Where's the fire?!

"Midagi. Lihtsalt..." alustas Carrie, kuid nendest kahest sõnast ta kaugemale ei jõudnudki, sest ta ei osanud midagi Sethi küsimuse peale öelda. Naine ei teadnud ise ka, mis täpselt toimus. Kõik oli lihtsalt sassis... "Miks ma peaksin seda lubama ja kas sina üldse tahad temaga midagi koos teha? Selles suhtes et sa ei ole tema isa... ja seega pole see su kohustuseks," kostis naine Sethi sõnade peale, sest Clyde võib paljusid asju tahta, aga ta ei pea seda kõike saama. Pealegi kes Seth talle on üldse? Sõber? Vanem vend? Mees, kes temaga koos elas mõnda aega? "Igatahes kui sa tahad seda teha, siis teatad ette ja oled sada protsenti uimastite vaba," sõnas Carrie kindlalt.

"Lihtsalt," ootas Seth, et naine arendaks enda mõtet edasi. "Clyde on äge semu, see ei võta mul tükki küljest, kui ma aeg-ajalt temaga korvpalli mängin või siis mingit mudelit aitan kokku panna," vastas Joshua. Seth ei teadnud ise ka, kes ta Clyde'ile oli. Asjad olid keerulised. Sõber ehk? "Ma tean, ma tean," vastas mees noogutusega. "Kui ma siin elasin, olin ma ka tema juures täiesti kaine," lisas Josh. Ehk oleks tõesti pidanud kanepiga lõpparve tegema? Samas mees teadis, et ta ei saa seda teha.

"Lihtsalt... see on päris laastav olukord, kui see inimene, kes sulle tähendab tervet maailmat leiab, et isegi uimastid on paremad kui sina. See ei tee ka asja paremaks, kui see inimene ilmub lihtsalt niisama järsku korterisse, mis on niigi tuhandeid mälestusi temast täis. Aga see kõige hullem tunne tuleb siis peale, kui sina oled täielikult enda sihi kaotanud ja tammud paigal ja lihtsalt kulged läbi elu samal ajal kui tema tuleb ja teatab kui korras ja normaalne tema elu on," sõnas Carrie ning neelatas tugevalt, viies enda silmad mehelt hoopis telekale, milles jooksev film talle nagu nii absoluutselt huvi ei pakkunud hetkel. Igatahes Seth tahtis nii hirmsasti teada, mis tal viga on. Nüüd siis teab. Mis ta selle infoga teeb on muidugi eraldi küsimus. "Sa peaksid nüüd minema. Helista või saada sõnum, kui sa Clyde'i tahad näha," lausus naine kangelt, sest temal midagi öelda ei olnud enam.

Seth tõmbas ühe käega läbi juuste. Mida ta peaks vastama. "Mu elu on üsna... Rutiinne. Ma hoian seda põhjusega nii," vihjas mees sellele, et ei ole siiani naisest üle saanud. Kui olid pidevalt rattas, ei olnud aega mõelda Carriele. "Peaksin küll," nõustus Joshua noogutusega ja ta viis silmad telerile. Püsti tõusnud, hõõrus ta käsi vastu teksaseid, justkui tahaks veel midagi öelda. Noormees läks uuesti naise juurde ja kummardus ta juurde, et huultele õrn suudlus suruda. "You pushed me away, not the other way around," meenutas mees naisele, kuidas asjad oli.

Carrie kuulas meest, kuid ei lasunud midagi, sest tal ei olnudki midagi öelda. Sethi vihjest ta suurt aru ei saanud ja seega kui Seth teatas, et lahkub, leppis naine juba tõsiasjaga, et tegi enda suu lahti seal, kus polnud seda vaja. Nüüd on jälle kõik nende vahel ainult hullem ja rohkem sassis. Carrie ohkas sügavalt, sulges enda silmad ja tõmbas kätega üle näo. Kui ta taas silmad avas, kummardus aga Joshua juba tema ette ja enne kui naine aru sai, mis toimuma hakkab, tundis ta mehe huuli õrnalt enda omade vastas. See sai läbi sama ruttu kui algas ja enne kui Carrie veel toibudagi jõudis, kuulis ta sõnu, mis olid justkui külm vesi talle kraesse. "Naljakas, aga ma võiksin samad sõnad sulle öelda," lausus naine, vaadates mehele otsa. Seth arvas, et naine lükkas ta eemale, sest ei tahtnud uimasteid koos mehega saada. Carrie arvas, aga et Seth lükkas tema eemale sellega, et uimasteid hakkas uuesti tarbima selle asemel, et naisega rääkida.

Noormees ei teadnud, miks ta tegi seda, mida ta tegi, ja siis... Seth astus eemale ja tõmbas kätega üle näo. "Vabandust, ma pean lahkuma," ütles Joshua ning läks esikusse, avas ukse ja sulges selle kiirelt enda järel. Alles väljas auto juures meenus mehele, et ta ei jätnud korralikult hüvastigi. Igatahes kiirustas mees tööle.

"Seth," sõnas Carrie mehe nime ja raputas vaikselt pead, kui too minema tormas. Naine tõusis püsti, et talle järele jõuda, aga enne kui ta esikusse korralikult jõudis, käis juba uks. Ohanud raskelt, libistas Carrie enda käed juustesse ning tõbas siis kätega üle näo. Sellised nad on... Nad ei jõua kunagi probleemi tuumani, sest üks neist jookseb lihtsalt minema. Okei, tüübil oli vaja tööle minna, aga see siin oli küll puhas põgenemine. Milleks Carrie üldse sellega vaeva näeb? Kõik on läbi... Nad ei ole enam paar... Aeg edasi liikuda. Naine tõmbas sõrmedega silma alt üksikud pisarad ära ning jalutas seejärel enda poja juurde, et temaga natuke juttu puhud ja had ööd soovida. Pärast seda koritas ta elutoast enda tassi ära ja läks ka ise magama, kuigi uni ei olnue sugugi kerge tulema, sest tuhanded mõtted jooksid läbi tema pea.

OT: Läbi