Honey, I'm home!

Reede õhtud on teatavasti pidutsemiseks ja laupäevahommikud põdemiseks, et siis õhtul uuesti peole minna. Eriti, kui ei ole ligi kuu aega kuskile välja saanud. Frederick oli just sellises seisus. Nüüd uneles ta kodus diivanil, keeldudes silmi avamast. Käsi kobas veepudeli järgi, mida ta ei leidnud. "Kurat," pomises noormees omaette ja vastumeelselt avas silmad. Päike paistis aknast sisse, sest kardinaid ei olnud Fred ette pannud. "Miks ma diivanil olen? Miks ma endaga räägin?" pomises noormees omaette ja ajas end diivanilt vaevaliselt istukile. Laua alt leidis ta oma telefoni - hea oli, et see veel alles oli - ja avastas, et keegi olegi teda vahepeal kätte tahtnud saada. Nüüd tahtis tema inimesi. Või vähemalt arvas, et teatud inimesed ehk teda tahavad. Unisena kirjutas ta oma kahele õele sõnumi:mis teete? pole ammu näind. tulge läbi,olen kodus.

Ohates ja pead hõõrudes pani ta telekast Nickelodeoni multikakanali mängima ja tegi omale tassi kanget kohvi - suhkruta ja mustalt - ning istus diivanile Käsna Kallet nautima, hääl võimalikult vaikseks keeratud. Ta andis endale aru, et tegelikult peaks ta duši alla minema ja tõenäoliselt ka teised riided selga panema. Tema T-särk oli pooleldi õllest läbi imbunud - kes selle sinna ajas? - ja teksade põlved olid porised - mingil ajahetkel käis ta jõe ääres ja tegi seda käpuli... Õdedele ennast niimoodi esitleda oleks ehk kole olnud.

Kohvi lõpetanud kooriski Fred endalt riided seljast, viskas magamistoa põrandale riided hunnikusse ja läks duši alla. Ta teadis, et mõlemal õel on tema korteri võti ja kui nad peaksid nüüd tulema, kui ta pesus on, siis saaksid nad tuppa.



OT. Korteri kujundusele eraldi postitust teha ei viitsi. Here's what it looks like:

SPOILER: Click to show

SPOILER: Click to show

SPOILER: Click to show

Mia magas veel õige magusat und, kui telefon tema voodi kõrval öökapil äkki piiksuma hakkas ja ta Freddy sõnumit nägi. Päriselt? Nii vara hommikul aetakse juba üles. Kergelt mõmisedes keeras Mia teise külje ja tõmbas tekki endale rohkem peale, kuid und enam ei tulnudki ja tüdruk ajas end voodilt püsti, et siis duši all käia ning puhtad riided selga panna. Siis ajas ta Abby ka üles ning tüdrukud otsustasid enda vennale seda heameelt teha ja talle külla minna. Pealegi oli Mia just imestanud, millal ükskord soolaleivale saab, sest korter tundus kohe tühjem pärast seda, kui tüüp välja kolis. Mõned tunnid hiljem hakkasidki õekesed venna kortermaja poole minema ning peagi olid tüdrukud venna juures. "Freddy!" hüüdis Mia, sest hetkel ei paistnud venda kuskil, kuulda oli ainult vee jooksmist ja toa kohta just öelda ei saanud, et see päris korras oleks olnud.

Ahh, vesi! Jumalik dušš! Kes küll oli see imeline inimene, kes duši välja mõtles? Frederick oli talle praegusel hetkel igavesti tänulik. Pohmas peaga mõjus külm dušš talle veel eriti hästi. Sedasi vee all mõnuledes mõtles ta eelmisele õhtule, üritades mälupilte kokku panna. Tegelikult talus Fred alkoholi hästi ja mäluauku jõi end väga harva, aga kui kuu aega kuival olla, siis... Siis paratamatult tõmbas mõistuse kiiremalt minema ja mingid sündmused jäid segaseks. Sedasi mõtiskledes ei pannud ta tähelegi, et aeg edasi liikus ja kellegi hääl korteris kõlas veidralt. Fred pani vee kinni ja kuulatas. Telekat ei olnud kuulda, kuigi teadis, et see mängis, järelikult olid õed kohal.

"Kohe tulen!" hüüdis Fred vannist välja ukerdades. Ta mässis endale rätiku ümber ja ukerdas vannitoast välja, juuksed alles tilkumas. Nüüd tuba selgema peaga vaadates taipas ta, et oleks võinud ehk enne õdede tulekut ka natukene koristada, aga samas - terve elu praktiliselt nendega koos elanud, teinekord juhtus ikka, et tema tuba ideaalses korras ei olnud. Ükskord teeb ta selle korda ka. Ausalt. "Ma panen riidesse, tundke end senikaua nagu kodus," ütles Fred siiralt õdedele naeratades. Ta armastas oma õdesid kogu südamest ja tal oli alati hea meel neid näha. Ta teadis, et ei ole alati olnud ideaalne vend ja tõenäoliselt ei olnud seda praegugi, aga teda ei huvitanud, sest tema väikesed õeraasud olid siin.

Kiirelt koperdas Fred magamistuppa, et endale riided selga panna - oma õed, aga alasti nende juuresolekul olla tundus siiski ebasünnis nii mitmel tasandil.

Kuigi üldiselt ärkaski Abby hommikuti päris vara, siis täna magas temagi mõnusat und, tegemata välja telefonist, mis paar piiksatust kuuldavale tõi, et teatada uuest sõnumist. Abigail avas oma silmad alles siis, kui Mia tema tuppa ilmus ja üsnagi alatut võtet kasutades vanema õe üles äratas. Abby vihkas seda, kui keegi temalt teki pealt ära tiris, aga mõju oli kohene. Alguses jõudis tüdruk natuke vinguda, et tema küll praegu kuskile minna ei taha, kuid jäi lõpuks ikkagi nõusse, sest Mia võib vahel küllaltki veenev olla. Mõne aja pärast jalutasidki õekesed koos Fredi kortermaja juurde ja kuna nad said ilma probleemideta tuppa sisse, ei olnud tarvis koputamisele isegi aega raisata. Elutuba nägi välja nagu seapesa, kuid Abigail ei kavatsenudki Fredi asemel koristama kukkuda. Kui tüüp tahab omaette elada, siis parem õppigu ise seda tegema. Kuni vend teises toas riideid vahetab, võttis Abby sisse koha diivanil.

Frederick ajas endale kiirelt mustad dressipüksid jalga ning liitus õdedega elutoas. "Nonii," ütles ta T-särki üle pea tõmmates. "Ma vabandaks oma sassis korteri üle, aga mul ei ole piinlik," naeris Fred köögi poole liikudes. Ta tundis, et tahaks veel kohvi ja isegi midagi süüa, sest pohmakanälg hakkas vaikselt peale tulema. "Ei aga tegelt. Kuidas läheb? Mis teinud olete? Kuidas kodus on? Süüa tahate? Juua midagi?" vuristas Fred kiirelt küsimustelaviini õdedele kaela ning uuris samal ajal oma praktiliselt tühja külmkappi. Eeskujulik vend, mõtles Fred irooniliselt. Ainsad söödavad asjad tema korteris olid paar pitsalõiku eelmisest õhtust ja mõned pakid kiirnuudleid. Life of Fred, everyone!

"Miks sa nii vait oled?" küsis Mia Abbylt, kes end samuti diivanile istuma sättis. Enda kohta oli neiu ikka ebatavaliselt vaikne ja Mia arvas siis kohe, et temaga on midagi ehk lahti. Enam ei pidanud kaua ootama, kui ka Freddy duši alt välja tuli ning võrreldes Abbyga ikka tunduvalt jutukam oli. "Põrsas jääb ikka põrsaks," turtsatas Mia Freddy sõnade peale. Ta ei mõelnud sellega noormeest solvata, aga natuke norida ju võis. "Jah, issi, kõik on korras," sõnas näitsik. "Meil läheb hästi ja teinud oleme... palju... ehk siis ei midagi sellist, millest sa eriti huvitatud oleks," rääkis Mia ning naeratas õrnalt.

"Sest ma jäin korraks mõtlema. Ikka juhtub," vastas Abby õe küsimuse peale. Rohkem selgitusi ta anda ei kavatsenud, sest muidu võtab Mia äkki jälle ühe teatud tüübiga seotud teema üles, kuid mida vähem nad temast räägivad, seda parem. Varsti oli aga Fredrick tagasi ning Abby viis oma pilgu vennale. "Jah, naisteasjad. Sind see tõesti huvitama ei peaks," nõustus tüdruk Mia jutuga. "Ning sa võiksid mulle näiteks mahla tuua," lisas Abby, kuigi ta polnud kindel, kas Freddy viitsib teda teenindama hakata. Pigem peaks ta end ise püsti ajama ning külmkapi juurde kõndima.

Kui üldiselt olid naised Fredi jaoks sel eluhetkel sama väärtuslikud, kui kumminukud, siis oma õdedest hoolis ta meeletult ja teda päris ausalt huvitas kõik, mis nendeaga juhtus. Sellepärast võttis ta kapist kaks klaasi, apelsinimahla paki ja endale tassi kohvi. Üldiselt ta ei oleks õdedele päris asju ette kandnud, sest neil on endal ka käed-jalad otsas ja tema on vanem ja igasugused muud vanema venna egoistlikud õigustused.
"Esiteks," rääkis Fred köögist õdede poole liikudes,"Pole ma niiväga põrsas midagi. Mul oli eile lihtsalt paar inimest siin," üritas ta õigustada oma väikest korralagedust. Pealegi peaksite te õnnelikud olema, et te paljast naist mu diivanilt ei leidnud, lisas ta mõttes. " Ja teiseks - mis paneb sind arvama, et mind järsku te naisteasjad ei huvita?" küsis Frederick puurivalt, klaasid ja mahla lauale pannes. Üldiselt, jah, ega ta oma õdede eraelusse väga tungivalt ei üritanud suruda end, sest kõigil on õigus oma privaatsusele, aga kui asju kuidagi sedasi nimetati, tekkis ikka väike huvi. Sa ei saa inimesele lihtsalt ette sööta, et midagi nagu on, aga sulle ei räägi. Uudishimu ikka tekib!