Drawing

Emily sõi ka rahulikult oma jäätist, kuid siiski piisava kiirusega, et see sulama ei hakkaks ja talle riiete peale plekke tekitama ei hakkaks. "Olgu," noogutas Em, kui Moshe pakkus välja, et nad võiksid parki minna. Koju ta igaljuhul ei tahtnud veel minna, nii et kõik kohad nagu sobisid ja pargis oli praeguse ilmaga kindlasti mõnus. Aga jah, üllataval kombel oli park kuidagi väga tühi. "Kuidas siis õpilasesinduses olemine on?" uuris tüdruk koolivenna käest, kui nad olid oma jäätistega ühel pargipingil maandunud. Em ise ei pidanud ennast sobivaks õpilasi esindama, talle sobis praegu ka see, mida ta tegi ehk siis Glees laulmine. 

"Mmmm," talle ei meenunud, et ta oleks öelnud tüdrukule, et ta õpilasesinduses oli, kuid ju siis oli tüdruk teda varem midagi tegemas näinud. "Selline tavaline värk, hetkel ei toimu midagi erilist. On need üli-aktivistid, enamasti need kes on uued ja siis on need vanad kalad kes vaatavad aktiviste pealt, irvitavad ja siis natukene juhendavad. Ma kuulun sinna vanade kalade sekka," üritas ta seletada, kui järsku käis üks suurem tuulepuhang ja kuna automaatne reageering oli silmade kinni minek, otsustas üks jäätise pall, et ta hüppab pesast välja. Kahjuks tiivade puudumise tõttu ei suutnud ta väga kaugele lennata, vaid lendas otse pesast alla ja leidis oma teekonna Emily jalgadele. "Ma pole kunagi näinud seda, kuidas tuul suudab jäätisepalli vahvli pealt ära lükata," avastas noormees maailma, vaadates toda suurt palli. "Vabandust," lausus ta kerge võlts naeratusega, sest midagi muud ta ei osanud väga öelda "Tahad selle ära fixida kohe?" küsis ta muuseas siis, tal käisid mitmed mõtted peas "Ma võin uue rõivastuse kinni maksta? Ehk saab šopata, kui elukoht ei ole lähedal?" pakkus ta variandi välja, sest paratamatult oli tal raha nii, et ta võis seda maha visata (kergelt liialdades) ja see plekk polnud kõige ilusam. Lisaks, elukohad polnud just kõige lähedamal.

Emily noogutas ja muigas. Oleks tema õpilasesinduses, kuuluks ta ilmselt nende aktivistide hulka, kelle üle Moshe ja teised "vanad kalad" irvitada saaksid. Kuigi Em poleks kunagi õpilasesindusse kandideerinud, ta oli selleks liialt tagasihoidlik ja vaikne, et kedagi esindada. 
Kui järgnev tuulepuhang suutis kuidagi noormehe jäätisest ühe palli maha kukutada, hakkas Em esmalt naerma, aga kui jäätisepall ta jalgadel maanduda otsustas, siis ta enam nii väga ei naernud. Tüdruk ohkas hetkeks ja pistis siis käe jakitaskusse, et sealt salvrätipakk välja tõmmata. Ühe salvrätiga sai ta suurema osa maha pühitud, kuid ühe käega oli see siiski natuke keeruline, sest teises käes hoidis ta ju enda pooleldi söödud jäätist. "Pole hullu, ikka juhtub," sõnas Emily siis viimaks Moshele ja heitis pilgu oma heledatele ketsidele, millest ühel nüüd kena rohekas plekk ilutses. Tumedatelt teksadelt ei paistnud plekk õnneks väga välja. "Pole vaja, ma saan need kodus ilusti välja pesta," raputas neiu pead ja lükkas siis salvrätipaki taskusse tagasi, et seejärel enda jäätisele lõpp peale teha. Pole vaja, et veel üks selline õnnetus juhtuks. 

Noormees jälgis tüdruk ja oli valmis aitama teda, kasvõi jäätise hoidmisega, kuid too kindlalt üritas ise kõike teha.

"Sa..." alustas noormees ja tõmbas keelega üle palli mis tal oli valles jäänud "... oled üsna tagasihoidlik ja üritad olla täiega iseseisev," ta võttis nüüd oma taskust salvrätiku "See muidugi pole üldse paha, see on omamoodi armas pigem," ta mäletas seda aega, kui ta ise samuti oli streikiv, kõike pidi ise tegema, ta pidi ise hakkama saama ja keegi ei tohtinud millegagi aidata, vaid ta pidi ise kõike tegema. Omamoodi ta täpselt mõistab seda tunnet, tal siiamaani on vahest selline tunne, praegu on tal pigem suva enamus nendest asjadest. Ta võttis salfakaga maha kukkunud palli ja pani selle lähedal olevasse prügikasti, pannes seejärel salfaka paki tagasi tasku ning viis pilgu tagasi tüdrukule. Talle meeldisid tüdruku silmad, üleüldse meeldisid talle miski pärast silmad. Igal inimesel olid need unikaalsed ja paljudel ka ilusad.

Emily muigas, kui kuulis, mida Moshe nüüd tema kohta ütles. "Jah, ma olen tagasihoidlik, aga ei, ma ürita olla iseseisev," sõnas tüdruk kommentaariks. Enda arust ta oligi üsna iseseisev, arvestades seda, et ta elas üksi siin Tree Hillis, samal ajal kui ta vanemad olid New Yorgis. Ja ta ei üritanud streikida või midagi, ta lihtsalt tahtis end vaikselt ette valmistada tulevikuks, mil ta peab niigi endaga ise hakkama saama. "Armas?" küsis Em kulmu kergitades. Keegi polnud varem kunagi teda sellise sõnaga kirjeldanud. 

"Well," ta raputas pead ja naeratas "Vahet pole..." lausus ta siis ohkega "Ma ei oska seletada..." Ta vajus tollele pingile tüdrukust vastas-suunas lamama oma keha ülemise poolega ja jäi taevast vaatama. Tal oli ikka väga veider asend.

Ta polnud sellest viimasest lausest aru saanud, sest ta nagu ei saanud aru, kas ta nüüd üritas olla või ei üritanud. Ju siis midagi läks kõrvadest mööda.

"Olgu," sõnas Emily muigega ja sättis end ka mugavamalt pingile istuma, toetades selja vastu seljatuge, sest noh, Moshe võttis oma praeguse asendiga ju suure osa pingist enda alla ja tüdruk ei viitsinud hakata sundima teda koomale võtma. Selle asemel tõmbas Em taskust välja päikeseprillid, mis ta siis pähe asetas ja pea kuklasse ajas, et ühineda koolivennaga taeva vaatamises. Mõni mööduv inimene oleks neid praegu ilmselt väga kummalisteks pidanud, aga keegi polnudki ju öelnud, et nad seda polnud. 

"Me oleme parajad laiutajad... Mulle meeldib see," lausus mees poolirvega. Talle meeldis tüdruku mõttelaad, niisiis ta tõmbas ka enda rinnataskust oma päikeseprillid välja ja toppis need samuti oma pähe, nii et taevast oli kohe kordades vähem valusam vaadata.

"Niisiis," alustas noormees, et lihtsalt millest rääkida "Tahad ma räägin sulle anekdoodi?"

Emily noogutas ja muigas. Laiutamises oli ta tõesti osav kui vaid tahtis. Mõnda aega vahtis tüdruk niisama vaikides taevast, aga kui Moshe küsimusega tema poole pöördus, sirutas Em end pingil ja viis pilgu koolivennale. "Tahan," vastas Em ja lükkas päikseprillid juustele, sest praegu polnud tal neid ju enam tarvis.