All the Small Things

Oli üks külm ja karge neljapäeva õhtu, kui Izzy enda toas istus ning homseks bioloogia kontrolltööks valmistus. Võis öelda, et hetkel valmistas see aine näitsikule tõelist peavalu, kuna kogu see pärandumise teema ja need pärandumise tõenäosuse ülesanded olid neiu jaoks ikka väga segased ning seekord ei saanud ta isegi Jimilt abi küsida, sest viimane bioloogias ei käinud. Ohanud raskelt ning heitnud hetkeks pilgu kellale, andis Isabelle alla ning lappas oma kaustiku ja õpiku kinni, jättes need lihtsalt voodile vedelema. Mida nüüd teha? Oleks nagu aeg end lõdvaks lasta ja bioloogia sootuks unustada, sest hetkel oli Izzyl küll tunne, et ta pea ei võta enam üldse midagi ning mõttetu oleks seda tuupimist jätkata. Kui F kukub, eks tuleb siis mõne kuldpeaga kuskile maha istuda ja veel õppida, et teise korraga töö vähemalt ära teha.

Kuna Izzyl polnud õrna aimugi, mida nüüd teha, jäi ta lihtsalt enda voodile pikutama ning mõtlema, kuni jällegi Jim tüdruku mõtetesse sattus. Kutt oli neiule juba mõnda aega meeldinud, aga sellele vaatamata olid nad vaid sõbrad ja bändikaaslased, kuna Izzyl jäi julgust väheks, et talle oma tunnetest rääkida ja ega ta kellelegi teisele ka väga midagi ei maininud. Ometigi oli näitsikul just Jimiga alati kõige lõbusam ja kutt tegi tal tuju alati heaks. Igatahes jõudis Izzy lõpuks otsusele, et teebki tüübile väikse üllatusvisiidi ja nii pani ta soojad püksid jalga, jope selga, mütsi pähe ja kindad kätte ning hakkas selle krõbeda pakasega Westside'i poole liikuma. Tee peale jäi Izzyle ka üks pood, kust ta kiirelt läbi astus ja paki nii enda kui ka Jimi lemmikuid komme võttis, kuigi teadis, et Jim pidi mõnikord ikka jälgima, mida ta sööb. Poes käidud, jalutas Izzy juba kortermajade poole, leides üles ka maja, kus tüüp elas. Selleks ajaks, kui ta juba noormehe ukse taha jõudis, tundis Isabelle, et tema sõrmed on vaikselt külmumas, sest sõrmeotstes oli juba see ebameeldiv tuim tunne, kuid veel ebameeldivam tunne tuleb ilmselt siis, kui ta sooja tuppa astub - siis läheks sõrmed justkui põlema ja see on nii neetult valus. Izzy ei pidanudki kaua ukse taga ootama, kuni ta lõpuks sisse lasti ja neiu siis Jimi ühe kõva kallistusega tervitas, isegi kui ta pidi oma pisikese kasvu tõttu selleks varvastele tõusma. "Ma loodan, et ma väga ootamatult sisse ei sadanud, aga aitäh, et poolkülmunud tüdrukut ikkagi ukse taha ei jätnud," lausus Izzy lõbusalt ning tõmbus siis noormehest eemale. "Näed, ma tõin veel midagi," sõnas ta ning ulatas Jimile siis paki nende mõlema lemmikute maiustustega.

SPOILER: Click to show

Jim Leroy Blackburn

Jim jõudis koju juba kahest, kuna viimane tund, mis pidi olema ajalugu, jäi neil ära. Kuigi see aine noormehele meeldib, polnud tal midagi selle vastu, et paar tundi varem koju jõuda. Poest läbi käinud, ostis poiss õhtusöögiks vajaliku kraami ära ning võttis siis suuna Westside'ile. Õnneks asus korter jõe ääres, seega ei pidanud Leroy pikalt kõndima, et koju jõuda. Kõigest kümme minutit mööda Westside'i tänavaid. Tema isa sõitis nädala alguses bändiga pisikesele tuurile ja jõuab ilmselt uuel nädala lõpus tagasi. Seega pidi Jim kõik õhtud üksi suures korteris veetma, aga tal polnud midagi selle vastu. Saabki uusi covereid ja oma laule mõelda.
Leroy lõpetas parasjagu matemaatika koduse tööga, kui kuulis koputust. Tühjas korteris kajab see hästi vastu, ületades isegi vaikse muusika, mis noormehel taustaks käis. Ennast põrandalt püsti ajanud, mis teha, Jimile meeldib koduseid ülesandeid teha elutoa vaiba peal lesides, kõndis ta ukse poole. Poisil kulus vaid mõni pikem samm, et jõuda esikusse. Ta avas ukse ning kiirelt valgus poisi suule lai naeratus. "Hei, jupats," tervitas noormees Izzyt vastu. Üllatus oli see tõesti, kuna Lesley ei oskand tõesti kedagi oodata. Tavaliselt teatakse ikka mõni minut ette. Lasknud näitsiku sisse, sulges Jim neidise selja taga ukse, keerates selle uuesti lukku. "Ära hõiska enne õhtut, juhul kui su seltskond peaks mulle mõni hetk vastuvõetamatuna tunduma, siis leian ma ukse väga kiirelt üles," muigas tüüp lõbusalt. Käega läbi enda juuste tõmmanud, surus ta mõlemad käed ette teksade taskutesse. Jim kandis siis tumedaid kergelt kulutatud ja katkiseid teksaseid ning tumehalli V-kaelusega t-särki. "Aitäh," lausus poiss vaikselt, võttes Izzyt käest kommid vastu. Peaks äkki mõne kausi nende jaoks leidma. "Millega ma sind täna aidata saan?" küsis Lesley lõbusal muigel, kõndides kööginurga poole, et kommid kaussi panna. Viimase leidmiseks ei kulunud tal palju aega. Kommid läbipaistvasse klaaskaussi pannud, pöördus ta tagasi elutoa poole.

Kui keegi Izzyt reaalselt jupatsiks nimetas, oligi selleks tavaliselt Jim, aga neidisel polnud midagi selle vastu, et ta pisike on. Vähemalt ei löö ta pead kuskile ära ja saab mõnikord kontsi ka kanda, ilma et ta noormehest pikem oleks kontsadel. Kuulnud Jimi sõnu, hakkas Izzy kergelt naerma ning andis kutile õrna laksu vastu õlga. "Sa ei teeks seda," oli tüdruk rohkem kui kindel. "Sest vastasel juhul peate teie kuttidega bändi uue laulja otsima või vaatama ise, kuidas hakkama saate," seletas näitsik, vaadates oma süütute suurte pruunide silmadega noormehele otsa. "Ma ütleks, et bioloogiaga, aga sa ju ei käi seal, nii et siis hakkasin ma mõtlema kellelegi, kellega üks tore õhtu veeta ja sa olid esimene, kes mulle meelde tuli," rääkis näitsik. "Oli sul midagi olulist muidu pooleli?" uuris ta.

"Võib-olla ka teeksin, kõik oleneb siiski sinust," muigas Jim lõbusalt, sasides kergelt Isabelle juukseid. Kuna tüdruk oli talle õlani, siis polnud just väga raske tüdrukut kuisata. "Õnneks pole sa ainukene bändis, kes reaalselt ka laulda oskab," mainis tüüp kergel turtsatusel. Asetanud kausi kommidega elutoa lauale, pöördusid tüübi heledad silmad näitsikule. Kuulnud tüdruku sõnu muigas poiss endamisi lõbusalt. "Mis saab reaalselt bioloogias nii rasket olla," ei suutnud Leroy ära imestada. Tegu peaks olema ühe lihtsama ainega üldse, vähemalt tema silmis ja kindlasti on neid, kes temaga nõustub, veelgi rohkem. "Ainult patakas trigonomeetria ülesandeid," pöördusid Jimi silmad tagasi lauale ja selle kõrval vaibal olevale kaustikule. Enda asjad kokku korjanud, asetas tüüp need diivani kõrvale maha.

"Selge. Kui sul minust ikkagi kõrini peaks saama, siis ainult ütle ja ma olen kadunud," muigas Izzy ning tõmbas pead kergelt kõrvale, kui Jim tema juukseid sasima hakkas. Praegu ta just kahupeaks muutuda ei tahtnud, kuigi ilmselt teeb Izzy kutile selle veel mitmekordselt tagasi. "Tjah..." turtsatas Izzy Jimi sõnade peale, kuid viis oma tumedad silmad uuesti noormehele. "Kuule, me võiks koos laulda jälle," tegi neiu ettepaneku, sest nad on päris mitu coverit juba varemgi koos teinud ja see oli tegelikult täiega lahe. "Need pärandumise ülesanded. Jah, needsamad, kus on suur A ja väike a ja siis sa pead nad kuidagi kokku viima ja veel selle pärandumise tõenäosuse protsendi sealt leidma. Ma ei taju seda kohe üldse," rääkis Izzy ning ohkas siis. Kui Jim talle seda seletada oskab, siis lasku tulla, sest vastasel juhul on Izzyl ilmselt järeltöö kaelas. "Hmm... trigo... ei tea, kas ma murraks ka nendega hetkel pead, kui matasse oleks läinud," tegi Izzy mõtleva näo.

Jim turtsatas valjult Isabelle sõnade peale, vangutades pead. Vaevalt ta hakkab neidist siit välja ajama. Natukene seltskonda kuluks noormehele ära küll. Kaua ta ikka end trigonomeetriaga hulluks ajab ja lohutuseks mingeid soolaseid küpsiseid sööb. Nii ei saa ju elada.
"Kui sul mõni mõte on, siis miks ka mitte. Kitarri häälestasin ka eile ilusti ära," kehitas Leroy kergelt õlgu, hoides enda heledaid silmi tüdrukul. Reeglina salvestasid nad erinevaid covereid, et neid üles panna Youtube'i, bändina, aga viimasel ajal on nad kahekesi ka päris palju duette ülesse pannud. Täpselt samamoodi on ka päris soolo covereid Jim ülesse laadinud.
"Mis seal nii rasket on?" kortsutas poiss kulmu, kui kuulis, mis Izzyt vaevas. "Kõige lihtsam matemaatika eales," lisas ta valjul turtsatusel, "kindlasti, eriti veel juhul kui pärandumisülesanded juba su jaoks rasked on."

"Tubli poiss," lausus Isabelle tunnustavalt ning tõstis pöidla püsti. Sellest jäi küll tüdrukule mulje, nagu olekski Jim tema tulekut ette teadnud, kuigi vaevalt see nii oli. Ju oli Izzy lihtsalt õigel ajal õiges kohas. "See Nickelbacki "Photograph" näiteks," arvas Izzy, sest ei suutnud hetkel mõelda mingile muule loole, millele nad coverit juba teinud ei oleks. "Ma ei saa aru, kus see loogika on. Kui sa arvad, et need ülesanded tõesti nii lihtsad on, võid mulle natuke seletada," seletas Izzy ning vaatas Jimile otsa. "Selge, ma vist matemaatikat järgmine aasta ka ei võta," turtsatas Izzy.

Jim hoiab enda kitarri nagu mõni enda lemmiklooma. Hoolitseb igal vabal hetkel. Pealegi mängib tüüp kitarri nii tihti, et see ongi pidevalt hääles. Pole veel ette tulnud seda, et pill seisaks tema magamistoa nurgas kauem kui neli tundi, samal ajal kui tüüp ühegi teise tegevusega hõivatud pole. Enamasti kannab Leroy seda siiski kaasas, kuna suht tihti on kas pärast kooli või vabade tundide ajal neil bändiproov, mis viimasel ajal on siiski pigem tema ja Izzy omavaheline laulutund. "Oki-doki," noogutas tüüp kergelt. "Eks ma siis lähen toon pilli ja püüa seni kaua korralikult käituda," muigas noormees lõbusalt, heledad silmad näitsikul. Diivani kõrvalt maast enda matemaatika ülesanded võtnud, kõndis poiss nendega enda tuppa. Asjad voodile visanud, võttis ta nurgast enda akustilise kitarri ning igaks juhuks ka ühe pisema musta pinalilaadse kotikese, kus oli insuliinisüstid ja veresuhkrumõõdik. Loodetavasti ei lähe tal süsti vaja.
"Ma võin ju üritada, aga ma ei saa lubada, et ma kõike nende kohta mäletan," turtsatas Jim valjult. Tal oli eelmine aasta bioloogia ning kuigi ta mõistis neid pärandumisülesandeid hästi, ei mäleta ta nende kohta just väga palju. Vähemalt momendil. Võib-olla kui ta peaks mõnda ülesannet reaalselt lahendama, siis meenuks talle ka õpitu.
"Simoniga on matemaatika üllatavalt lihtne, vähemalt seni kuni ta ei anna sulle usinuse eest lisaülesandeid, mis on juba kõrgema klassi matemaatika," lisas Jim muiates, istudes Izzy kõrvale diivanile. Musta kotikese vaibale pannud, sättis ta pilli endale mugavalt sülle.

Kuna hetkel polnud bändis klahvpillimängijat ja Peteri tulek oli veel lahtine, siis ei hakanudki Izzy tervet gruppi pärast tunde kokku ajama, vaid tegi omamoodi pisema laulutunni Jimiga, mida tüdruk tegelikult väga nautis. Temaga oli alati lõbus ja mõnikord on Izzy nii isegi mõne uue laulu idee peale tulnud. "Ma annan endast parima, aga midagi kindlat ma lubada ei saa," turtsatas Izzy, kui Jim tal korralikult käituda palus. Kuni tüüp enda toas käis, sättis Izzy end mugavalt diivanile istuma, tõmmates jalad vastu enda keha. "Aga on sul juhuslikult alles mõni kaustik eelmistest aastatest? Siis ma näen vähemalt lahenduskäigu ära ja kui oskad, siis võid püüda seletada, kuidas sa tegid," uuris Izzy, sest leidis, et kui midagi puust ette ja punaseks on tehtud, on juba sellest talle kõvasti abi. "Aga ütleme nii, et kui on keegi, kes pole just kõige teravam pliiats? Nendele annab lihtsamad ülesanded?" küsis Isabelle.

"Ma võin uurida, aga ei anna ühtegi kindlat lubadust. Ma ei kipu eriti nende ainete konspekte alles hoidma, mis mul läbi on ja enam kunagi tagasi ei tule," muigas Jim kergelt. Ta võib otsida, aga seda mitte praegu. Äkki natukene hiljem, kui Izzy on ära läinud ja Leroy'l eriti igav peaks olema. "Aga samas võid sa õhtul mulle Skype'i mõne harjutuse saata ja ma võin ju proovida, kas midagi on ka meeles või on mu pea järjekordne suur ümber, mis tühjeneb kohe, kui aine läbi on," lisas ta kergelt turtsatusel. Tõmmanud õrnalt üle keelte, pingutas ta paari, kuni kõla oli lihtsalt super. Natukene häälest ära pillide puhul lähevad keeled kiiremini ja tihedamini katki, kui rokkstaaridel, kes mängivad tunde korras pilliga.
"Tema juba oskab matemaatika lihtsaks, huvitavaks ja arusaadavaks teha. So, no worries. You'll be fine," viis Jim enda heledad silmad näitsikule enda kõrval. Izzy oli vahel tema jaoks nagu pisikene tüütu õde, kes ei jäta sind kunagi rahule ja lihtsalt ripub kaelas nii kaua, kuni temale tähelepanu pöörata, kuid noormehel polnud midagi selle vastu. Nad olid head sõbrad siiski.

"Seda tunnet tean ma isegi," naeris Izzy. "Tööks õpid, aga kõik ebavajalik on ikka praktiliselt järgmisel päeval juba kadunud." Kellele siis ei oleks see tunne tuttav? Pea pole ju ometi prügikast. Siiski oleks hea, kui Jim juhtub mingid vanad materjalid ikka leidma, sest Izzyl võib neist päris palju abi ka edaspidiseks olla. "Kui ma mata järgmisel aastal võtan, siis hakkame koos õppima, kui mõni töö tuleb. Sobib?" pakkus Izzy, kuid hakkas siis naerma. Ta polnud isegi kindel, mis ained ta enda Sophomore'i aastaks võtab, aga tüdrukul oli kõvasti aega veel otsustada ka. Las käib kõigepealt esimese aasta ära.

"Eks see ikka oleneb ainest ka natukene," muigas Jim lõbusalt, hoides enda heledaid silmi Izzy'l. Eks need lemmikumad ained, mida pea paremini võtab ja mida kuuldes süda kiiremini põksuma hakkab, on loogilisemad ja seega ka vähem õppimist. Nende puhul ämbriefekt ei kehti.
"Kas ma näen tõesti nii tark välja, et olla sulle matemaatika koduõpetaja?" turtsatas Leroy valjult, naerdes kergelt ja vangutades samaaegselt pead. Ta küll oskas suht hästi toda ainet, aga teiste õpetamises ta nii osav polnud. Küllap on süüdi selles see, et tüüp teeb pooled tehted peas, kirjutades vaid põhilisemaid tehted välja. Simon oskab ridade vahelt lugeda ja teab, et Jim on teadlik teemast, aga mõni teine kratsiks küll kukalt.

"Võib-olla tõesti," kehitas Izzy õlgu. Talle meeldis see, kui õpetaja rääkis tunnis ka lugusid elust enesest, sest seegi aitas õpitut natukene paremini meenutada. "Prillid teevad sind targaks," vastas Izzy ausalt, kuid ei julgenud lisada, et ka tohutult armsaks. Ta võis ju muidu julge näida, aga oma tunnetest Isabelle Jimile rääkida ei julgenud, sest kartis, et saab ise haiget, kui Jim teda ikka friendzone'is hoiab.