I feel like crap

Abigail polnud ammu ennast nii halvasti tundnud kui paar päeva tagasi, mil ta ühe eriti rumala teoga hakkama sai. Vähe veel, et ta enese teadmata Lyddie venna oma mängukanniks valis, kuid lisaks sellele avastas sõbranna Abigaili ka Brandoni toas vägagi ebasündsast olukorrast. Üsna pea pärast juhtunu tunnistamist marssis Lydia minema ning Abby ei saanudki temaga samal päeval enam rääkida. Samuti ei vastanud sõbranna telefonikõnedele ega sõnumitele. Abby mõistis, et Lydial on õigus tema peale pahane olla, aga siiski tahtis ta püüda sõbrannale enda seisukohta selgitada. Sobiva momendi Lydiaga rääkimiseks leidis Abigail alles koolis pärast kisakooritrenni. Suurem osa tüdrukutest olid riietusruumist juba lahkunud, kuid Lydia viibis veel seal ning tundus mõtlevat omi mõtteid - Abigail oli riiete vahetamisega venitanud piisavalt kaua, et teised ära minna jõuaksid ning tema saaks sõbrannaga kahekesi jääda. Kui mõne minuti pärast uks viimase lahkuja järel sulgus, tõusis näitsik pingi pealt püsti ning kõndis otsejoones Lydia juurde, kes seisis seljaga oma kapi suunas. "Okei, sa võid minu peale karjuda ja ükskõik mida kõike veel, aga palun kuula ära, mis mul öelda on," alustas Abigail, lootes, et Lydia pöörab nüüd oma näo tema poole.

OT: Lydia Kacey Bates

Seda poleks Lydia Abbyst oodanud, et ta ühel päeval venna käest allkirja küsima minnes leiab enda parima sõbranna hoopis tüübiga voodist. Tüdruku esimene reaktsioon oli küll see, et ta nagu ei osanudki reageerida, kuid tundis, et on pettunud ja natuke isegi pahane. Kuidas sai Abby nii madalale langeda, et ajab mingi jura tema vennale kokku ja loodab, et see välja ei tule? Brandoni puhul Lyddie muidugi ei imestanudki, aga ikka oli see nii häiriv, et just tema parim sõbranna, kes oli veel alaealine. Nüüd olid sellest aga mõned päevad möödas ning kisakooritrennis Lyddie ise tüli üles kiskuma ei hakanud, vaid üritas lihtsalt Abbyt vältida. Tüdruk polnud küll enam pahane, ent pettunud oli ta ikka. Pärast trenni käis Lyddie duši all ja vahetas riided, kuid lahkuda ta veel ei tahtnud. Võib-olla peaks ikkagi püüdma Abbyga asjad selgeks rääkida. "Mis sul arus oli?" küsis Lydia emotsioonitult, viies oma rohelised silmad Abbyle.

Tol õhtul ei jõudnud Abby Lydia vennaga kergest amelemisest õnneks kaugemale, sest vastasel juhul oleks ta seda ilmselt elu lõpuni kahetsema pidanud... või siis lihtsalt pikka aega, kuni ta viimaks juhtunuga leppida suudaks. Mitte et tüdruk praegugi ei kahetseks, kuna ta teadis, et oli selgelt üle piiri läinud, sest "suvaline tüüp", kelle ta oma mänguks välja valis, osutus hoopis Abigaili sõbranna vanemaks vennaks. Veel rumalamat kokkusattumust oleks raske ette kujutada. Nii polnud ka Abbyl mingit põhjust imestada, miks Lyddie teda vältis. Mõeldes õigeid sõnu, hingas näitsik korra sügavalt sisse ja siis välja, enne kui rääkima hakkas. "Ma ei tea, kui palju Brad, Ethan või kelleks iganes teie teda kutsute sulle rääkis, aga ma kohtusin temaga jaanuari lõpus, tüüp kutsus mind kohe välja ning mina otsustasin minna. Ta vist korra isegi mainis möödaminnes oma õdesid, kuid ma ei osanud midagi kahtlustada. Ja kuna ta tundus mulle tõesti mingi suvaline naistemees, kellel on ainult üks eesmärk, ei näinud ma vaeva talle enda tegelikust minast rääkimisega, vaid mõtlesin enda kohta ühe suvalise loo välja. Sellel viimasel nii-öelda kohtingul pakkus ta mulle alkoholi - sa tead, kuidas minu taluvusega lood on. Mängisin küll enda arust vist täiskasvanut, mõeldes, et paar klaasikest mulle midagi ei tee, aga eksisin. Ja selleks ajaks, kui sinu vend mulle oma käed lõpuks külge ajas, olin juba piisavalt svipsis, et vooluga kaasa minna. Peas küll tundus, et see pole õige, aga ülejäänud osa minust paistis rääkivat teist keelt... Isegi kui see võis sinu jaoks šokeeriv vaatepilt olla, olen siiski mingil määral õnnelik, et te Gaylaga tulite, kuna vastasel juhul võinuks ma teha midagi sellist, mida tahaksin tulevikus teha ainult inimesega, keda armastan. Tema vastu mul sellised tunded puuduvad." Lõpetanud oma pika jutu, jäi Abby ootava pilguga Lydiale otsa vaatama, et nüüd teada saada, kuidas sõbranna kuuldule reageerib.

Kui Abby rääkima hakkas, hoidis Lydia enda rohelisi silmi neiul, kuid ei öelnud midagi, vaid kuulas vaikides. "Jaanuari lõpus?" oli Lydia üllatunud. "Uskumatu, et sa teda ja meid nii kaua lollitada suutsid," lausus tüdruk ning raputas pead. "Kui ta nii naistemees sulle tundus, siis miks sa üldse olid nõus temaga välja minema?" esitas neiu küsimuse. Kui Lydia oleks tahtnud tüüpi niimoodi lollitada, oleks ta asjad ainult telefoninumbri andmiseni jätnud ja edasi tüüpi lihtsalt ignoreerinud. Sellest oli aga ikkagi väga häiriv mõelda, et Brad tema alaealise sõbrannaga üldse tegemist tegi, olgugi et tüüp ei teadnud. See tundus lihtsalt vale.

"Jah, üle kuu aja juba. Kui ma korra valedega alustasin, oli keeruline lõpetada. Ma tean, et oleksin pidanud teda ignoreerima, kui ta mulle ikka ja jälle helistas, aga ma pole ammu üheltki mehelt nii palju tähelepanu saanud. Ma kasutasin neid kohtinguid pigem enda ego kergitamiseks kui millekski muuks, kuna tüüp, kellest ma tegelikult huvitatud olen, näeb minus vaid sõpra... Nii ma siis mõtlesingi, et ju ma ikka pole nii igav ja lapsik, kui minust vanemad ning kena välimusega mehed huvi tunnevad," selgitas Abigail. Praeguseks ta muidugi teadis, et selline mõtlemine on vale ja kohe kindlasti mitte täiskasvanulik, kuigi näitsik oli viimase kuu andnud endast kõik, et näida justkui üks veetlev noor naine. Paraku ei tulnud see tal siiski välja - teismeline jääb teismeliseks.

Lydia kuulas Abigaili ära ning raputas enda pead. "See ei ole üldse sinulik," tunnistas ta. "Ma poleks kunagi arvanud, et sina nii madalale võid laskuda. Kas ma üldse tunnengi sind enam?" rääkis neiu ning vaatas Abbyle otsa. Miks peaks Abby kellegi tähelepanu võitmiseks midagi sellist tegema? Abby tundus selleks tavaliselt kaugeltki liiga korralik. Ta suutis ju pareminigi kui mõnele tüübile midagi kokku valetada ja peaaegu magadagi temaga.

Kõik, mis Lydia ütles, oli paraku tõsi. Abigail ei tundnud oma viimase aja tegude üle uhkust, aga kuna tal ajamasinat pole, tuleb sellega leppida, et midagi muuta pole võimalik. Lihtsalt edaspidi peaks ta reaalsete elavate inimestega mängimise lõpetama. Selle tegevuse saab kusjuures edukalt üle kanda fantaasiamaailma, kuna paar nädalat tagasi suvaliselt Tumblris ringi kolades avastas näitsik sealt taolised asjad nagu RPG-mängud, mis talle lähemal vaatlusel küllaltki suurt huvi hakkasid pakkuma - seal saab ju iseendale meelepärase karakteri välja mõelda ja teha temaga, mida iganes hing ihaldab. Äge ju? "Ma tean. Olen teinud kõike vastupidiselt oma tavapärasele minale: puudunud põhjuseta koolist - ainult ühe korra, aga siiski -, joonud alkoholi rohkem kui vaja, valetanud, nii et suu suitseb. Mõistan sind. Ma ei tunne ise ka ennast enam ära. Mis veel teistest rääkida?"