History, my love

Emily heitis närviliselt pilgu kellale. Tema vahetuse lõpuni oli veel kakskümmend minutit. Neiu oli just serveerinud ühele kolmeliikmelisele tüdrukutekambale mitu caramel lattet. Kitty oli täna endale vaba päeva võtnud, mistõttu oli Em tööl üksinda. Mitte et ta hakkama poleks saanud, aga niimoodi mitu tundi järjest üksinda oma mõtteid mõlgutada ja aeg-ajalt sisse astuvaid kliente teenindada oli ausalt öeldes ikka päris igav ja lõpuks tüütas ära ka. Lootes, et lähiminutitel kedagi teenindada ei tule, asus Megan lapiga tööpindu puhtaks pühkima, sest midagi paremat ta hetkel nagunii teha ei osanud.
Koolipäev oli täna üsna rahulikult möödunud, sest prantsuse keeles tunnis sai taaskord Gaylaga vesteldud, et teineteise eludega kurssi jõuda. Ajaloo tund seevastu oli täna paras katastroof, kuid Lucas oli lahkelt nõustunud Megi paari asjaga aitama ja pidigi nüüd neiu vahetuse lõpuks siiasamma kohvikusse kohale ilmuma. Meg lootis ainult, et kutt kokkulepitud ajast ikka enam-vähem kinni peab. 

@lucas

Tjah, kas just lahkelt, aga nõustunud ta siiski oli. Esiteks polnud täna trenni ega draamaringi, mis võtaks tema tundidejärgsest vabast ajast osa endale, ja teiseks tahtis ta mingit rütmivahetust, sest see, kui ta tegi midagi etteplaneerimata ja rutiinivälist, aitas tal hetkeks unustada selle, kui idioot ta oli. Polnud just iga päev, kui talt paluti mingi kodutöö tegemisel abi, olgugi ta Sommersite kaksikutest see targem pool. Seltskonnal poleks ju viga ja kodutöö saab ka tehtud - kaks kärbest ühe hoobiga. Kokkusaamispaigaks olid nad kokku leppinud Port City Java ning kui tunnid läbi said, suundus Lucas kõigepealt koju, et oma asjad ära panna, jättes kotti vaid kirjapulga ja ajalooga seotud asjad, ning loopis natuke maja juures korvpalli, kuni aeg Emilyga kokku saada kätte jõudis. Siis haaras ta oma jalgratta ja suundus Westside'ile.

Port City Java juures pani Lucas oma jalgratta korralikult hoidlasse kinni ning astus kohvikusse, otsides pilguga Emilyt, kes kuskil seal olema pidi... või olla võiks. Neil oli vaja ära täita üks tobe küsimustik, mille kohta Campbell oli öelnud, et see aitab neid tulevaks kontrolltööks õppimisel, seega ehk oskab Emily teda raskemates kohtades aitada - kaks pead on ikka kaks pead.

Vahepealsel ajal oli Emily veel ühe kutile pidanud kohvi tegema, aga muidu polnud keegi ilmselt kuuma joogi järgi vajadust tundnud, kuigi ilm õues oli mitte just kõige soojem. Järjekordset ukse avanemist kuuldes tõstis Em pilgu ja märkas kergendusega, et siseneja oli kõigest Lucas. "Mul läheb veel paar minutit aega," sõnas Em noormehele ja sättis letipealse enam-vähem korda, et hiljem kõik ikka lihtsalt ülesleitav oleks. Edasi suundus neiu tagaruumi, kus võttis oma kooliriiete pealt Port City Java kirja ning enda nimega põlle ära ja riputas selle ukse kõrvale nagisse. Haaranud tugitoolist käekoti oma kooliraamatutega, kõndis Megan tagasi teenindussaali, kus Lucas end ühe laua taha istuma sättinud oli. "Millest me siis alustame?" küsis Meg kutilt, kui oli kohvikuukse lukustanud ja ribikardinad kinni keeranud, et väljastpoolt midagi näha poleks. Tema tööaeg oli põhimõtteliselt läbi, seega ei ole ta kohustatud kliente vastu võtma. Neiu potsatas koolikaaslase vastu toolile istuma ja tõmbas ajalooõpiku kotist välja. 

OT: I'm sorry, ma unustasin ennast osu!t mängima :/

Nähes, et Emilyl oli veel üht-teist teha, sättis Lucas end ühe vaba laua taha ja ajas üleriided seljast ära, et need enda kõrvale panna. Kotist otsis ta välja küsimustiku ning pastaka ja vihiku, mille sättis lauale. Vihiku vahelt võttis ta kokkumurtud küsimustiku, mille voltis lahti ja sättis sinnasamasse. Aja parajaks tegemiseks õngitses noormees kotist oma mobiili ning hakkas seal Sudokut lahendama. Kaua ta ootama ei pidanud, kuna Emily tuli üsna pea, sättinud enne seda kohviku korda. Pannud telefoni käest ära, pööras Luke nüüd tähelepanu küsimustikule, millele ta enne vaid viivuks pilgu peale oli visanud. "Ee," tegi ta esimest küsimust vaadates. "Esiajaga? Millal oli esiaeg?" luges ta küsimuse ette ning pööras siis pilgu Emilyle. Hetke viivitanud, võttis nooruk oma õpiku ja avas selle, et sealt täpset (või nii täpset kui sellise ajaperioodi kohta võimalik oli leida) ajavahemikku otsida.

OT: Pole hullu, ma tegelen siin niikuinii mitme asjaga korraga.

Lucase eeskujul lõi ka Emily oma õpiku lahti ning pidi juba paanikasse sattuma, kui ei leidnud esialgu kuskilt oma küsimustikku. Neiu hakkas juba arvama, et oli selle klassist kiiresti lahkudes kogemata maha jätnud, kuid lõpuks leidis tolle tobeda paberilehe veidike kortsusuna koti põhjast. Em turtsatas ja üritas lehte veidike siluda, samal ajal kui Lucas esimest küsimust ette luges ja sellele siis õpikust vastust otsima hakkas. Tobe küsimustik, õpetaja oli ikka valinud sinna kõige mõttetumad küsimused üldse. Tavaliselt Megan küll õpetajate tööd ei kritiseerinud, aga sellistest lehekestest nad vaevalt midagi õpivad. "Kui ma nüüd ei eksi, algas esiaeg kuskil 2 miljonit aastat tagasi," sõnas neiu veidi kahtlevalt, kui oli korraks õpikusse pilgu heitnud. Esiajaga oli see väike probleem, et täpset aastaarvu oli raske paika panna. 

Nad olid ju seda osa õppinud... Ta oli veel kõikide ajaperioodide aastaarvud pähe õppinud, kuhugi vihikusse mingile leheküljele eriti edeva ajaplaani teinud ja puha. Kergelt kulmu kortsutades püüdis Lucas õiget numbrit meelde tuletada, kuid andis mõne sekundi möödudes alla. Pole mõtet end esimese küsimuse juures pooleks mõelda. "No 2 miljonit siis jääb," nõustus ta seda vihikusse number ühe järele kirjutades. "Järgmine, ee... Millal ja kelle poolt ehitati Stonehenge?" luges noormees lehelt ette ning pööras kohe pilgu õpikusse. "3500 eKr?" pakkus ta Emilyle pilku pöörates. "Ja, ee... tegi Luke jälle, vaadates tagasi õpikusse, et seal olevat teksti silmadega kiirelt sirvida ja lehti lapata. "Minu arust ei ole teadagi, kes täpselt Stonehenge'i ehitas, druiidid polnud sel ajal veel Inglismaal." Stonehenge'i saaga suutis kenasti tema mõtted oma enesehaletsuselt eemal hoida, mis oli hea.

Emily muigas ja lõi ka lõpuks vihiku lahti, et kirjutada number ühe järele selle küsimuse vastus. Eks ta pärast kodus vaatab need küsimused ja vastused niikuinii veel korra üle, et kindel olla. Ajalugu ei olnud päris Emi lemmikaine, aga suurema osa ajast tüdrukule siiski meeldis minevikusündmusi uurida ja üldse fakte meelde jätta. Järgmist küsimust lehelt lugedes keerutas Em pastakat sõrmede vahel, üritades ise tunnis räägitut meelde tuletada, kuid sel korral võttis Lucas vastamise enda peale. Em noogutas ja kirjutas selle aastaarvu ilusti number kahe järele. "Jah, õpetaja mainis tunnis ka seda," tuli talle nüüd meelde. 
Järgmise tunnikesega suutsid Megan ja Luke kõigile küsimustele enam-vähem korralikud vastused leida. Mõnede osas oli küll kerge kahtlus, aga küll järgmises tunnis selgust saab. Megi pea hakkas pärast pikka päeva juba kergelt tuikama, seega oli neiu lausa õnnelik, et neid küsimusi rohkem ei olnud. "Kas ma võin sulle midagi juua pakkuda?" küsis Meg klassikaaslaselt, mõeldes, et ise võtaks hea meelega midagi kuuma joogiks. "Maja kulul," lisas tüdruk pärast väikest pausi lõbusalt. 

Enamikule küsimustest sai Lucas Emily abiga vastused kirja panna ning tõmbas ringid nende numbrite ümber, mis vajasid tunnis õpetaja poolt täpsustamist - kui see küsimustik pidi tõesti kontrolltöö tarvis õppimiseks aitama, tuli kindel olla, et kõik vastused on olemas ja õiged. Kui küsimused valmis said (enam-vähem), pani Lucas oma vihiku kinni ja pastaka kõrvale. Ning siis küsis Emily talt küsimuse, mida ta oleks mõni minut tagasi tahtnud ise küsida. Kui ettenägelik! "Ma tahtsingi sult just küsida, et kui ma midagi juua peaks soovima, kas ma pean selle eest maksma," mainis noormees kerge muige saatel. "Aga kui maja kulul, siis on super. Ma võtaks ühe kohvi. Täiesti tavalise." Kodus ta üldiselt kohvi ei joonud, aga praegu võis.

Vihiku kinni löönud, toppis Emily selle kohe koos õpiku ja pastakaga tagasi kotti, milles oli veel päris palju kooliraamatuid. Emi probleem oli ikka see, et ta tassis igal päeval kõiki raamatuid kaasas ja kott oli selle tõttu päris raske. Lucase vastust kuulnud, puhkes neiu naerma ja ajas end laua tagant püsti. "Eks ma suudan ka ikka vahepeal mõtteid lugeda," sõnas ta muigega ja jalutas leti taha, kus asus esmalt valmistama Lucasele tavalist kohvi. "Kohe saab," lausus Megan pärast väikest pausi. Kohvitegemine nende masinatega oli tal juba nii käpas, et ei võtnud üle paari minuti aega. Noh, koos New Yorgi aegadega oli tal ikkagi juba aastatepikkune praktika. Lucase kohvitopsi letile asetanud, hakkas Meg endale ühte tavalist lattet valmistama. "Valmis, aga kui mingeid lisandeid tahad, siis teeninda end ise," ütles tüdruk piima masinasse valades. 

Lucas saatis Emilyt pilguga, kui see püsti tõusis, et teha, mida kõige paremini oskab, ning mängis oma pastakaga, kuni kohvitops letile ilmus. Kui see oleks tema teha, jooks ta iga päev kohvi, mis tuleb nupuvajutusega masinast, aga kuskilt kohvikust või sellisest oli iga päev midagi sellist nagu latté või muu liiga kulukas osta, eriti kui ta püüdis oma sääste kokku hoida, et neid otstarbekalt kasutada. Ajanud end oma kohalt püsti, kõndis noormees leti juurde ning võttis letil olevast topsist suhkrupaki, et selle ots ära rebida ning paki sisu topsi tühjendada. Sealsamas olid ka peenikesed puupulgad, millest ühega ta suhkru topsis ära segas. "Kaua sa siin töötanud oled?" päris Luke leti vastu nõjatudes, et vaikust lõhkuda. Vaikus tähendas mõtlemist ja mõtlemine tähendas viimasel ajal ohtu nende mõtete naasmise osas. Pealegi võis ta ju praegu võimalust kasutada ja Emilyga natuke juttu ajada, teda ehk pisut tundmagi õppida, kuna nad peavad veel vähemalt pool aastat samu klassiruume jagama. Ja talle kulus mõni uus sõber ära ka.

Selle ajaga, kui Lucas end oma toolilt püsti ajas ja leti ääres oma kohvitopsi suhkrut lisas, oli Emily ka enda lattega valmis saanud ja haaras nüüd samuti ühe puupulga, et kuuma jooki veidike segada. Küsimust kuulnud, lonksas neiu esiteks väikse sõõmu enda jooki ja paigutades siis topsi ettevaatlikult tagasi letile, et midagi mitte üle ääre loksutada. "Alates sellest ajast, kui ma siia kolisin, ehk siis detsembrist," sõnas Em lõbusalt. Aeg oli vahepeal ikka lennanud, ning tüdruk ei suutnud ikka uskuda, et ta on siin kõigest kaks kuud olnud. Sellegipoolest mäletas ta hästi seda päeva, kui ta oli käinud mööda linna uurimas, kas keegi kuskil otsib endale töötajat, ja nii ta siis Port City Javasse sattuski. "Aga ma tegin New Yorgis elades kooli kõrvalt sama tööd," sõnas Megan pärast väikest pausi, lihtsalt selgituseks. "Sa ka kuskil tööl käid?" uuris neiu siis Lucaselt, kui nad juba niigi selle teema peal olid.  

Tjah, elu on hea, kui töötama ei pea, sest vanemad annavad piisavalt taskuraha ja elad veel samas kohas ka, kus on su vanematekodu. "Sa elasid varem New Yorgis?" kordas Lucas Emily sõnu, kui see oma eelmist elukohta mainis. "Mis sind Tree Hilli tõi?" Küsimuse peale, kas ka tema tööd teeb, kehitas noormees õlgu. "Pole nagu vajadust olnud, nii et ei, hetkel mitte," vastas ta ebamääraselt, andes võib-olla liiga palju mõista, et ta keerutas teemast kõrvale. Pole just kõige targem hetk võtta üles teema, et ta on mingi hale ärajooksik, kes ronis naaberlinna tööle ainult sellepärast, et ta ei suutnud end vaos hoida ja Tree Hillis kükitada, pannes vastu õelatele ja valusatele mõtetele. Pole vaja endast korraliku tutvuse esimestel tundidel pussu muljet jätta.

"Jah, ma elasin varem New Yorgis," sõnas Emily noogutusega ja jalutas nüüd tagasi laua juurde, kus nad enne istunud olid, ning sättis end uuesti toolile mugavalt paigale. "Tahtsin natuke iseseisvust ja vanematest eemalolekut ja Tree Hill tundus tore koht olevat," selgitas tüdruk oma valikut Lucasele. Tema peamine tingimus oli olnud, et tegu oleks väikelinnaga, et ta saaks sellest suurlinnaelust natuke puhata ja muidugi ei tohtinud linn ka New Yorgile liialt lähedal olla, aga ka mitte liiga kaugel. Hetkel ei teadnud Em niigi, millal ta kodulinna tagasi tahab pöörduda ning üritas endale siin võimalikult palju tutvuseid leida. "Sa pole kunagi kuskil tööl käinud?" uuris Megan ikkagi, oskamata mõnd paremat jututeemat välja mõelda. 

Iseseisvus ja vanematest eemalolek... Jah. Selle kõrval tundus tema põgenemine Southporti nagu mingi köhatus. Emily's gone big. "Tree Hilli osas kurta ei saa jah, kui sa siin kord olemisega ära harjud," nõustus Lucas, kui ta oli koos Emilyga, kohvitops käes, tagasi laua juurde kõndinud ja taas oma kohale istunud. "Natuke pommiauk võib see tunduda, kuna siin pole kõiki neid asju, mis on suurlinnades, aga saab ka nendeta." Ta ei hakanud seda lisama, aga talle natuke meeldis see, et tema perekond, seega ka tema ise, oli sotsiaalse redeli ülemistel pulkadel, sest tema isa oli linnapea. Mingit printsi see temast ei teinud ja nende pere polnud ka mingi Ameerika musterperekond, aga talle oli teab mis ajast jäänud mulje, et neist arvati ja neilt oodati rohkem. Küsimuse peale raputas noormees pead. "Või noh," lausus ta siis, "suvel olen jäätist müünud ja selliseid pisikesi asju teinud küll, aga mingit korralikumat rahateenimist, nagu näiteks sinu puhul siin töötamine, pole veel ette tulnud."

OT: andeks, kui see on väga blokk vastus... Kell on 4.18 ja ma olen pool tundi mingit küsimust mõelda üritanud =_= Karju PMis, kui ei oska vastata...

Emily noogutas. Õnneks kohanes ta tavaliselt uue keskkonnaga kiiresti ja tundis end nüüd Tree Hillis juba üsna koduselt. "Suures osas olen vist juba harjunud, aga võtab veel veidi aega, enne kui ma kogu linna tundma õpin," sõnas neiu oma lattet lonksates. Ta oli nüüdseks olulisemad kohas linnas selgeks teinud ja nende asukohad meelde jätnud, ning üldiselt tal ju peale oma kooli ja töökoha muud polnudki tarvis teada. "Eks ma vist sellepärast sellise pisikese koha valisingi, et suurlinnaelust natuke puhata," lisas Em hetke pärast. Lucas muidugi ei pruukinud ka aru saada, mis talle pähe hakkas, et New Yorgi Tree Hilli vastu vahetas, Gayla näiteks ei saanud siiamaani aru. "Vaevalt selline töökoht siiski mulle muus osas kui töökogemusena tulevikus kasuks tuleb," lausus Megan kerge õlakehitusega. Pärast keskkooli tahtis ta ikka laulmisega jätkata ja vaevalt siis kuskil kohvipoes tööle hakkab. Samas, teismelistele nagu nemad eriti muid tööotsi eriti vist anda ei tahetudki.