You only need the light when it's burning low

Enamasti sai Phoebe ikka aru, kui tema kallal noriti ja siis pani ta ikka mõnuga vastu. Ta oli sellega nii harjunud juba, sest nad vennaga ka kogu aeg norisid ja kiusasid. "No vaata kui ammu see oli," naeris Phoebe. Ega rohkem polnud ta sattunud ka, sest pidi tööl olema või oli Gaylaga väljas või oli jälle sada muud tegemist. "Aga ma võin ju järgmist proovi ikka vaatama tulla, kui kutsutakse," sõnas näitsik. Polnudki ammu käinud, kuid esinemas tahaks neid juba näha. Samal ajal, kui David Phoebsi telefoni enda kätte sai, jõi tüdruk oma Cola lõpuni, ent talle ei jäänud märkamata see, et tüüp veel midagi seal telefonis tegi. "Mis teed? Loed mu sõnumeid?" uuris Phoebs lõbusalt, kuna ta ei ulatanudki noormehele selle tagamõttega telefoni, et ta pilti vaataks ja oma numbri sisse siis toksiks. Aga kui toksiski, siis oli ikka väga viis, kuna ballil näitsik tema numbrit ei saanud ja enda oma ka anda ei jõudnud, kuigi oleks. "Sa võid ju mu sõnumeid lugeda, aga midagi põnevat sa ei leia," lisas Phoebs kerge muige saatel.

"Äkki ma siis millalgi kutsun sind, kui teised nõus on," muigas David. Kui tüdruk ikka tahab tulla, siis vaevalt selles midagi halba on, aga muidugi oleks toredam, kui ta tuleks kunagi mõnda nende esinemist vaatama, kui neil neid millalgi tuleb. Praegu tehti peamiselt proove, aga ehk varsti astuvad kuskil laval üles ka, kes teab... "Ei, ma ei loe su sõnumeid," vastas noormees ausalt. Polnud ju tema asi, kellega Phoebe sõnumeid vahetab. "Ma loodan, et sa pigem räägid mulle midagi põnevat. Enda kohta," pakkus Dave käsi lauale asetades ja pööras enda silmade pilgu jälle neiule. Natuke nõme oleks hakata niiviisi tema sõnumeid lugema, sest kutile endale ju ka ei meeldinud, kui keegi tema telefonis soris, sest nad kippusid ka sellist peidetud kraami üles leidma, mis oli ainult tema enda jaoks. 

"Eks ma jään su kutset ootama," teatas Phoebs ning kergitas kergelt kulme. Siis tuleb lihtsalt nii teha, et neiu poleks tööl ja muid plaane parem mitte selleks ajaks teha. Noh, tööl käimisega oli õnneks lihtne, sest töö oli vahetustes ja päris igal õhtul tüdruk ka Shootersis ei olnud. "Midagi põnevat... hmmm... Mida sa teada tahad?" esitas Phoebs küsimuse, sest ei teadnud ise, kust alustada. Parem, kui kutt midagi konkreetset küsiks.

David noogutas. Ilmselt läheb natuke aega, enne kui ta saab kutse tulla nende proovi vaatama, aga millalgi juhtub see kindlasti. Igasse proovi vist ikka ei tahaks külalisi tuua, muidu ei tule varsti mängimisest midagi välja. "Räägi oma perekonnast," pakkus noormees siis. See võib-olla polnud just kõige huvitavam teema, aga alustuseks kõlbab vast ka. "Ma saan aru, et sa elad ka Westside'l?" küsis Dave ühe suunava küsimuse, et ta kuskilt peale saaks hakata. 

"Jah, elan küll. Ühes pisikeses majakeses," sõnas Phoebs. "Ära ütle, et sa oled ka Westside'ilt?" Kui oli, siis pidid nad ikka väga erinevates naabruskondades elama, kuna Phoebs tüübiga seal just kokku ei jooksnud. Aga võib-olla oli asi selles, et tüüp käis lihtsalt tunduvalt vähem väljas kui Phoebs ise. "Mu vanemad on lahutatud ja ma elan emaga. Isa elab New Yorgis ja vend kolis sügisel omaette elamisse," rääkis Phoebe. "Jah, mul on vanem vend. Ta on fotograaf ning tal on Westside'il oma stuudio. Kord nädalas käib ta koolis ka fotograafiaringi tegemas," rääkis neidis. "On sul õdesid-vendi või on sind õnnistatud sellega, et oled ainus laps?" uuris tüdruk.

"Peaaegu kogu elu Westside'l elanud," sõnas David. Need esimesed eluaastad, mida ta väga niigi ei mäletanud, ei lugenud ju eriti midagi, sest plaani tagasi Mehhikosse kolida neil küll polnud. Vähemalt elasid tema vanemad rahumeelselt koos, aga vahel tuli neilgi tülisid ette ja üks kord paar aastat tagasi oli lahutuse teema ka üles kerkinud, aga õnneks see sinnani siiski ei jõudnud. "Ma olen vist temast isegi kuulnud," märkis noormees, kui Phoebs oma vennast rääkima hakkas. Fotograafiaring oli vist koolis isegi üsna populaarne, kuigi teda ennast see ei tõmmanud. "Mul on noorem õde, 15-aastane, ja mõnikord paras tüütus oma tujutsemistega, aga üldjuhul saame päris hästi läbi," rääkis Dave. Ta õde oli nüüd hiljuti ka ennast teismeliseks nimetama hakanud ja põhjendas sellega kõiki oma halbu tujusid ja pikki telefonikõnesid ja üldse kõike, mida ta tegi. 

"Mul sai sügisel alles aasta. Eelmisel sügisel kolisin, varem elasin Richmondis," rääkis Phoebe. Esimene aasta Tree Hillis oli nagu oli, sest Phoebs maadles tõsiste kohanemisraskustega ning kippus igaühega tüli norima või jättiski endast mulje, nagu ta oleks kõigi peale vihane. Siis oli teda vanemate lahutus ka mõjutanud, kuid nüüd tundus kõik juba enam-vähem. "Selles ma ei kahtlegi, et oled," sõnas neiu. Tema vend oli Tree Hillis üsna nimekas fotograaf jah ning käis ühe tuntust koguva noore lauljannaga. Ei olnudki siis üldse ime, kui keegi Colinist veel kuulnud oli. "Minu vend on 24 ja me oleme juba pisikesest peale teineteist hoidnud. Vahepeal kiusame ja norime, aga see on meie puhul nii tavaline," seletas näitsik, kuigi juba Davidi jutust jäi Phoebsile mulje, et ta õde on üks paras pubekas.

"Kuidas siis nii, et sa just Tree Hilli sattusid?" ei saanud David küsimata jätta. Üldjuhul siia ikka niisama lihtsalt ei kolitud, aga mõnede praeguste uute linnaelanikega oli küll nii, et nad olid siia sattunud üsna juhuslikult. Nende perekond oli siia ju ka 15 aastat tagasi kolinud lihtsalt juhuse tõttu, aga tema ema on siiski ka siitkandist pärit. "Eks vist õed ja vennad omavahel ikka natukene kraaklevad, see on täitsa tavaline juba," arvas Dave. Nii kaua kui ta mäletas, oli õde põhimõtteliselt kohe, kui käima õppis, hakanud venda tüütamas käima, paterdades talle igasse tuppa järele. Praegusel ajal olid Melaniel juba koolis omad sõbrad ja sõbrannad, nii et nende omavaheline suhtlemine oli veidi harvemaks muutunud. 

"No mu vanemad olid just lahutanud ja ema tahtiski vaiksesse ja rahulikumasse linna kolida. Samas ma ei saa öelda, et ma siis selle üle õnnelik oleksin olnud, aga nüüd ei ole väga vigagi enam," rääkis neiu, kuigi arvas ikka, et oli pigem juhuse tahtel just Tree Hilli sattunud. Ameerika Ühendriikides oli ju teisigi vaikseid ja rahulikke linnu, kus oleks hea elada, aga Tree Hill juhtus olema just see, kuhu Hollowayd kolisid. "Ei, see ei olegi kraaklemine. Meil on rohkem selline sõbralik norimine," seletas Phoebs.

David noogutas. Eks harjumine võtab ikka aega, aga pikapeale võtab igaüks uue keskkonna omast. Praegu tundus, et Phoebe oli sisseelamisega üsna hästi hakkama saanud. "Ma ei tea nüüd, kas Tree Hilli saab just vaikseks ja rahulikuks nimetada," muigas kutt. Siin toimus ikka päris palju ja GC tõi palju saladusi avalikkuse ette. "Jah, ma saan aru, aga see on selline tore sõna," selgitas Dave. Mel oli selle esimesena kasutusele võtnud ja siis hakkas see kuidagi teistele pereliikmetele ka külge. 

"Kuidas võtta?" turtsatas Phoebe, kuigi GC teda väga ei morjendanudki. Tüdruku jaoks oli see internetilehekülg tema jaoks lihtsalt üks hunnik paska, mida kõigi kohta kohe mõnuga toodeti, aga mis teha, kui mõni inimene oma vaba ajaga midagi muud peale hakata ei oska. "Toredaid sõnu ongi palju," lausus Phoebs. "Aga kuule Dave, kas sa kuskile edasi ei tahaks liikuda?" tegi neiu ettepaneku, sest oma prae oli ta ammu lõpetanud ja väga selles kiirtoidukohas ka enam passida ei viitsinud. Väljas oli ju ilus ilm.

"Minust õnneks väga palju ei kirjutata, ja sinu nime lugemist mulle ka väga ei meenu," teatas David. Mõned siinsed inimesed pidasid skandaalsete asjade tegemist ilmselt väga lõbusaks ja ilmusid GC lehekülgedel päris tihti. "Võib küll, ma mõtlesin varsti isegi seda pakkuda," nõustus kutt ja lükkas kogu tekkinud prahi ühele kandikule kokku, et seda lihtsam koristada oleks. Väljas oli tõesti liiga ilus ilm, et niisama siin istuda, kui võis selle asemel väljas jalutada. Midagi paremat tal ju niigi teha enam polnud, ühtegi kõnet polnud ka telefonile tulnud. 

"Aaa... sa mõtled GC-d," jõudis Phoebele kohale. "No ütleme nii, et mul ongi õnnestunud sinna võimalikult harva sattuda ja üldiselt ei tasu seda kõike puhta tõe pähe võtta. See on lihtsalt see, kui mõnel liiga palju vaba aega on ja siis ta oma nina sinna topib, kuhu pole tegelikult vaja," rääkis näitsik ning ajas end laua tagant püsti, et oma joonistusplokk ja telefon siis kotti suruda ning tühjaks söödud einekarp ja plasttops minema visata. "Lahe, sa oled minuga samal lainel," leidis Phoebe, kui kuulis, et varsti oleks ilmselt David hoopis pakkunud kuskile edasi minna. "On sul mõni mõte ka, kuhu minna võiks?" uuris ta.

"Aga sa ju ikka loed seda?" küsis David. Tema küll luges, kasvõi lihtsalt selleks, et end ka kursis hoida asjadega, mis linnas toimusid. Muidugi oli seal ka palju sellist informatsiooni, millega temal midagi peale polnud hakata, aga ülevaade valentinipäeva ballist ja talendiõhtust oli ju päris tore olnud. Phoebsi eeskujul ajas ka Dave end laua tagant püsti ja jalutas ukse juurde, et see siis avada ja neiu enda ees välja lasta. "Ausalt öeldes ei," sõnas noormees õlakehitusega. Ega Westside'l polnudki nii väga palju kohti, kus vabas õhus aega veeta ja teisele poole silda ehk neil hetkel asja pole. "Äkki võtame Port City Javast midagi sooja juua ja vaatame siis, mis pargis toimub?" pakkus kutt pärast väikest mõttepausi. Vahepeal võis seal mõne huvitava tegevuse otsa sattuda, aga kui seda ei peaks täna juhtuma, pole ju ka midagi halvasti, jalutavad lihtsalt ringi. 

"Loen ja saan kõhutäie naerda, sest see inimene on nii hale," vastas Phoebe ülima otsekohesusega. Ei hakanud tema keerutama, vaid ütleski kõik otse välja, ükskõik kui terav see tõde olla võis. Uksest välja minnes tundis Phoebs kohe, kuidas värske kevadine õhk meeled selgeks lõi ja tüdruk võis õhus kerget kevadelõhna tunda. "Miks ka mitte?" kehitas Phoebs õlgu, kuigi ta oli äsja endal kõhu täis söönud. "Mulle meeldib, et ilmad nii soojaks on läinud," teatas Phoebs. "Varsti võib vist õue joonistama tulla."