Materjali otsides.

"Huvitav," sõnas Natalie naerma puhkedes, kuigi Kuule lendamises polnud tegelikult ju midagi imelikku, sest see saavutus oli juba ammu ära tehtud. Aga tänapäeva noored vist väga ei unistanud kuule lendamisest, pigem olid aktuaalsed maapealsed eksootilised sihtkohad nagu India või lihtsalt sooja kliimaga kuurortmaa. "Teadlase elu peaks vist ikka huvitavam olema kui õpetaja oma," arvas Nat. Alles olid nad klassiruumist välja saanud ja sinna tagasi küll nagu ei kippunud.
Juba paari minuti pärast märkaski Louise silti kirjaga 'Cafe'. Kui originaalne nimi, mõtles neiu turtsatusega, kuid sättis end sellegipoolest sinnapoole minema. Parema puudumisel kõlbas ju ka, ja vabu laudu tundus ka jätkuvat. 

Suur osa väikseid poisse on unistanud kunagi kuu peale lendamisest. Stefan kaasaarvatud. Oli ta oma isaltki, kes lennukipiloot oli, küsinud, et kas isa teda kunagi lennukiga kuu peale ka viib. Tol ajal andis mees kergekäeliselt lubaduse, et teeb seda. Vähe sellest, et selline asi üleüldse võimatu on, võttis mees kätte ja hukkus lennuõnnetuses, jättes maha naise ja kaks last. "Vot ma ei oska seisukohta võtta," ei tahtnud Stefan selle koha pealt midagi kindlat öelda, "õpetaja oma tundub lihtsam, teadlase oma on rohkem omaette nokitsemine." Noores astusid sellest ebaoriginaalse nimega kohvikusse ning läksid leti äärde. Kiire pilgu menüüle heitnud, esitas ta tellimuse. "Must kohv, brownie kook ja neiule..." jättis Steff tellimuse poolikuks, et Natalie seda jätkaks. Tal polnud õrna aimu ka, mida neiu soovida võiks.

Natalie muigas. Eks see olenes inimesest ja tema iseloomust ka. Mõnele sobis selline omaette nokitsemine, teine aga, nagu näiteks Nat ise, vajas enda ümber pidevalt seltskonda. Mitte küll alati, aga siiski üksiolemist ta väga ei kannatanud. "Eks sa ise tead, mis sulle sobib," noogutas neiu, kui nad kohvikusse sisse astusid ja leti äärde jalutasid. Samal ajal, kui Stefan enda tellimust ütles, uuris Louise leti peale paigutatut, et mõelda, mida joogi kõrvale võiks võtta. Mingi koogike võiks ju ikka olla. "Mulle üks latte ja see marjadega kook sealt," otsustas Louie lõpuks, käega sinnapoole osutades. 

Teenindaja täitis nende tellimuse ning Stefan tasus arve. Ta võttis letilt oma kohvi ja koogi ning lasi siis Natalie'l koha valida, kuhu lauale ta oma asjad asetas. Ta võttis mantli seljast ja salli kaelast ning asetas need toolileenile. Seejärel võttis ta istet ning pani kohvi sisse talrikul olevad suhkrutükid ning segas kohvi. Masinakohv - suhkruga alati parem. Vaikus. Ja Steff ei osanud seda kuidagi lõhkuda.

Natalie asus koos oma koogi ja kohviga kõige lähema vaba laua juurde, sest miks ikka joosta laudade vahelt ringi, kui erilist vahet ju pole, kus istuda. Stefan järgnes Natile ja mõni hetk hiljem olidki noored end mugavalt teineteise vastu istuma sättinud. "Niisiis..." muigas neiu, oskamata midagi öelda, sest asukoha vahetusega olid kõik võimalikud jututeemad peast minema jooksnud. "Oled nüüd enda kõrvale mõne kena neiu ka leidnud?" uuris Louise pärast mõneminutilist vaikust ja võttis esimese lonksu oma lattest. 

Stefan jõi rahus oma kooki ja lonksas kohvi peale, laskmata end sellest vaikusest eriti häirida. Päris oma mulli ta ei kadunud. Aga seda vaikust ta ikka kuidagi lõhkuda ei osanud. Aga Natalie lõhkus selle ise, kaunis lihtsa küsimusega. "Mu vastas istub praegu üks kena neiu, aga ei, kui ei otsi, siis ei leia ka," lausus Stefan. Ta võtab selles osas praegu väga rahulikult. Tema priotiteediks on praegu ülikool lõpetada ja seega ta suhteteemadel oma pead ei vaeva. Ja mida on tal ühele naisele praegu pakkuda? Ta ei pea end hetkel just kuigi heaks kaaslaseks, seega eelistab ta pigem õppimise kõrvalt sõpradega väljas käimist ja lihtsalt vooluga kaasa minemist.

Natalie muigas. Tundus küll juba nii, et see vestlus hakkab vaikselt kokku kuivama, sest kõik jutud teemal kuidas läinud on ja millega vahepeal tegelenud oled ja millega nüüd tegeled olid juba läbitud ja neiu suutis vaevu mõelda uusi küsimusi, mida Stefanile esitada. 
Nat lonksas oma kohvi ja noogutas. Eks Stefan ise teab, mis tema jaoks oluline on ja kui ta praegu ei otsi enda kõrvale kedagi, siis olgu nii. Tema ise oleks kutiga nõus suhtlema küll, aga ainult sõbratasandil, sest tal oli ju siiski Christian, kuigi seda veel ei teadnud, kas neil üldse midagi välja tuleb.

OT: Ma üldse ei suuda mõelda välja, mida Nat veel küsida võiks... Äkki hakkame vaikselt kokku tõmbama seda teemat? 

Stefani ajataju oli natuke hajuma läinud. Telefonikõne tõi ta aga maa peale tagasi. Juba õe numbri nägemine mobiiliekraanil lõi pildi selgeks. "Jaa, ma olen kaubanduskeskuses, jalutage auto juurde, ma tulen ka kohe sinna," lausus noormees telefoni ning libistas selle siis taskusse tagasi. "Oli meeldiv sind näha, aga ma pean nüüd lahkuma," lausus Stefan ning tõusis püsti. Ta lükkas tooli laua alla ning lahkus siis kohvikust, võttes suuna kaubanduskeskuse parkla poole, kuhu ta väike õde koos oma sõbrannaga kohe-kohe jõudma peaks.