võtta ja läbi vaadata. Lydia sättis veel mõned raamatud korda ning kõndis siis koolivenna juurde, võttes laua taga istet. Praegu niikuinii midagi väga teha enam ei olnud. "Ma oletan, et otsid inspiratsiooni, nagu sa just väitsid," sõnas brünett tüübi küsimust kuuldes.

"Mh?" ta ei oodanud, et keegi kuulis küsimust, mille ta ise-endale esitas. "Eino, ma niisama, vaata..." üritas ta midagi kuid ohkas siis ja lõi raamatu kinni "Tõenäoliselt ma otsin lihtsalt viisi, kuidas aega surnuks lüüa ja see pood jäi lihtsalt ette," lausus ta ohkega ja viis pilgu aknast tüdrukule. Kui inimesed arvasid, et Õpilasesindusse kuuluvate õpilaste elu on väga kiire, siis kahjuks see nii paraku polnud. Võibolla kiirem kui paljude teiste, kuid ometigi oli poisil alati aega nii et tappis, sest tal polnud just väga palju 'super' sõpru, tal polnud tüdrukut ja ta nii või naa niisama oli omaette ja tegeles oma asjadega, nagu enne kui ta poodi tuli.

"Räägi, mis põnevat siis teinud ka oled viimasel ajal?" küsis ta järsku nagu muuseas.

"Aga kui sul liiga palju vaba aega on, siis kas sa oled näiteks mõelnud kuskil töötamisele?" esitas Lydia Moshele küsimuse. Siin mõni koht oli ju päris hea ning võeti tööle ka keskkooliõpilasi. Isegi graafik oli neil suhteliselt paindlik, kaasa arvatud Lydial, kes siin vahetustega töötas. "Väga midagi," vastas Lyddie Moshe küsimusele. Noh, ühe sõbrannaga puhkes väike draama, aga sellest neiu just igaühele ei rääkinud. Muidu on elu kulgenud nagu ikka. "Äkki on sul hoopis minuga midagi huvitavat jagada?" pöördus Lydia koolivenna poole.

"Ei aitäh," lausus ta selle peale ainult kerge muigega "Tööl käijakse, et raha teenida. Hetke olukord ei nõua seda niipea," mainis ta muuseas juurde. Ta kuulas tüdruku 'eitava' lausa ära ja ohkas "Igav elu, mul küll on kõrvalt üht ja teist vaadata," mille järel ta mõtiskles hetke ja lausus "Näiteks kuidas ükskord kaks nohikut omavahel olid romantilised. See oli üsna naljakas, kuid omamoodi armas," lausus ta muigega.