Next time think twice

Natalie oli täna äkitselt tundnud vajadust minna kergele jooksuringile. Neiu polnud seda ammu teinud, kuid see mõjus alati hästi, isegi kui vahepeal oli pikem paus jäänud. Nat vahetaski kleidi, millega ta hommikul kodus toimetanud oli, soojade dresside vastu ning väljus majast, võttes suuna pargi poole. Kuidagi juhtus aga ikkagi nii, et neiu mõtted olid kuskil mujal, mitte sel teerajal ja maapind oli veidike libe ka tema tossude jaoks, mistõttu lendas Louise järsku keset pargiteed selili maha. End hetke kogunud, õnnestus tal uuesti jalad alla saada ning lähima pingini longata. Vasak jalg tegi veidike haiget, kuid tüdruk oli kindel, et see pole midagi hullu. Otsustades veidike puhata ja hiljem ehk edasi joosta, otsis Natalie telefoni taskust välja ja hakkas seal kaarte mängima.

Emma Camilla Adkins

Kuna oli nädalavahetus, ei saanud rutiini kohaselt Emma kuigi kaua magada ja oli juba hommikul kell kaheksa üleval. Ta vaevu käib küll väljas, kuid peale hommikusöögi valmistamist avastas naine, et külmkapp on tühi. Seega pidi hakkama astuma poe poole, et õhtul midagi isuäratavalt magusat valmistada. Nagu alati, nautis ta enda tehtud maiustusi ja seda tegid ka teised. Poole kümne paiku ilmus tema endine abikaasa uksele, kuna nädalavahetused koos Mattyga kuulusid mehele. Asjad olid kõik pakitud ja poisike oli samuti valmis, seega lahkusid nad koos päris kiirelt. Peale seda hakkaski Emma end poe jaoks valmis panema. Kuna supermarket oli tema kortermaja lähedal, polnudki tarvis autot võtta, piisas ka jalutamisest.
Oma tavapärast poerada jalutas Cami alati läbi pargi. Tema nägemine kaugusesse oli endiselt hea, seega märkas ta juba eemal Natalie't, kes pingil istus ja telefoniga tegutses. Kind of strange, arvestades seda, et neiul olid spordiriided seljas, seega pidi ta ju jooksma? Äkki puhkas? "Hei," tervitas Emma sõbrannat õrna naeratusega, "kas ma saan õieti aru, kui ütlen, et oled oma hommikusel jooksuringil? Kui jah, siis miks sa ei jookse?" See ei olnud mõeldud mingi tõsise küsimusena, vaid pigem sõbrannadevahelise norimisena.

"Emma," lausus Natalie pilku tõstes. Talle tunduski, et ta oli tuttavat häält kuulnud ning pilku mobiiliekraanilt ära juhtides, märkas neiu sõbrannat, kes läbi pargi kuhugi kiirustamas oli. Telefoni tagasi taskusse libistanud, ajas Nat end ettevaatlikult pingilt püsti. Õnneks oli vist siiski kõik korras, sest jalg liikus kenasti ja valu ka ei teinud. "Need tossud ei ole sellise libeda teega vist kõige paremad, et mul õnnestus libiseda ja pikali kukkuda," sõnas Nat muigega ja raputas hetkeks oma vasakut jalga. "Ja kuhu sina siis teel oled?" uuris neiu Emmalt. Kell oli siiski üsna varajane ja enamus inimesi ärkas alles kodus. 

Kuuldes sõbranna uudist, kuidas ta kukkuda suutis, muutus naise ilme kohe tõsiseks. "On sul kõik korras ikka?" küsis Ems murelikult, "äkki tahad haiglasse minna ja lasta end üle kontrollida? Lihtsalt igaks juhuks. Sai sul pea ka põrutada?" Temast hüppas välja see kergelt murelik emalik kuju, kes on valmis iga Matti väikese kriimustuse korral haiglasse jooksma. Eks see võis vahel ka sõbrannadega välja tulla ning kui Natalie' pea sai tõepoolest põrutada, oleks ta kindlasti pidanud haiglasse minema. "Avastasin, et külmkapp on tühi ja poodi jõuab kõige lühemat teed pidi läbi pargi," vastas Emma. "Kui jaksad, võid ju kaasa lonkida," lisas ta veel. Naine polegi ammu mõne sõbrannaga kokku juhtunud.

"Kõik on korras," kinnitas Natalie sõbrannale ja ohkas. Praegu tundis ta end hästi ja kui hiljem miskit ilmnema peaks, saab ta ju vabalt haigla erakorralisest läbi jalutada. "Ei, mu peaga on kõik korras," lisas neiu sõbrannale otsa vaadates, andes mõista, et tal pole vaja Nati pärast muretseda. Võib-olla oli ta veidike põikpäine, aga oma tervisega ta siiski ei mängiks, kui midagi tõsist peaks olema. "Ma võin sinuga poodi jalutada küll," nõustus Nat Emma pakkumisega. Jooksmisest tal niikuinii midagi enam välja ei tule, aga koju tagasi pöörduda on ka veel liiga vara. Siiski kergelt longates hakkas neiu koos sõbrannaga mööda pargiteed poe poole jalutama. "Kuidas su pisikesel siis läheb?" uuris ta Emmalt, et vaikust ei tekiks. Ta polnud Matthew'd nüüd päris ammu näinud, sest päris ilma kutseta ei tahtnud nende juurde sisse sadada ka. 

"Okei. Kui sul peaksid kuskil valud esinema, siis mine arsti juurde, eks," muretses Emma. Ta tahtis, et lähedastega korras oleks ikka kõik ja libedaga kukkudes võib nii mõnigi koht põrutada saada. Emma ei läinud enda pärast väga kunagi arsti juurde, ta määris kodus igasuguseid salve ja asju peale. Kummel aitas ka tihtipeale, aga olenes muidugi vigastusest. Matthew'ga olid aga lood just vastupidi, kodus ei julgenud ta väga midagi teha. Emma noogutas ning hakkas Natalie kõrval poe poole liikuma, mis polnud kaugel. "Hästi läheb. Ta veedab nädalavahetuse oma isaga, seega mul on kaks päeva täiesti vabad nüüd. Pole vaja lapse ega töö pärast muretseda," naeratas naine. Tegelikult oli see vale - Matthew pärast muretses ta alati, kui poiss polnud temaga. Seda muretsemist süvendas eriti veel see, kui ta istus nädalavahetuseti tavaliselt üksi kodus, ilma mingi tegevuseta.

"Muidugi," sõnas Natalie ja muigas. Ega tal haiglate ega arstide vastu mingit foobiat küll polnud, et ei julgeks oma probleemile abi otsima minna, kui olukord seda nõudis. Praegu oli neiu aga üsna kindel, et midagi tõsist pole ja ta saab ise ka kodus hakkama, kui jalg veel haiget peaks tegema. Mingid teadmised esmaabi andmisest tal ikka olid. "Siis on tore," lausus Nat lõbusalt, mõeldes, kas tal endal võiks poest miskit tarvis olla, kui nad niikuinii juba sinnapoole jalutamas olid. "Ja mis sa siis oma vabade päevadega peale hakkad?" uuris neiu Emmalt. Tema vist ei oskaks selle ajaga miskit peale hakata, kui ta sõbranna asemel oleks. 

Emma ei olnud selline, kes oma muredest väga sõbrannadele kurdaks. Tavaliselt olid sõbrannad need, kes tulid tema naljale nutma ning kurtma ja kõik, mida Emma teha suutis, oli vaid neid kuulda ja lohutada. Sest just sellist inimest nad ju tol hetkel vajasid. Tõttöelda, on Emma juba kaua aega enda kõrvale samasugust inimest vajanud. Kuid pole sellist, keda ta piisavalt usaldaks, peale õe ja venna, kellest esimene vaevu ühendust võtab ja teisele ta aeg-ajalt oma mitte kõige sügavamaid muresid kurdab. "Ausalt öeldes, ma olen kõik vabad nädalavahetused kodus istunud ja see on rutiiniks saanud ning.. ma ei oskagi nagu midagi vabade päevadega ette võtta, väljaarvatud poes käik," vastas Emma sõbrannale kuuldava kurva tooniga, mida ta ei osanud kuidagi tagasi hoida. "Ma ei mäletagi, millal ma viimati sõbrannaga väljas dringil käisin. Kuid tagasi ilmselt."

Natalie muigas. "No siis tuleb meil täna küll kuhugi välja minna," otsustas neiu kohe. Tal endal oli täna täitsa vaba õhtu, tööle ei pidanud ka minema, ja polnudki ammu saanud Emmaga miskit sellist ette võtta, mis sobiks rohkem õhtuseks tegevuseks. Baare oli ju siin linnas täitsa mitu ja kui tuju tuleb, võib ka ööklubisse tantsima minna. "Murrame natuke rutiini ja lõbutseme korralikult," lisas Nat lõbusalt ja naeratas. Sõbrannal ei saa ju sellise plaani vastu midagi olla? "Ma ei usu, et Matthew'le meeldiks tulevikus kuulda, et sa neil päevadel, mil tema isa juures oli, lihtsalt kodus istusid ja elul mööda minna lasid," sõnas neiu mõtlikult. See oli küll ainult tema oletus, aga tema igaljuhul arvaks küll nii. 

Emma muigas kergelt. "Mida sa täpsemalt välja pakud?" uuris naine, sest linnas on palju kohti, kuhu lõbutsema minna. "Ausalt öeldes, ma ei tea, kas mäletangi veel, kuidas korralikult pidutseda. Üle pika aja tundub see nagu katsumus," arvas ta. Aga ilmselt kui ta mõne shoti on sisse kallanud, on Mila juba tantsupõrandal kui vana tegija. "Aga kes teab - äkki tänab mind selle eest, et olen korralik ja rahulik ema olnud, kes ei kipu iga nädalavahetus välja minema?" lausus ta, kuid oli kindel, et Matthew ei huvitugi tulevikus nendest aegadest, mil tema ema veel noor ja kaunis oli ning poisikest kodus kasvatas.

Natalie kehitas õlgu. "Ehk lähme TRICi ja tantsime natuke?" pakkus neiu, kui oli veidike mõelnud. Alkoholi järgi tal erilist isu ei olnud, seega kuhugi baari minna oleks lihtsalt igav. Pealegi polnud ta ammu kuskil väljas lõbutsemas käinud, seega oli ka viimane aeg seda mõelda. "Ära muretse, küll ma aitan sul meelde tuletada," sõnas Nat muigega. Nii raske ülesanne see ju ka ei peaks olema. "Muidugi, see on ka võimalik, aga eks siis saad teada, kui ta vanemaks saab," lausus Louise lõbusalt. Ehk Emma natuke ikka ootab juba seda aega, mil Matthew vanemaks on saanud ja endaga ise hakkama saab? Saab ema ka natuke vabadust nautida.