Copy-Paste

"Ma ei kavatsenudki kõike endale hoida," lausus Vivian, sest muidu võib pärast ikka nii juhtuda, et kellelegi ei meeldi või tundub kogu asi lihtsalt läbi mõtlemata. "Ma võin nende kavadegagi nii teha ju, et enne kui oma rühmadele neid õpetama hakkan, tantsin sulle need ette," pakkus naine. Nii saab ehk Isaac öelda, mis on veel puudu ja kuidas tantsu ägedamaks teha. "Siis tuleks valikuid teha ja ilmselt sealt tantsustuudiost ära tulla, sest ma kahtlen, et päris kolme koha peal rabada jõuan," vastas naine. Ei saanud ennast ju päris lõhki ka tõmmata mitme koha peal.

"Jah, see oleks võibolla hea idee, aga ühe numbrina tahaks ma meile duetti ka saada. Kunagi tegime me täitsa hea meeskonnda tantsupõrandal," lausus Isaac kergelt naeratades, sest ta meenutas aegu, kus ta vahel ka ise Charlotte'i tantsustuudios õhtuti tantsimas käis ja siis ikka mõnikord Vivianiga koos tantsima sattus. "Ära sellepärast praegu muretse, aga lihtsalt... ole valmis, et selline pakkumine võib tulla," muigas mees, "kuigi ma pean ütlema, et mu tantsustuudio ainult kannataks selle all." Üks äri saab natuke kahju, teine kasu. Nii see mõnikord käibki.

"Kui sa duetti tahad, siis sa pead aitama mul seda kava kokku panna ja me peaks selle kallal ikka koos töötama," arvas Vivian, sest siis sai Isaaciga ilusti läbi arutada, kuidas ja mida keegi teeb ja milline kogu see kava lõpuks välja näeb. Lisaks peaksid nad koos harjutama ka. Need ajad olid päris mõnusad, kui Viv Isaaciga koos sai kunagi tantsida. "Kõike ei saagi korraga ju," lausus naine, kui Isaac mainis, et ta stuudio kannataks, kui Viv selles uues kohas tööle asumise nimel tantsustuudiost ära peaks tulema. Naine ei tahtnud ju tüdrukuid ja Vanessat ka hätta jätta, nii et kisakoori abitreeneri kohast loobumine ei tulnud naise jaoks kõne allagi.

"Seda kindlasti," lausus Isaac, "ega alguses ei peagi väga tihti kokku saama, sest nagu ma ütlesin, siis aega on selle kõigega." Samas muidugi on vaja Vivianil ka teiste gruppide ja töökohtadega tegeleda. Seega peaksid nad lihtsalt kõvasti aegu klapitama, kui koos tantsida tahavad. Korra või kaks nädalas oleks täiesti normaalne. "Tõsi," muigas mees, sest oli selle lausega vägagi tuttav.

"Ma arvan, et ma leiaksingi selle aja ilmselt siis, kui ma oma gruppidega võistlustel ära olen käinud. Praegu on nii intensiivne treenimine lihtsalt," seletas Vivian. Eriti veel nende väikestega, kellel mitu võistlust ees on. Ei tea jah, kust naine oma jõu küll võtab? "Aga on sul veel tunde?" uuris Vivian, sest tema treeninguni oli veel vähemalt kolmveerand tundi aega. Tüdrukud ka vaevalt veel tulema on hakanud.

"Mulle sobib. Eks sa anna ise teada, kui sul rohkem aega on. Sul peaks mu number vast mingist ajast olemas olema," sõnas Isaac, aga ta ei saanud ka kindel olla, et Vivian seda numbrit vahepeal ära pole kustutanud, sest nad pole siiski pikka aega suhelnud. Tundus, et naisega olid nad sellised sõbrad, kes võisid mitu kuud mitte suhelda ja siis kokku saada ja rääkida nii nagu oleksid alles eile vestelnud. "Ei ole, ma peaksin ainult need konspektid homse esimese tunni jaoks laudadele ära jagama," vastas Isaac, lehvitades paberite hunnikut enda käes.

"Oh, on vist jah, aga ma arvasin, et see on muutunud," muigas Vivian, sest suhtles Isaaciga tõesti üle pika aja. Samas meeldis naisele see, kui vabalt nad end teineteise seltsis tundsid ja ei tekkinudki mingit awkwardi hetke, kus kumbki midagi rääkida ei osanud. Nad tõesti rääkisid, nagu oleks nad alles eile kokku saanud. "Kas ma võin ühte neist näha ka?" päris Viv uudishimulikult. Tal oli keskaajast ikka kõvasti möödas ja naist huvitas, kas füüsika oli sama raske kui siis või veel hullem.

"Ei ole," lausus Isaac täiesti kindlalt. Isegi kui ta on enda mobiili vahetanud, on ta enda numbri ikka samaks jätnud, sest ta ei viitsi jamada sellega, et kõigile enda uus number saata. "Ma ei teadnudki, et sind füüiks huvitab," muigas mees, kuid ulatas siis ühe kolmelehelise konspekti Vivianile. "Me hakkame õppima elektromagnetvälja ja elektromagentlaineid," lisas Isaac juurde, "just sai täna tund aega istutud ja vaadatud, kuidas noored ennast viimase teema kontrolltööst läbi üritasid närida." Nüüd pidi mees need muidugi kõik üle vaatama ja ära parandama. Mõne puhul läheb see ilmselt lihtsalt, aga leidus ka sellised töid, mis olid täis soditud ja sealt midagi üles leida on paras peavalu.

"Hea seegi," lausus Vivian, sest siis ei pidanud ta mehe uut numbrit ka sisse toksima hakkama või seda uue nime all salvestama. "Mind huvitab lihtsalt see, kas füüsika on endiselt minu jaoks hiina keel või mitte," sõnas naine muiates ning võttis konspekti mehelt vastu, hakates seda lehitsema. Valemid tulid küll tuttavad ette, aga Viv neistki palju ei mäletanud, nii et ta kuulas pigem seda, mis Isaac juurde rääkis. "See teema ei olnudki kõige raskem, aga need takistuste liitmised nende rööp- ja ma ei tea mis ühenduste korral veel olid paras pähkel," sõnas Viv konspekti lehitsedes.

"Minu arvates on keskkooli füüsika ikka väga lihtne ja pinnapealne. Pealegi on see aine nii loogiline ja eluline. Kõike saab siduda tavaeluga, mis on nii paljuski füüsikaseadustele ehitatud," hakkas Isaac rääkima, sest füüsika on miski, millest ta iga päev kellegagi rääkida ei saa, kuna tal lihtsalt ei leidu sõpru, kes sellest huvitatud oleksid. Kõigile tundus see aines keskkoolis kui õudusunenägu ja hiljem ju keegi seda õppima ei lähe. Kahjuks. "Kas ma pean sulle tantsutundide vastu füüsika kontsultatsioone andma hakkama?" muigas Isaac ja viis enda küsiva pilgu Vivianile.

Eks füüsiku jaoks ole see muidugi kõik nii lihtne ja loogiline ja tavaeluga seostatav. Vivian igatahes füüsikas loogikat ei näinud, rääkimata siis neist valemitest, mis naine lihtsalt pähe tampis omal ajal, et arvutusülesandeidki oskaks teha. "See ei pane mind üldse imestama, et sa loogikat suudad selles leida, Newton," muigas Viv. Newton, sest Isaac oli füüsik ja selle gravitatsiooni avastaja eesnimi oli samuti Isaac. Isaac Newton. Päris äge, et naine alles nüüd selle hüüdnime peale tuli, kuni see paistis Isaacile sobivat. "Kui sa suudad leida mingi hea põhjuse, miks sa arvad, et mul füüsikat veel vaja läheb," vastas Viv ning ulatas konspekti mehele tagasi. Aitas küll nendest elektromagnetlainetest.

Isaac muigas, kui Vivan teda Newtoniks nimetas, sest seda nime kasutati tema peal vahel ka ülikoolis, aga seda eks ikka naljaga. Ei tea, kas tema vanemad juba arvasid ette ära, et temast tulevikus füüsik saab? Nimega panid nad igatahes täppi. "Seda hüüdnime pole ma juba aastaid kuulnud," teatas mees, mis talle nalja pakkus. Tundub, et see nimi jääb talle alatiseks külge. "Füüsikat läheb vaja, et... maailma paremini mõista," teatas Isaac, kuid tõi siis turtsatuse kuuldavale, "okei, sul ilmselt ei pruugi seda reaalselt vaja minna, kuigi tead raskusjõudude ja kõige muuga saab isegi sellised asjad paika arvutada, kuidas su keha peaks tantsimise ajal mõne liigutuse ajal töötama... näiteks milline nurk peaks tekima ja kui kõrgel jalg peaks olema ja kõik muu selline." Tundub, et see jutt läheb juba liiga teoreetiliseks ja keeruliseks ära.

"Ma ei teadnudki, et sind juba varem ka Newtonina tunti," muigas Vivian, kes alles esimest korda kuulis, et Isaaci on varemgi nii kutsutud. Kui nad olidki mehega rääkinud, polnud viimane enne tänast seda küll maininud. Naine kuulas Isaaci, kuid kui ta juba mingitest rakusjõududest ja nurkadest hakkas rääkima, tundis Viv küll, et tema mõistus mehe sõnu enam ei võta. "Oota... Mida?" küsis Vivian kulmu kortsutades. "Sa ajasid mul juhtme kokku praegu selle jutuga." Mida ta ikka selle teadmisega peale hakkab, kui saakski teada, mis nurga all tema jalg tantsimise ajal olema peaks?

"See oli ammu ülikooli ajal. Tead küll, kuidas seal neid hüüdnimesid juurde pannakse," sõnas Isaac kergelt naerdes, sest talle lihtsalt meenusid vanad head ülikooli ajad. Seal oli nii paremaid kui ka halvemaid aega, aga alati oli seal olemas midagi, mis suu naerule pani. Seal oli justkui mingi vabadus. "Olgu, ma parem jään vait siis selle jutuga," hakkas Isaac tõesti naerma, kui Vivan väitis, et tema juhe jooksis küll juba kogu selle jutu peale kokku. Põhimõtteliselt annaks see teadmine seda, et sa tead, kuidas viia enda iga liigutus perfektsuseni ehk kulutada vähe energiat, aga teha suurepäraseid liigutusi.

"Oh, neid huvitavaid hüüdnimesid mäletan ma isegi," muigas Vivian, kuid mõnda värvikamat näidet tal endal hetkel ette anda ei olnud. Naine heitis hetkeks veel pilgu kellale ning leidis, et peaks end võimlasse sättima. "Nüüd ma pean küll võimlasse tagasi minema," teatas naine ning ajas end püsti. "Muidu tüdrukud tulevad kohale ja vaatavad, et treener on kadunud," lausus ta ning kohendas veel enda käes olevat paberipakki. Ei, see polnud kisakoorile, aga hoopis naise Charlotte'i pisikeste tantsurühmale. "Aga oli tore sinuga rääkida ja ehk näeb maja peal veel," sõnas Viv.