You only need the light when it's burning low

Oli üks mõnusalt soe kevadine päev, kui Phoebe üksi mööda Westside'i tänavaid kondas, kaasas ainult käekott, milles oli tüdruku telefon, rahakott, sketchbook ja mõned harilikud pliiatsid. Tal oli kodus igav ja selline ilm Phoebsi just toas ei hoidnud, seega ei saanud väike jalutuskäik temalt ju tükki küljest võtta. Nüüdseks oli vist tervele linnale vähemalt ring peale tehtud ja Phoebs tundis, kuidas tema magu selgroo külge tahaks kleepuda. Nojah, tuli leida mõni koht, kust midagi hamba alla saada. Justkui tellimise peale jäi näitsiku teele Jack's Fast Food, mis oli üks Phoebe kõige lemmikumatest kiirtoidukohtadest selles linnas, sest siin on mõnusalt suur friikartulipraad ja kõhu saab ikka täis küll. Phoebs telliski endale järjekordselt friikartulid viineriga ning tõmbas ka ühe kupongi, enne kui endale akna all laua otsis. Praadi pidi niikuinii natuke aega ootama ja seega võttis näitsik välja oma sketchbooki ning hakkas pooleliolevat joonistust lõpetama. Pildil oli tumedat maski kandev pikas kleidis gootitüdruk, kes ilusast trepist alla astub justkui gootistiilis Tuhkatriinu. Pole ka ime, kust Phoebe selle joonistuse jaoks enda inspiratsiooni võttis. Kui tema praad lõpuks valmis sai, ajas neiu end laua tagant püsti, jättes joonistuse ja hariliku pliiatsi lauale seisma, et seda võib-olla hiljem jätkata.

Outfit

OT: @david

David oli terve hommikupooliku lihtsalt ühe sõbraga mööda tänavaid lonkinud, otsides endale mingit tegevust. Kui sõber aga äkitselt lahkuma pidi, asus kutt ka esialgu koduteele, aga enne jäi talle ette Westside noorte hulgas populaarne kiirtoidukoht Jack's Fast Food. Dave oligi tegelikult juba üsna näljane ja teadis, et kodus veel niipea süüa ei saa, mistõttu otsustas ta siis juba sisse astuda ja endale vahelduse mõttes ühe korraliku eine lubada. Niikuinii ta tavaliselt väljas ei söönud, eriti siis veel kuskil kiirtoidukas.
Uksest sisse astunud, surus David käed teksade taskusse ja jalutas leti äärde, kus tellis ühe tavalise juustuburgeri koos friikartulite ja joogiga. Eine eest tasunud, valis noormees endale ka ühe kupongi ja toetus siis vastu seina, jäädes tellimuse valmimist ootama. Vaba laua peaks ta endale leidma küll, praegusel ajal polnud siin mingit rahvamassi koos, mõtiskles Dave endamisi, kui lasi pilgu ruumis ringi käima. 
Mõne hetke pärast jäi Davidile silma üks tumedate juustega neiu, kes ühes aknaaluses lauas istus ja oma märkmiku kohale kummardunud oli. Kuigi kutt ei näinud neiu nägu päris selgelt, tundus talle millegipärast, et viimane on talle kuskilt tuttav. Sellele sai ta kinnitust ka siis, kui tüdruk end toolilt püsti ajas ja lettide suunas jalutama hakkas, et enda valmissaanud praad vastu võtta. Dave pööras pilgu kõrvale, et ei oleks aru saada, et ta tüdrukut juba umbes minuti jagu jälginud on. Ilmselt oli tegu tema kooliõega, aga neid oli ju palju ja kõik tal nüüd ka nägupidi meeles polnud.
Kui tüdruk oma praega tagasi lauda suundus, pidi David veel paar minutit ootama, enne kui oma eine ka kätte sai. Kandiku üles tõstnud, otsustas noormees selle aknaaluse laua juures peatuda, sest neiu tundus huvitav ja kutile ei andnud ikkagi rahu see, kust ta teda teada võiks.
Hetk hiljem peatuski David neiu laua juures ja ootas, kuni viimane oma pilgu tõstab ja teda märkab. "Vabandust, et ma niimoodi segan, aga sa tundud kuskilt väga tuttav," sõnas kutt viisakalt ja muigas, oodates nüüd vastust. Loodetavasti ei pea tüdruk teda imelikuks või midagi. 

Phoebe mugis rahulikult oma friikaid, joonistus tüdruku kõrval. Ta sõi sõrmedega, sest kahvliga polnud just kõige lihtsam friikartuleid võtta ja neid siis kastme sisse kasta, kuna vastasel juhul uputabki näitsik enda friikartuli kastmesse ära või läheb friikartul kahvli otsas lihtsalt katki. Ta oli vaevu suutnud oma toitu nautida ning aeg-ajalt aknast välja vaadata, kuni kellegi mahedat häält kuulis ja enda sinised silmad noormehele viis, jäädes teda hetkeks vaatama. Tüüp tundus tallegi tuttav, kuid Phoebe absoluutselt ei mäletanud, kus ta noormeest näinud oli. "See on nii imelik," nentis ta. "Sa tundud mulle ka tuttav, aga ma absoluutselt ei mäleta, kus me varem kohtunud oleme. Äkki ütled enda nime, võib-olla viin midagi kokku?" arvas neiu.

"David olen," sõnas kutt kandikut lauale toetades, kuid ei istunud veel maha. Imelik olukord tõepoolest, varem pole tal selliseid juhtumeid olnud. "Ja kuidas sinu nimi on?" uuris ta vastu. Võib-olla viib temagi nime kuuldes midagi kokku. Nüüdseks oli ta tüdrukut jälginud juba piisavalt kaua, ja kui ikka midagi ei meenu, on nimi võis tõesti ainus võimalus. Nüüd vajus David istuma toolile tüdruku vastas, sest nüüd oleks juba natuke imelik teise lauda istuma minna. Paar friikartulit suhu torganud, viis noormees oma helesiniste silmade pilgu jälle tüdrukule, jäädes tema vastust ootama. Loodetavasti ei aja ta nüüd teda kellegagi segi ja neil õnnestub ikka välja mõelda, kus nad siis varem kohtunud on. Koolis David üldiselt ei suhelnud uute inimestega, vaid hoidis oma seltskonda, seega see variant oli põhimõtteliselt välistatud. 

"David, David, David..." jäi Phoebe mõtlema, trummeldades oma mustaks lakitud küüntega vastu lauda. "Ma mäletan, et mingi Davidiga tantsisin ma sõbrapäeva ballil," meenus tüdrukule, kuid ta ei olnd veel kindel, et tema juurde just see sama David sattus. Jutt neil tollel õhtul sujus, aga Phoebs kaotas tüübi liiga kiiresti silmist ega arvanudki, et ta temaga veel kohtuda võib. "Phoebe," ütles tüdruk tüübile enda nime ning võttis järgmise friikartuli, mille ta kastmesse kastis ja siis suhu pistis.

"Sõbrapäeva ballil? Ma astusin sealt korraks läbi küll," muigas David. Keegi tumedapäine tüdruk oli tal seal tantsupartneriks olnud küll, aga midagi muud kutil hetkel ei meenunud, isegi mitte tolle tüdruku nimi. Jutt oli neil küll hästi jooksnud, aga ümberringi oli kõik nii lärmakas ja palav, et raske oli midagi meenutada, ja tollest üritusest oli juba ligi nädal aega möödas ka. "Phoebe," kordas Dave ja noogutas. See oleks küll väga suur kokkusattumus, kui tegemist olekski sama neiuga, kellega ta ballil tantsinud oli, mõtles kutt nüüd oma hamburgeri kallale asudes. 

"Ja siis ma mäletan veel seda, et see tüüp mainis, et on veel kuskil bändis," lisas Phoebe, kuigi bändi nime ta ei mäletanud ja tüüp ilmselt ei öelnudki seda, kuna tal läks äkki väga kiireks. See oleks ikka üks paganama kokkusattumus küll, kui äsja neiuga liitunud noormees selleks samaks tüübiks peaks osutuma. "Kas mu nimi kõlab sulle tuttavalt?" uuris neiu, kui Dave tema nime kordas.

David muigas. "Ilmselt pidin see siis mina olema, sest ma mängin küll bändis," sõnas kutt Phoebele. "Basskitarri," lisas ta veel pärast väikest pausi. Dave küll kahetses veidi, et oli lasknud ballilt jalga ilma neiule oma telefoninumbrit andmata või midagi, aga nüüd olid nad ju teineteist jälle üles leidnud. "Muidu, vabandan, et ma nii järsku jalga lasin, aga sellised üritused ei ole mulle väga meeltmööda ja ma mõtlesingi ainult korraks läbi astuda," selgitas ta siis ja noogutas küsimuse peale. Nüüd tundus talle küll, et oli seda nime varemgi kuulnud, ja ühtegi teist Phoebet ta nagu ei teadnud. 

Kuulnud, et tegu ongi sama tüübiga, puhkes Phoebs naerma, sest see kokkusattumus oli liiga hea. "Nojah, ma arvasin, et see jääb meie esimeseks ja viimaseks kohtumiseks," lausus neiu ning lonksas enda Colat, mille ta prae juurde oli tellinud. No näed, kui tore. Tuhkatriinu oli leitud. "Tore su nägu ka näha, Dave... Võib ikka Dave öelda?" sõnas Phoebs, sest David tundus talle liiga pikk öelda. "Ma ka just eriline balliinimene pole, aga mõtlesin end tookord nalja pärast ikka kohale ajada. Sviidipidu oli täitsa enam-vähem isegi."

David ainult muigas, kui neiu naerma puhkes, kuid tal endal oli ikka ka päris lõbus olla. Ega tema polnud ka ju arvanud, et nad kunagi veel kohtuvad, eriti kui tol õhtul olid maskid ees ja omavaheline vestlus nii väga pikk ka polnud. "Ega jah, ma ka väga ei lootnud sellele, et su kuskilt veel üles leian," nõustus kutt Phoebega. Mitte et ta oleks otsimisega tegelenud, aga mõnikord peab laskma asjadel minna nii, nagu seatud on. "Ütle aga Dave kui soovid, mul pole selle vastu midagi," sõnas ta. David polnud küll nii pikk nimi, aga kui inimesed tahavad seda veel ühe tähe võrra lühendada, siis lasku aga käia. "Sviidipeole ma kahjuks ei jõudnud, aga ehk oleks võinud," kehitas Dave õlgu ja toppis veel paar friikartulit suhu ning jõi peale enda cocat. Keegi teda ju sinna otseselt ei kutsunud, sellepärast ta lasigi juba varem jalga ja veetis ülejäänud õhtu veel mõne pidulikult ürituselt viilijaga Rivercourtil. 

Oleks ju võinud vähemalt numbri jätta, sest Phoebel tekkis küll pärast seda lühikest vestlust kuti vastu pisike huvi. Õnneks on see nüüd parandatav, kui nad teineteise nägusid ka näevad. "No näed, peab tunnistama, et saatusel on mõnikord ikka väga huvitavad trikid," kehitas Phoebs õlgu ning asus plastmassist noa ning kahvliga enda viinerit saagima, et seda korraga suhu ei peaks toppima. "Sa võid mulle Phoebs öelda. Nii mind vähemalt tuntakse," lausus neiu ning kastis tükikese viinerit kastmesse ja pistis selle siis suhu. "Ma poleks ka läinud, aga mind veeti sinna ja siis ma leidsin, et miks mitte," rääkis neiu. Natuke sai joodud ka, aga seekord nii lappama ei läinudki.

"Väga hea ju, et on," muigas David. Ballil kohtumine oli juba piisavalt juhus olnud, aga et see teist korda ka juhtus, siis pidi ikka saatusel nendega midagi plaanis olema, mõtles noormees oma burgerile lõppu peale tehes ja lonksas siis cocat peale. "Räägi siis, mis seal sviidipeol ka huvitavat toimus," pakkus Dave Phoebele ja sättis end veidi mugavamalt istuma. Nii mugavalt muidugi kui nende kõvade toolide peal end tunda sai... Friikartulid hakkasid ka vaikselt otsa saama juba ja ilmselt teeb kutt varsti neiule ettepaneku siit kuhugi mujale edasi suunduda. Kasvõi näiteks jalutama, kui midagi muud pähe ei tule, sest väljas pole praegu enam nii külm, kevad hakkab ka vaikselt saabuma. 

"Eriti positiivne," muigas Phoebs. "See on tegelikult... omamoodi huvitav," pidi neiu tõdema. Kui ta viimati Gaylaga rääkis, ei tundunud Phoebs meestest just küll kõige positiivsemalt mõtlevat, aga David tundus ikkagi nii tore ja jutt sujus. Nüüd oli Phoebs tüübi uuesti ju üles ka leidnud ning tal oli võimalus teda tundma õppida. Võib-olla ei pea ikkagi nii minema nagu Stepheniga läks? "Ühed Sophomore'id panid hullu ja eks kõik ikka jooma kukkusid, aga mitte midagi sellist eriti märkimisväärset vist ei juhtunudki. Ma ei tea, ma ei jäänud nii kauaks," rääkis Phoebe ja võttis vahepeal mõne friika, et see siis kastmesse kasta ning suhu pista. Peaaegu pool praadi oli veel alles, aga neiu tundis, et kõht hakkab juba täis saama. "Ja mida sa siis tegid, kui sa ballilt minema hiilisid?" uuris neiu, sinised silmad Davidil.

"Misasi on huvitav?" ei saanud David nüüd aru, mida Phoebe sellega mõtles. Ta peaks vist ikka rohkem neiude seltskonnas aega veetma, aga hetkel kuulus kuti sõbrannade hulka ainult Isabelle, kelle bändis ta mängis. Kooliõed olid ka muidugi, aga nendega ju väga tihedalt läbi ei käidud. "Sellisel juhul ma ei usu, et millestki väga palju ilma jäin," muigas Dave neiu jutu peale. Ilmselt oleks ta siis ise ka natuke joonud, aga eks seda sai tol õhtul juba tehtud niigi, nii et erilist vahet nagu polnud, kus seda teha. Noormees heitis hetkeks pilgu Phoebsi praele, mida veel ligi pool alles oli, ja muigas endamisi. Temal ei tekitaks küll sellise hunniku ära söömine mingeid probleeme, aga tüdrukud sõid vist ikka vähem. "Ah, olin paari sõbraga Rivercourtil," kehitas David õlgu. Küllap Phoebe teab ise ka, millega seal tegeldakse, nii et rohkem polnud vajagi ehk midagi öelda. 

"See, kuidas saatus vahepeal inimestega niimoodi mängida võib," vastas Phoebs. Deep, Phoebe, deep. Loodetavasti sai Dave nüüd aru, et neidis mõtles ikka nende taaskohtumist. "Sa ei jäänudki," kinnitas neiu Davidi sõnu. Noh, Sophomore'id läksid jah natukene käest ära, aga see polnud ka väga midagi erakordset. "Sa siis mängid korvpalli?" oletas neidis, kui kuulis, et David oli Rivercourtil. Eks seal mängimas ju käiakse. "Ja kas sa ei tahaks aidata mul seda praadi lõpetada? Ma kardan, et ei jaksa enam," pakkus Phoebe enda praadi ka tüübile, kes hetkeks toidule pilgu heitis.