Polegi sobivat pealkirja, kuidas seda teemat alustada

Korvpallihuviline Christian, kes suvel tutvus Rivercourti korvpalliseltskonnaga, ja on sellest ajast saadik käinud samade semudega käinud kossu mängimas. Talv ei olnud selleks hea aeg, tõsi, ning vahel juhtusid nad isegi spordihoone korvpallisaali, kuid ilm oli ilus ehk päike säras taevas, plats ei olnud libe ja ilm oli tavalisest soojem - vaid paar miinuskraadi. Soojad dressid olid kõikidel mängijatel seljas ja kuna tegu oli Chrisil vaba päevaga, sai temagi mänguga ühineda, mis kuskil kaheteistkümne ajal päeval algas.
Meeskonnad jaotatud, võis mäng alata. Põhiliselt jaotasid nad mängijad värvide järgi - heledad ja tumedad. Nii oli kergem mängida ja tiimikaaslased leidis vastaste hulgast väljakul kiirelt üles. Mängitud sai kuskil kaks tundi, kui mängijad hakkasid ükshaaval ära minema ja väljakule jäi kolm meest. Nad enam mängu teha ei saanud, kuid loopisid niisama korvi ja rääkisid omavahel. Kella nelja paiku lasid nemadki jalga ning siis oli Christianil samuti aeg koju minna. Kutt kõndis pingi juurde, kuhu ta enne mängu algust oma jope, salli ja kindad visanud oli, ning hakkas neid selga panema.

OT: Haylie R. Bates

Kodus oli koguaeg mingi draama Gayla ümber ja see hakkas Haylie'l juba üle viskama. Mis selles siis halba on, et ta Froydiga olla tahab? Nad armastavad teineteist ja Haylie ei näe küll mitte mingisugust varianti, et Froyd talle ohtlik või halb oleks. Laske inimesel ise otsustada, kes tema jaoks parim on. Teevad lollusi siis noh, eks omad vitsad peksavad, aga Brad võiks natuke vabamalt võtta. Ega ta nagunii ei suuda Gaylat enam ümber kasvatada. Aga see selleks.

Igatahes oli Haylie kodust välja tulnud sõpradega noortekas veetnud. Erinevatel põhjustel pidid kõik ära minema ja niisiis lasi ka Haylie noortekast jalga. Ta suudnus silla poole, mis oli ainus pääsetee Westside'ilt Eastside'ile. Jõe äärde jäi aga korvpalliplats, kuhu kisakoorikapten ikka oma pilgu suunas, kui kodu poole jalutas. Üllatav oli aga see, et seal nägi ta Christianit. Ta teadis, et kutile meeldib korvpalli mängida, aga ta ei arvanud, et keegi talvel Rivercourtil mängimas käiks. Külm külmaks, aga libe ju väljas. "Hei, Christian," hõikas neiu noormehele ja sammus tema poole ning tegi talle tervituseks ühe sooja kalli. "Plaanisid just jalga lasta?"

Kuna mäng oli läbi saanud ning kolme seltsimehega olid nad kergemalt mänginud, siis oli ka Christian juba maha jahtumas ja pidi tõdema, et päris külm oli õues. Mõne tunni pärast pidi juba pimedaks ka minema. Sall kaela sätitud ja talvejope peale, viis noormees pilgu eemalt tulevale isikule, kelle samme oli ta juba kaugusest kuulnud. Tolleks isikuks osutus tütarlaps - Haylie - kes peagi Christiani läheduses peatus, et noormehele kalli anda ja ta vastas samaga. "Plaanis oli jep," vastas Chris. "Sa juhuslikult juhtud siit mööda jalutama või olid kuskile teel?" uuris ta seejärel. Kutt tundis, kuidas nälg tema kõhtu juba näpistas. See oli märk sellest, et poest oli vaja süüa tuua, kuna teadis, et kodus oli külmkapp tühjenemas.

Väljas oli päris külm tõesti. Samas, veebruar ju, ei imesta üldse. Aga polnud hullu midagi - on vale riietus, mitte kehv ilm, nagu räägitakse. Külmast Haylie ei värisenud, niiet kõik oli hästi. "Noortekeskusest tulin. Tagusime sõpradega piljardit jaaaaa siis läks rahvas laiali ja mul polnud ka targemat teha kui kodu poole astuma hakata," rääkis Haylie. "Pead kuhugi minema või viitsid minuga chillida?" küsis Haylie, jättes kutile valikuvabaduse. Kui ei taha, siis kasvõi valetagu, Haylie ei hakka kedagi sundima endaga aega veetma.

"Kõlab nagu minu olukord, kus rahvas peale korvpallimängu laiali läks ja ega mul ka midagi targemat teha pole, kui koju minna," lausus Christian. Tegelikult oleks võinud iseenesest veel mängida, kuid õhtuks olid neil kõigil plaanid tehtud. Muidugi, välja arvatud Christianil. "Viitsin küll sinuga chillida. Kodus polegi huvitav," vastas noormees muigega. "Tead, tegelikult oleks mul tarvis koju pisut süüa osta. Äkki tuled minuga poodi ja aitad mul asjad koju vedada? Vastutasuks võin sulle süüa pakkuda, kui sul peaks kõht tühi olema," pakkus Christian. Pood oli küll lähedal, kuid tema kodu päris kaugel. Nii et oleks tükkmaad jalutamist ja Chris pole autoga tulnud. Bussid liiguvad ka, kui peaks äkki mõne kuskilt tabama. "Ära muretse, ma ei lase sul midagi rasket kanda," lisas ta muigega.

Haylie muigas:"Tjah, vahel on tunne, et ma olen oma sõpradest ainus, kellel väljaspool nende seltskonda midagi teha pole. Nüüd ma hakkan alati sinule mõtlema, kui ma end jälle mõttelt leian, et kõik sõbrad on hõivatud millegagi, aga mul pole mõhkugi teha." Vot nii. Et siis Christianil pole midagi selle vastu, et üks alakas tal sabas sörgib? Väga meeldiv, sest kodu, nagu mainitud, ei kutsu praegu üldse. "Aga miks ka mitte," oli Haylie nõus. Kaamlimõõtu välja ei anna, aga abiks ikka. Pealegi, palju üks poissmees ikka korraga süüa koju veab. Või polegi ta enam poissmees? Mine tea, pole Christiani eraelu kohta kunagi pärinud.

"Ma olen enamajaolt vaba, kui just ei juhtu graafiku järgi tööl olema. Seega võid mulle mõelda jah, kui tegevusetu oled," arvas Chris ning muigas seepeale. Mis puutus Haylie vanusesse, siis ta ei võtnud tüdrukut, kui alaealist. Pealegi, ei tunne Chris end absoluutselt nii vanana, et alaealisega chillimine oleks vale või veider. Pealegi, oli Haylie tore, kelle seltsis oli kogu aeg mugav olla. Tal on ka selliseid tuttavaid, kellega paljustki rääkida ei oska. Awkward. "Väga tore. Siis teinekord mõtlen mina sinu peale, kui mul on vaja poeskäike teha. Võid minu isiklik assistent olla," naljatles Christian. "Muide, kell on neli alles. Kas sul kooli polnud, et noortekeskuses chillisid?" tundis noormees huvi.

"Jätan meelde," lubas Haylie, lausudes seda sellisel hääletoonil, nagu oleks Christian oma hinge kuradile müünud. Tihti mingeid kõnesid ta Haylie'lt siiski saama ei hakka, sest enamjaolt on ta pärast kisakoori omadega nii suss, et ega ta viitsigi midagi muud teha, kui kodus passida. Aga vahel lihtsalt on nii, et ei taha kodus olla, tahaks vaheldust. Ja siis on hea, kui on keegi, kellel võib-olla on aega temaga chillida või lihtsalt juttu ajada. "Oli küll. Ma käisin kahes esimeses tunnis, siis läksin arsti juurde ja pärast ei viitsinud enam ühe tunni pärast kooli tagasi minna. Seda enam, et semud noortekasse kutsusid," rääkis Haylie. Üldiselt ta kooli üle ei lase, aga noh, las ta siis seekord olla nii.

Kuna Christian polnud suurem väljas käia, kuigi ta sai tihti kutseid ja neile pidevalt eitavalt vastas, siis oli ta laisaks muutunud. Jooksmine või semudega korvpalli mängimine oli okei, kuid baarid ja ööklubid ei pakkunud mehele suurt huvi ja neisse teda just kutsuti. Loodetavasti Haylie taolistest kohtadest ei huvitu ja meest kuhugi klubisse tantsima ei kutsu. "Arsti juurde?" imestas Chris. "Kas võib küsida, mida sa seal tegid või on see liiga isiklik?" uuris ta seejärel. Kutt eeldas, et äkki oli Haylie'l mingi külmetus, kuna talvel on lihtne end külmetada, aga võis olla ka isiklik põhjus, mida igaühele avaldada ei taha. Nad olid juba Rivercourtilt minema kõndinud ja silla ületanud, olles peaaegu poe ligiduses. Kaugelt see juba paistis.

Njah, poleks vist pidanud ütlema, et arsti juures käis. Oleks ju selle osa võinud vahele jätta ja öelda, et lasi lihtsalt kooli üle, sest sõbrad kutsusid noortekasse. Poleks üldse Haylie moodi olnud, aga ega Christian ju ei tea, millised on Haylie kooliskäimise harjumused. Kuidas ta nüüd ütleb kutile, et tal said pillid otsa ja tal oli uusi vaja, aga retsepti polnud. Perearst tal ka siuke nõmekas, et iga kord, kui retsepti küsima lähed, teeb uue kontrolli ka. "Rutiinne kontroll, ei midagi tõsist," vastas Haylie siis. Polnud ta haige ega midagi.

Christianile ei meeldinud kunagi kellegi eraelusse sekkuda, seega arvas, et Haylie ei taha sellest rääkida. Tundus, et kõik on siiski korras, kui tüdruk mainis rutiinset kontrolli. "Siis hea, kui kõik korras on," lausus Christian ja ei hakanud ka midagi rohkemat sel teemal pärima. "Ma pole sind mõnda aega näinud. Kuidas sul läinud on?" küsis ta, kuna osaliselt teda huvitas ja teisalt ei tahtnud, et nende kahe vahele vaikus tuleks.

"Mulle ka meeldib," pani Haylie arstiteemale punkti. Kellele ikka meeldiks, kui miskit tervisega korrast ära oleks. Ja kui see oleks korrast ära veel sellega, mida uurib, vaatab, kontrollib günekoloog, siis noh, päris nukker värk oleks. "Üsna rahulikult," kehitas Haylie õlgu, "läheb nii nagu ühel eeskujulikul koolilapsel minema peab." Brad ilmselt on tänulik, et üks kolmest, küll see, kes kõige kulukam on, sest ise tööl ei käi, vähemalt korralikult koolis käib ja hästi õpib ning normaalsel ajal koju ka jõuab. "Kuidas sul endal läheb?" küsis Haylie vastu, "ja mis värk selle Gossip Corneris kirjutatuga on?" See gei-teema. Küll Christian teab, millest jutt.

Christian vaid noogutas Haylie öeldu peale. "Ka rahulikult. Võib isegi öelda, et hästi, kuna ma ei suudagi mõelda hetkel halbadele asjadele oma elus, mis omaksid suuremat tähtust," vastas Christian ning purskas kergelt naerma Haylie küsimuse peale, sest tema enda jaoks oli see samamoodi suur üllatus olnud. "Mul pole õrna aimu, kust selline jutt üldse alguse sai. Igatahes, kui sind huvitab, kas see on tõsi, siis ei, ma ei ole gei," seletas Christian, kuigi teda üldjuhul väga ei huvitanud, mida inimesed temast arvasid. Ta pidas kirjutatut pigem naljaks, kui solvavaks. Seda näitas ka tõsiasi, et peale uudise lugemist oli ta pea pool tundi kõht kõveras naernud koos Kay'ga. "Kuidas sul sõbrapäev möödus?" viis kutt teema sellele, mida oli juba algusest peale arutada tahtnud.

"Seda on rõõm kuulda," ütles Haylie siiralt. Tõesti oli. Talle meeldis, kui inimestel, keda ta oma sõbraks nimetas, hästi läheb. Ka nendel sõpradel, kellega ta väga harva koos aega veedab. Paratamatult on nii, et veedetakse aega nendega, kes selleks ise soovi avaldavad, mitte nendega, kellega juhuslikult koduteel kokku põrkad. Kaugenevad küll, aga kalliks jäävad ikka. Christian oli üldse Tree Hillist väga kaua ära ja kuna neiu oli päris pätakas, kui nad veel palju suhtlesid, siis Haylie ei osanud arvatagi, et noormees tuleb tagasi ja nad ikka vabalt suhtlevad. Harva, aga asi seegi. "Ja seda on ka rõõm kuulda," muigas Haylie, "mitte, et ma mingi homofoob oleks, aga natuke harjumatu oleks esialgu." Ja Christian ei näe gei välja ka. Samas, palju heterokutid näevad geid välja. Tänapäeval ei saa välimuse järgi küll enam mitte midagi otsustada. "Armsalt," võttis Haylie selle päeva esialgu ühe sõnaga kokku, "ma olin täiesti kindel, et see päev on minu jaoks täiesti tavaline reede, ainult selle vahega, et kooli pea minema. Aga seda hetkeni, mil kuller ukse taga käis." Uudishimu on küll, et kes see oli, kes talle lilled, kommid ja paberist südame saatis, aga samas..kas talle meeldiks, kui ta teaks, et selle saatis näiteks keegi, kes talle mitte mingisugust pinget ei paku? Armas oleks see ikkagi, aga kurb ka, sest Haylie'le ei meeldi südameid murda. Loodetavasti on tegu lihtsalt sõbraga, kes tahtis talle natuke rõõmu valmistada.

Christian naeris hetkeks. "Harjumatu oleks ilmselt kõigile, kui see tõsi oleks," arvas kutt. Vähemalt tema sõpradele ja tuttavatele küll, eriti Kennedyle. "Huvitav, kas see tekitaks teistes pisut ebamugavust, kui ma oleks gei?" arutles ta niisama. See ei olnud endiselt tõsi, aga geide vastu ei ole tal kunagi midagi olnud, samas paljudel võib olla. "Kuller? Mis kuller sulle tõi?" huvitus ta, kuid teadis juba, mis see kuller Haylie'le tõi.