Weird night

Järjekordne tööpäev koolis selja taga, mis oli täna eriti lühikene, kuid armas, otsustas Lisa enda päeva lõpetada ühe kena pika sörgiga Westside'i tänavatel. Öösel ta suht vältis neid, eriti veel pisemaid tänavaid, mis jäävad laohoonete lähedusse, aga valges ja isegi hämarikus kulges ta seal täitsa liikuda. Kitsad teksad, valge pluuse ja musta vesti halli dressipluusi, musta t-särgi ja mustade pikkade retuuside vastu vahetanud, tõmbas näitsik jalga tumedad neoonroheliste paeltega tossud ja võtnud kapilt enda iPodi koos kõrvaklapi ja pisikese võtmega, mis rippus üksinda rõnga otsas, väljus naine korterist. Ukse enda selja taga lukustanud, pistis ta võtme enda retuuside sisse salataskusse, toppis kõrvaklapid kõrva, lülitas iPodi sisse, valis endale ühe tempokama artisti ja peagi jooksis ta juba mööda Westside'i tänavaid. Marion liikus läbi pargi jõe äärde, joostes mööda selle äärt umbes 20 minutit, pöörates seejärel tagasi linna poole ja pärast paari kvartalit pööras ta tagasi pargi poole. Ring ise on kuskil poolteist tundi pikk ehk ligikaudu 15 km pikk.
Lisa pööras parasjagu tagasi pargi poole, otsustades seekord teha natukene suurem ring, liikudes mööda pisemaid tänavaid, mis olid vaiksed ja puhtad, kui korraga astus tema tee peale ette mingi kahtlane tumeda dressikaga tüüp, kes oli kõike muud kui kaine. Sammu natukene aeglustanud, et tüübist mööda joosta, leidis Lisa ennast hoopis kapuutsiga inimese ees kõhuli maas. Nimelt möödudes temast, oli ta naisele jala ette pannud. Näitsik tundis kerget valu enda paremas põlves, mis oli vist mingit kivi tabanud, ajas tüdruk ennast vaikselt püsti. Tema sinised silmad liikusid kapuutsile, mille varjus paistis mitte just väga vana mehe pooluimane nägu. Enne kui Marion jõudis midagi teha või öelda, astus mees tema ette ja lükkas naise vastu seina. Kiirelt ilmus narkari kätte taskunuga, mille tera oli vastu Lisa kõhtu. Kuna mees oli ilmselgelt veel narkojoobes, mõistis neidis vaevu, mida viimane talle ütles, aga ilmselt oli see seotud rahaga, mida tüdrukul polnud. Vaikselt neelatanud, püüdis Marion temast eemale nihverdada end. Selliseid inimesi tüdruk vihkas. Raha Marionil polnud ja seda ta tüübile ka ütles, kuid näitsiku sõnad narkari pähe kohale ei jõudnud. Märganud alles minuteid hiljem iPodi neidise käes, püüdis ta seda Lisalt käest rabada, aga nii lihtsalt neidis alla ka ei anna. Tüdruku haare enda pleieri ümber oli kindel, kuni löök näkku pani ta õhku ahmima ja tagasi koperdama. Sel ajal kui Marion püüdis mõista, mis juhtus, jooksis narkar juba tema hõbedase iPodiga ümber tänavanurga ja kadus silmist. Tüdruku silme ees lõi korralikult sädemeid ja pool tema nägu valutas korralikult. Ükskõik kuidas tüüp talle virutas, on seda homme kindlasti näha sinise silma ja marrastuse näol põsel.

OT: kinni

SPOILER: Click to show

Hea, et need kõige külmemad ööd nüüdseks möödas olid, sest need suutis Clay vaevu niimoodi mööda saata, et ise kuskil surnuks ei pidanud külmuma. Tuli lihtsalt otsida mõni mahajäetud laohoone või pisike putka, kuhu mingisugunegi lõke või midagi tekitada, ent samas vaadata, et kohta päris maha ei põletaks. Õnneks suutis Clay sellel ajal liituda mingi grupi teiste inimestega, kes samuti mingil põhjusel kodu ja kõik kaotanud olid, olles Clayga üsna samal pulgal. Nüüd oli väljas aga isegi paar plusskraadi ja Clay ei pidanud kuskile enam vähemalt tuld tegema. Praegu käis mees aga lihtsalt mööda tänavaid ja otsis taarat, mida ära viia, sest Bobby antud rahanatuke hakkas vaikselt otsa saama ja taaradega oli mõnikord võimalik natukenegi juurde saada, kuna Clayle kerjata ei meeldinud. Korjanud üles just ühe tühja siidripurgi, kuulis Clay eemalt mingeid hääli ning sammus nende suunas, et näha, mis toimub. Mida Clay nägi, oli aga üks mees, kes minema jooksis ning temast maha jäänud noor naine. Clayle meenus kohe kohtumine Bobbyga, aga ta tundis, et peab ikka minema ja uurima, kas selle võõraga on kõik korras, olgugi et mees haiseb ja võib väga eemaletõukav olla. Tühi siidripurk käes, sammus Clay võõrale lähemale, kuid jäi temast ikka mõned meetrid eemale seisma, kuna oli kindel, et ta on naisele ebameeldiv. "On kõik korras?" küsis Clay vaiksel häälel, kuid ei vaadanud võõrale silma.

Lisa selg puutus vastu telliskividest karedat seina, mille vastas püüdis näitsik ennast kokku võtta ja mingitki jõudu jalgadesse leida. Löök näkku oli olnud päris korralik, pannes tüdruku pea kergelt ringi käima ja ilutulestik polnud endiselt kuhugi kadunud. Vaikselt eemaldanud käed enda näolt, võis Lisa endale ühe vaikse kergendatud ohke lubada, kuna verd ta nendel ei näinud. No blood no stitches. Kuulnud kellegi häält, pöördusid näitsiku sinised silmad paremale. Tal kulus päris mitu sekundit, enne kui neidis suutis eristada mustast taustast kellegi siluetti. Mida kauem ta tüüpi silmitses, seda selgemini eristas ta tüüpi taustast. Tegu oli noormehega. Ning üsna noorega.
"Ma arvan küll," sõnas Marion kergelt kähiseval häälel, köhides selle hetk hiljem puhtamaks. Ta puudutas hetkeks enda silmaalust, hammustades endale kergelt huulde. See valutas päris korralikult. "Juhul kui sul on midagi külma käe pärast, siis ma oleksin vägagi tänulik," lisas neidis, hoides silmi võõral, "ega sa ei tea, kuhu poole too tüüp jooksis?" küsis Lisa, teades, et niikuinii ei jõua ta enam mehele järele ja tema pisikene iPod on igaveseks kadunud.

"Ei paista just sedamoodi," sõnas Clay, kuigi teadis, et tema ei saa midagi teha. Tal polnud kodu ja veel vähem oli tal käepärast mingeid esmaabivahendeidki või midagi. Külma veel ehk kuskilt leiaks, aga see nõuaks ka jälle suuremat prügikastides tuhnimist, kuna maast mõnda musta külma kivi just võõrale ei annaks. Ta tundus selleks liiga puhas ja hoolitsetud, et end veel rohkem määrida millegagi. Clayl oli aga savi, kuna tema mütsi altki paistis välja üsna rasvane tume juuksetukk ja mees lehkas higi, tolmu ning prügikastide järele. "Kahjuks ei ole," raputas Clay pead, kui võõras temalt midagi külma küsis. Oleks siis tema seljakotis olevates pudeliteski midagi, sest siis saaks ta anda kas või ühe neist pudelitest, kuna need tundusid puhtamad kui kivid. "Ma oleks ta kinni püüdnud, kui oleksin varem jaole saanud, aga nii palju kui ma nägin, jooksis ta vasakule laohoonete poole," rääkis Clay.