Drawing

OT: Kes ees see mees, või naine, ise otsusta.

Just Moshe oli see, kes istus purskkaevu ääre peal ja hoidis käes ühte suuremat vihiku taolist asja. Oli selline poolenisti õhtune aeg, samas polnud veel kaugeltki pime. Nimelt tegeles Panda joonistamisega. Kui veel täpsem olla, siis mänguväljaku joonistamisega, kus mängisid väikesed lapsed. Tüübi arvates oli see lihtsalt nii armas ja kuna lapsed olid veel nii süütud ja selle tulsemusena oli ka kõige ehtsam naer mida küsida, oli ka nendest pilte äge joonistada. Mitte, et ta nüüd seda palju teeks, sest enamasti meeldis talle kõike joonistada.

Noh, reaalsuses, tal oli peas ka palju mõtteid, kuid just selle pärast ta joonistas, et oma pähh pähh mõtted eemale peletada.

Emily tuli just töölt, olles mitu tundi valmistanud kõigile soovijatele kohvi ja kakaod, kuid ei suundunud kohe tagasi oma korterisse, vaid otsustas natuke ringi jalutada. Ikkagi päris ilus õhtupoolik oli ju, õhk polnud veel väga jahedaks läinud ja selline mõnus kevadine tunne tekkis ka kohe. 
Lõpuks jõudis Em omadega välja Westside'l asuvasse parki, mis ei jäänud talle päris koduteele, aga põhimõtteliselt võis ju ka teha nii, et jääks. Hoolimata õhtusest ajast möllasid mõned lapsed mänguväljakul, samal ajal kui nende vanemad pingil istudes juttu ajasid. Lisaks jäi tüdrukule silma üks koolist tuttav tüüp, kes purskkaevu äärel istus ja joonistas. 
Oskamata mingit normaalset vestlust praegu aretama hakata, sest tal oli ju siiski pikk koolipäev selja taga, tegi Emily lihtsalt poolringi ümber purskkaevu ning kaevas seejärel mobiiltelefoni taskust välja, üritades seda varast Tree Hilli kevadet kuidagi pildile saada. Kes teab, äkki tuleb mõni ilus pilt välja ka, telefoni kaamera oli tal ju päris korralik. 

Moshe rahulikult joonistas ja ei pannud kõrvalt mööda minevaid inimesi isegi tähele, nende hulka kuulus ka Emily. Vähemalt töötas see nii kaua, kuni noormees äkitselt aevasas ja suutis sellega pildile suure kriipsu tekitada. "FFffff..." alustas poiss kuid ei lõpetanud oma lauset. Ta ohkas kergelt ja vaatas pilti. See tugevam joon oli küll jäänud tagataustale, ei viitsinud noormees seda ära kustutada, vaid pigem hakkas kergelt naerma. Ta alati suutis midagi sellist teha. Ta lõi oma joonistusploki kinni, jättes selle nüüd ühele poole. See aevastus oli kogu keskendumise ära lõhkunud. Alles nüüd märkas ta eemal olevat Emilyt, kes üritas tollesest ilmastikust pilti teha, ainult, et oma mobiiliga. Ta jäi tüdrukut vaatama ja muigas omaette. Tundub, et ta polnud ainukene, kes suutis praegust ilmastikku hinnata. Igaüks lihtsalt jäädvustab seda omamoodi. Ta ajas end püsti ja kõndis tüdruku poole, koputas kergelt ühe sõrmega tüdruku õlale, et tähelepanu saada ning viskas oma pea viipega puu otsa, kus kohas olid kaks varblast, kes üksteise karvu kordamööda puhastasid, mis oli lihtsalt armas vaatepilt, koos poolenisti loojuva päikese ja tagataustas oleva pargiga. Nad juba toimetasid mõnda aega seal omavahel, just selle pärast ta ka joonistas seal. Kuna nad olid piisavalt lähedal, ei tahtnud ta neid minema ajada. Poiss lootis, et tüdrukul pole mingit tugevat välku.

Emily oli juba mõnda aega üritanud päikeseloojangust saada sellist pilti, millega ta rahul ka oleks, aga siiani polnud tüdrukul see õnnestunud. Oleks vist tõesti pidanud oma kaamera kaasa võtma, aga muidugi polnud Emil see siis meeles olnud, kui ta kodust väljus. Kui keegi talle järsku selja tagant ligi hiilis ja siis sõrmega õlale koputas, võpatas Em päris korralikult, enne kui end ümber pööras ja märkas sedasama koolist tuttavat kutti, kes just hetk tagasi purskkaevu äärel istudes joonistanud oli. Tüdruk pööras pilgu sinnapoole, kuhu Moshe osutas ja märkas nüüd ka neid kahte puu otsas istuvat varblast ja suunas siis telefoni sinnapoole, et seda pildikest kuidagi jäädvustada üritada. Kuidagi lõpuks ka üsna hea pildi kätte saanud, libistas Emily telefoni pusataskusse tagasi. 

Noormees muigas kergelt ja suundus tagasi purskkaegu ääre juurde ja istus nii-öelda oma kohale tagasi, jäädes niisama neid armsaid kahte armastavat varblakest vaatatama. Ta ei saanud midagi parata, et nad nii nunnud olid. Tundus, et ka Emily sai lõpuks oma pildi tehtud ja tundus, et mitte kaua pärast seda jooksis mingi väikene poisu mööda ja ehmatas natukene toda paari, nii et need kõrgemale puu otsa lendasid, nii et neid enam näha polnud. "Awww," pidi mees vaikselt noormees omaette häälitsema, viies pilgu nüüd mänguväljaku poole. Nood lapsed ikka tegelesid seal oma tegemistega. Nii armas oli. Kõige ägedam osa oli see, et õhk oli täpselt selline paras, nii et tekitas lihtsalt hea enesetunde. Selliseid päevi ei olnud just väga tihti.

Emily kergitas kulmu, kui Moshe pärast seda, kui ta oma pildi tehtud sai, tagasi purskkaevu juurde suundus. Kas ta oli tegelikult ka tõusnud püsti ainult selleks, et talle neid kahte varblast näidata? Tüdruk jälgis neid linde veel natuke aega, kuni üks ringi jooksev poiss nad paigalt ehmatas ja varblased kõrgemale okste varju peitusid. Em muigas ja jalutas nüüd ise Moshe juurde, tahtes teada, mida noormees siin õigupoolest siis tegi. "Mida sa joonistad?" uuris tüdruk koolivenna kõrvale maha istudes, kui oli märganud tema käes joonistusvihikut. Ta lootis, et ei ole nüüd liialt pealetükkiv, et küll kutt ise näitab talle, kui tahab. 

Mees ulatas oma joonistusvihiku kus oli igasuguseid kritseldusi täis, alustades mingisugustest kooliga seotud piltidest, tüdrukutest, lõpetades viimase joonistusega, kus olid need linnud, tagatausta pargi ja ilusa taevaga. Eks joonistused polnud muidugi mingit üli-mega-kõvad, sest need olid tõesti pigem kritseldused, ilusad kritseldused. "Tead, üht, teist ja natukene kolmandat otsa," lausus ta ka kergelt selgituseks.

"Mis sa ise siin ringi hulgud?" küsis ta muuseas otsa.

Emily lappas huviga Moshe joonistusvihikut, jälgides põhjalikult kõiki ta pilte, kuni jõudis välja sellesama juba varem nähtud pildini, millega ta täna siin istudes algust oli teinud. "Sa joonistad päris hästi," arvas Em lõpuks, kuigi ta sellest alast just väga palju midagi ei taipa. Tema kirg oli ikka laulmine ja muu vastu polnud tal siiani huvi tekkinud. "Liiga ilus ilm oli, et toas passida, nii et ma jalutan hetkel niisama ringi," vastas tüdruk siis koolivenna küsimusele ja muigas. Ega ta praegu väga ei teadnudki, mida ta teeb, peale selle, et istub siin purskkaevu äärel ja ajab Moshega juttu. 

"Aitäh," vastas ta sellele ja viis pilgu taevasse "Tõsi ta ole, eks ta ole päris ilus ilm indeed," ta viis pilgu tüdrukule ja otsustas end tutvustada, sest isiklikult ta teda ju ei teadnud "Moshe olen, kui sa seda ei teadnud," sest tõenäoliselt mõnigi teadis teda, kui õpilasesinduse liiget.

"Jäätist tahad?" küsis ta järsku siis muuseas, kuna ilm tundus piisavalt soe ja niisama ta täitsa ei viitsinud ka enam siin passida. Enne oli vähemalt linde joonistada, nüüd pole enam sedagi.

Emily noogutas. "Ma olen sind vist vahepeal kooli peal märganud küll, kuigi ma pole Tree Hillis veel nii väga kaua olnud, et kõiki nägupidi ära tunneksin," sõnas tüdruk. Mõned inimesed olid, kellega ta siin suhtles, aga ülejäänud küll väga nagu meelde ei jäänud. "Ise olen Emily, muidu," lausus ta siis igaks juhuks ja muigas. Ta polnud ju siiski nii populaarne, et keegi viimase klassi õpilane peaks ta nime teadma. "Võib kah," nõustus Em õlgu kehitades. Polnudki ammu jäätist söönud ju.

Noormees ajas end püsti ning kõndis mööda tänavat pargist kaugemale, sinna kuhu pidi jääma üks jäätise putka, kust ta tavaliselt jäätist ostis. "Niisiis, neiu Emily," alustas ta mõtlikult, lausudes siis "Head naistepäeva, ma teen jäätise välja," miks ka mitte. Selline lihtsalt viisakuse asi "Ostaks sulle roosi ka, aga see pood on natukene kaugemal juba ja siis sa peaksid seda koguaeg kaasas tirima..."

Emily jalutas koos Moshega edasi, kuniks nad jäätiseputka juurde jõudsid. Kuulnud noormehe järgmist lauset, Em muigas. "Aitäh, aga ma võin ise ka osta," kehitas tüdruk õlgu, teades, et tema iseostmisest ei tule praegu nagunii midagi välja. "Roosi pole nüüd küll vaja," raputas Em pead. Kui ta kavatseb veel kauaks välja jääda, närtsiks lill enne ära, kui ta selle kodus vaasi jõuab panna, ja siis poleks asjal ju mõtet. 

Noormees muigas "Las ma teen natukenegi päeva ilusamaks," pilgutades silma, sest ega iga päev keegi niisama välja ei tee, eriti veel naistepäeva puhul. "Ma võtaksin ühe šokolaadi-piparmündi jäätise palun, kahe palliga!" talle meeldis see, see oli nimelt ta lemmik jäätise tüüp. Šokolaad ja piparmünt sobisid liiga hästi kokku. Oleks veel seal šokolaadi tükid ka sees, oleks see eepiline combo. Ta viis pilgu tüdrukule, et ka too telliks, mida iganes too tahab.

"Olgu-olgu," nõustus Emily ja muigas. Ühe jäätise võib ta lasta endale osta ka. Tüdruk ootas, kuni Moshe oma tellimuse esitas ja küsis seejärel müüjalt šokolaadi-karamellijäätist, mis talle saadaolevate maitsete nimekirja lugedes kõige esimesena silma oli jäänud. Varsti said mõlemad oma jäätised kätte ka ja lahkusid siis putka juurest, et järgmistele maiasmokkadele ruumi teha. 

Maksnud need jäätised ära, kõndis noormees rahulikult mööda tänavat edasi, tõmmates sees keelega õle palli. See oli õlihea. Tuletas talle meelde, miks talle meeldis elada. Ta nägi eemal ühte parki, kus inimesi polnud, mille tulemusena kõik pingid olid vaba. Kuna inimesi polnud, tähendas see ka vabadust ja rahulikkust. "Lähme sinna?" küsis poiss siis tüdruku käest muuseas. Omamoodi huvitav, et praeguse ilma ja kellaga ei olnud seal kedagi. Võibolla see oligi sedasi, et kuna kõik arvasid, et niikuinii on park rahvast täis, siis ei viitsitud end sinna ajada.