You only need the light when it's burning low

David muigas ja noogutas. Phoebe oli praegu tõesti üsna otsekohene, aga eks tema lauses oli omajagu tõtt ka. Dave ei sallinud seda mõttetut keerutamist, mida mõned inimesed alatihti tegid, selle asemel, et tõde otse välja öelda. Ja kindlasti oli Tree Hilli elanike hulgas palju neid, kes oleksid teada tahtnud, kes õigupoolest siis Gossip Corneri praeguseks kirjutajaks on. Kui neiu tema plaaniga nõustus, pöörasidki noored end kohvipoe suunas liikuma, milleni jõudmiseks ei tohiks üle kümne minuti aega minna, aga oleneb muidugi kõnnitempost. "Jah, see on mõnus, saab lõpuks ometi ka paksud talvejoped jälle kappi ära peita," nõustus kutt Phoebsiga. Ta ise oli enda sulejope juba kuskil nädal tagasi sellesama jaki vastu vahetanud, mida ta praegu kandis, sest see riietusese oli just selliste varakevadiste ilmade jaoks mõeldud. "Mis siis koolis su lemmikaine ka on?" uuris noormees, kui nad mööda tänavat allapoole jalutasid. Kunst kindlasti, arvas David, aga miskit võis seal ju veel olla. 

Kui eelmise GC autor välja tuli, aimas Phoebe miskipärast, et see ei ole veel läbi ja varsti on GC tagasi veel hullema ja õelamana. Tundub, et väga puusse tüdruk ei pannudki, sest see inimene oli ikka ülimalt õel. "Mina olen kogu aeg selle tagiga olnud. Külmema ilma ajal on lihtsalt voodriga tagi," sõnas Phoebe hetkeks enda nahktagi silmitsedes. Nüüd oli ta selle voodriga tagi juba õhema vastu vahetanud, kuid kandis veel salli ja veel külmema ilmaga isegi mütsi. Täna mütsi aga vaja ei läinud ning neiul olid isegi käes sõrmedeta kindad. "Kunst," vastas Phoebe. "Ainus talutavam tund minu arvates."

David noogutas. Kunst tema lemmikainete hulka küll ei kuulunud, pigem siis juba muusika, mis aga polnud ka nii huvitav kui bänditegemine. "Eks jah, kaua sa ikka jaksad mingeid matemaatika valemeid pähe tuupida," muigas kutt, kuigi tegelikult oli ta siiski rohkem reaalainete inimene ja keeled või ajalugu nii väga peale ei läinud. Varsti jõudsidki nad Port City Java juurde ja Dave, viisakas nagu ta täna juba oli, laskis Phoebe jälle enda ees sisse. Uurinud neiult, mida ta tahab, tellis noormees leti taga seisvalt tüdrukult, kelle rinnasildilt võis lugeda nime Emily, Phoebele ühe kakao ja endale ühe tavalise kohvi, makstes ühtlasi mõlema eest ära ka. "Kas sa ainult joonistad või tegeled maalimise või millegagi ka?" uuris Dave oma kaaslaselt, kuni nad jookide valmimist ootasid. 

"Matemaatika imeb," ütles Phoebs oma ausa arvamuse. Temal oli see aine eelmisel aastal ja oi seda häda ning viletsust nende valemite ja kõigega. Poleks olnud Helenat teda aitamas, oleks tüdruk ilmselt suvetööle jäänud matas. Ajalugu ja ühiskond olid Aurora meelest igavad, sest tüdruk oligi rohkem kunstiinimene ja loomingulisusest tal väheks ei jäänud. "Seda ma sulle ütlen, et see grafiti ja need harilikujoonistused pole veel kõik. Sa pole paljutki veel näinud," vastas Phoebe. "Ma maalin, aga seda harvem. Rohkem meeldib mulle söega joonistada, kuid igasugused markerid ja pliiatsid on ka mõnikord päris tore vaheldus," seletas tüdruk, kui neile varsti auravad joogid kätte anti ja nad parki võisid hakata minema. "Kui sa kunagi minu juurde peaks sattuma, siis võin sulle enda teisi töid ka näidata. Mul on tegelikult portfoolio, mis aeg-ajalt täieneb, et ma saaks selle kunstikooli kandideerimisel esitada," rääkis näitsik. Ei, see polnud mõeldud tegelikult vihjena, et Dave peakski nüüd talle ukse taha tulema, aga kui ta seda teekski, ei saadaks Phoebs teda minema ega lööks ust nina ees kinni.

"Täitsa usun, et sa ikka kogu oma loomingut ju kaasas ei kanna," muigas Dave. Ta oletas, et seda on selle jaoks natuke liiga palju. Eks kui ta tahab neiu ülejäänud joonistusi ja maale näha, peab vist tõesti kunagi külla minema. Aga siis peab see ikka kutsega olema, sest David polnud sedasorti inimene, kes lihtsalt ukse taha ilmub ja siis eeldab, et teda kohe ka sisse kutsutakse. "Eks ma siis ootan küllakutset," lausus noormees, kui nad jälle kohvipoest lahkusid ja suuna pargi poole võtsid, aeg-ajalt oma jooke lonksates. Esiteks peab Phoebe muidugi teda oma elukoha osas valgustama, sest muidu ei oskaks ta ju kuhugi tulla. 

"Ainus, mis mul kaasas on, ongi sketchbook ja mõned harilikud pliiatsid," tunnistas Phoebe. Sketchbook juhuks kui näitsikut peaks mingi ootamatu inspiratsioonipuhang tabama ja harilikud, sest need ei määri nii palju nagu süsi ja harilikuga tehtud pildid on ka ilusad. "Minugi poolest," sõnas näitsik, sest küllakutset võis Dave tõesti millalgi oodata. Nüüd veetsid noored mõned tunnid pargis ja siis pidi Phoebs juba koju minema hakkama, sest kell oli päris palju. Tüdruk pidi tõdema, et Dave'iga koos olles aeg ikka tõesti lendas ja noormees oli isegi nii kena, et saatis tütarlapse ilusti koju.

OT: Fin