Back to the Whatside

Faye peitis hetkeks enda nina ja näo Trey särgi sisse, hingates sisse seda meeldivat lõhna, mis andis talle kõvasti jõudu juurde. Peagi olid naise pruunid silmad tagasi Sethil. "Pole vaja, ma tunnen ennast juba natukene paremini. Ilmselt on see järjekordne pisikene külmetus, mille ma filmimise ajal sain. Need lähevad kiirelt üle," lausus näitsik vaikselt, tõstes enda pilgu mehe sinistele silmadele. "Natukene ikka võtaksin küll. Ei saa just tihti sinu kokakunsti nautida," muigas Faye norivalt. Tema pilk püsis mõnda aega veel mehel, liikudes peagi tagasi Sethile. "Need mõned kuud sõjaväes on sulle oma jälje jätnud, " maigutas neidis kergelt suud, "vabalt, sõdur, ja tunne ennast nagu kodus," lausus Raven pisikese naeratusega. Seth polnud millimeetritki liikunud ajast, mil ta alla jõudis. Vähemalt Raven pole seda veel märganud.

Seth kuulas Treyd ja Ravenit, ilmselt oli jah naisel üsna halb enesetunne, kui ta haiglane oli. "Mingi ravitee igaks juhuks hinge alla," arvas Joshua, need toimisid ennetava ravina ka päris hästi. "Ta teeb siis nii harva süüa?" uuris Seth jutujätkuks. Järgmine oli üllatav. Kui see pidi nali olema, oli see ikka kuradi sitt nali. Ta sõbrad jäidki sinna, nende kehasid polnud võimalik tuvastada. Joshua tõusis püsti ja läks esikusse. "Ma lähen välja," teatas mees ja välisukse taga pani kohe endale ühe pläru ette. Peaks ka surnud lastest nalja tegema või? Seth tundis, et sellise asja kohta ei tohiks üritadagi vaimukas olla.
OT: Guess I'm out.