Sunny afternoon

Sherrie tööpäev kestis tunde kauem, kui ta tegelikult oleks pidanud, eriti veel täna, mil oli reede. Aga õpetaja ameti juures on ootamatut pikemad päevad tavaliselt. Eriti veel siis kui su aines on õpilasi, kes ei näe just palju vaeva, et see suhteliselt hea hindega saaks läbitud. Reedeti toimusid hispaania keele klassis järelaitamistunnid, kus istub sageli rohkem inimesi kui keskmiselt tunnis. Et kõik registreerunud õpilased oleksid samaaegselt klassis - noh, seda on ilmselt liiga palju tahetud.
Kuna Marabeth tahtis sama palju koju kui kõik teised, püüdis ta teha tänase tunni võimalikult lihtsa ja lühikese. Soovijad said teha töid järgi või lisatöölehti keele harjutamiseks.
Kell viis astus naine viimaks koolist välja, tõmmates paksema pruunika kampsunihõlmad koomale. Õnneks on Sherrie harjunud jahedama kliimaga, mida ta ka armastab, et võtta paksem mantel välja ainult väga külmadel hommikutel. Viimased päevad on ilm olnud aga üpris kevadine või vähemalt lõhnanud selle järele. Miinuskraadid on kõvasti tagasi tõmmanud ja isegi päikene piilub vahepeal pilve tagant välja.
Automaatselt võttis ta suuna enda lemmik kohviku poole, mis asus ranna ääres ja pakkus Marabethi jaoks parimat kohvi siin osariigis. See oli täpselt selline nagu naisele meeldib - kergelt kange, aga samas koorest siidine, kuid ei ole kunagi magus. Magusad joogid ajavad ainult rohkem jooma. Kohale jõudis Mara üllatavalt kiirelt. Tal kulus vähem kui veerand tundi, et jõuda kooli juurest ranna äärde. Saanud enda kuuma aurava joogi kätte, võttis Sherrie sellest pisikese lonksu, tundes ennast pärast seda nagu uus inimene. Kui oled ikka harjunud kohvi jooma, siis ei suuda miski sind sellest võõrutada.
Kuna Dora oli endiselt naise vanemate juures - one of the perks of being too young for school -, polnud Sherrel kuhugi ka kiiret. Sellepärast kõndis ta aeglasel sammul randa, võttes ühel kiik-pingil istet. Koti enda kõrvale pannud, võttis naine sealt välja pooleli oleva raamatu "Starship Troopers". Heinlein lihtsalt oskab õpetajanna silmis kirjutada ni,i et sa reaalselt usud ka, mida sa kirjutad. Kõik tundub lihtsalt nii reaalne ja loomulik, just kui oleks see elu, kus me praegu elame ulmekirjandus.


outfit

To: Sebastian Oliver Gaillard

Terve elu Lõuna-Prantsusmaal elanud, tundis Sebastian teinekord tõeliselt soojadest ilmadest puudust. Tema kodulinnas oli hetkel 12 kraadi sooja, siin tundus kordades külmem olevat ja sellepärast ei tikkunud Sebastian väga tihti välja. Milleks minna välja, kui võib kodus lolli mängida? Kuid viimasel ajal muutusid ilmad aina ilusamaks ja oli isegi päikeselisi päevi. Päikest ei saanud ometi raisku lasta, sest kes teab, millal teda jälle näha on.

Reedesel pärastlõunal peale tööd otsustas Sebastian jalutuskäigu kasuks ja miks mitte jalutuskäik rannas, kui see praktiliselt ukse all on? Valik tundus hea ja läks aina paremaks iga sammuga. Päike muutus justkui soojemaks, rohi rohelisemaks ja taevas sinisemaks - miski tegi Sebastianit hetkel õnnelikuks. Mõne meetri pärast teadis ta täpselt, mis teda parasjagu õnnelikuks tegi.

"Bonjour, mademoiselle Sherrie," tervitas Sebastian viisakalt oma töökaaslast. Noormees nägi küll, et Sherriel on raamat pooleli ja üldiselt ta ei seganud inimesi lugemise ajal, sest kes normaalne inimene seda üldse teeks, eksole. Sel hetkel aga tundus veider Sherriest lihtsalt mööda kõndida, sest ta parasjagu raamatut luges.

Tavaliselt ei lase Sherrie ennast lugemise ajal mitte millestki häirida. Ta võiks isegi maavärina või tummaplahvatuse üle elada, pööramata hetkekski pilku raamatust. Seda loomulikult ainult väga hea teose puhul, mis on haarav. Kuulnud aga tuttavat häält, tõusid naise tumepruunid silmad peatüki viimase lause kolmandalt sõnalt Sebastianile. "Buenas tardes señor Sebastian," tervitas naise meest õrnal naeratusel ja enda teises emakeeles vastu. Prantsuse keelt õppis Marabeth küll ühe semestri jagu ülikoolis, aga see oli ammu. Seega tegu polnud just tema tugevaima küljega, aga olles piisavalt romaane ja armastusfilme vaadanud, oskab ta mõnda lihtsamat väljendit ja sõnu. Raamatu kinni pannud, jättis ta selle endale sülle, rüübates lonksu kohvi, mis oli täpselt õige temperatuuri juures - endiselt parajalt kuum, et muuta ühe lonksuga terve keha soojaks, aga samas ei põleta suud ära.

Sebastianile meeldis suhelda inimestega, kes oskasid mitut keelt. Eriti meeldis talle, kui inimesed seda teist keelt osavalt rääkisid. "Vabandan, et raamatu lugemisel segan," lausus noormees viisakalt "aga tundus ebaviisakas sinust lihtsalt mööda jalutada."

Sebastian lubas endale omavolitsemist ja istus Sherrie kõrvale pingile. Vaba maa, kas pole? Pealegi ei olnud Sherriel tema teada põhjust, et mitte lubada Sebastianil enda kõrvale istuda. Nii douchenozzle Seb ikka ei ole ju? Või oli? "Mis sind sellise ilmaga randa toob?" uuris Sebastian jutu jätkuks. Veidi ebaviisakas oli neiut segada, veel ebaviisakam oleks praegu lihtsalt minema kõndida.

Sherrie puhul oli hispaania keele näol tegu naise teise emakeelega. Tema vanemad kõnelesid küll kodus inglise keelt, aga naise vanavanemad olid hispaaniakeelse kultuuri järeltulijad. Inglise keel polnud just nende tugevaim külg, seega ei jäänud Marabethil muud üle, kui üks maailma kaunimaid keeli ära õppida. "Pole midagi, ma nagunii alles alustasin. Isegi lehekülge ei jõudnud edasi keerata," muigas naine õrnalt, hoides enda pruune silmi prantslasel. Tore oli kohata töökaaslasi ka väljaspool kooli, kus nad olid lihtsalt naise sõbrad. Ühed vähesed siin linnas, kui aus olla. Sherrie esmane eesmärk ei olnud siiski siia tulla uue elu alustamiseks, vaid enda venna eest kätte maksta. Aga vastupidiselt enda ootustele ja lootustele, armus naine linna ja leidis endale kiirelt töökoha koolis.
Kui Sebastain Mära kõrvale istus, liikusid naise silmad mehelt merele. Ta rüüpas veel ühe lonksu kuuma kohvi, jättes topsi enda sõrmede vahele. "Kui aus olla, siis sattusin ma siia nõnda istuma täiesti juhuslikult. Tegelikult tulin ma ainult enda kohvi järele ja kuna ma ei leidnud põhjust edasiliikumiseks, siis jäin siia lihtsalt ilma ja merelõhna nautima," kehitas Sherrie algul kergelt õlgu, kuid tema suul püsis naeratus. Viinud enda pruunid silmad tagasi Sebastianile, tuksatasid naise suunurgad veelgi kõrgemale. "Ja sa ise?"

"Ilm on nautimisväärne küll, aga selle lõhna kohta ma küll öelda ei oska," ütles Sebastian teatraalselt nina kirtsutades. Mitte, et siin meeletult halvasti oleks lõhnanud, aga kodus lõhnas paremini. Või oli see lihtsalt romantiseeritud mälestus? Tihtipeale mäletavad inimesed midagi oma minevikust ja kujutavad endale ette, et see on meeletult hea. Tegelikult oled selle mälestuse aastate jooksul asendanud sellega, mis see võiks ideaalis olla ja pettud reaalsuses. Ja millal Sebastian viimati kodus käis? Kaks aastat tagasi? Või sai sellest kolm aastat mööda?

"Tegelikult ei ole siin viga midagi. Muidu ma siin ei elaks ju," ütles Sebastian hetke pärast naeratades ja viipas käega tuldud suunas, kuhu ta maja jäi.

Sherrie hakkas Sebastiani kommentaari peale, et lõhn väga nautimisväärne pole, kergelt naerma. Sulgenud enda silmad, pööras naine enda pea hetkeks mere poole. Tema arust lõhnas see täpselt sedasi nagu lapsepõlves. Marabeth ei elanud küll päris ookeani ääres, aga igal vabal võimalusel sõitis ta enda perega selle äärde, veetes sageli rannas mitu päeva. Suvisel ajal mererannas telkimine oli nii tavaline nende pere jaoks. Seda loomulikult päevani, mil Sherrie vanem vend Marco surma sai.
"Saaks ma ka endale sellist luksust lubada," sõnas Sherrie vaikselt, pöörates enda pruunid silmad tagasi Sebastianile. "Tegelikult lepiksin isegi ühe suure telgiga mere ääres, aga ma kardan, et kui ma ööbin seal pikemalt kui paar päeva, siis politsei transpordib mind otse hullumajja," lisas naine turtsatades. Dora jumaldas samuti merd. Tüdruku pärast õpetajanna üldse ostis korteri võimalikult soodsa raha eest võimalikult mere äärde. Õpetajana ja ennist lasteaiakasvatajana polnud naise palk just kõige suurem ja selle eest on raske midagi uhkemat ja suuremat lubada.