Tolmunud lehed

Brandon uuris ühe Tree Hillist koostatud raamatu kohta, mis oli kaheksakümnendatel välja antud. Selgus, et seda võib Book Nookist saada, enne pidi siiski mees sinna ette helistama, et mitte lihtsalt minna tuult püüdma. Mõned päevad hiljem jõudiski mees lõunapausi ajal raamatupoodi, kus leti taga oli üks neiu, keda mees ei teadnud. Ta uuris raamatu kohta ning tüdruk tõigi selle välja. Ethan ei tahtnud veel siiski lahkuda, vaid jäi teisi raamatuid uurima, ta ei olnud ammu midagi ilukirjanduslikku läbi lugenud, viimati ehk paar aastat tagasi.

Mees jäi sirvima pisikeses formaadis romaane, silma jäid "1984" ja "Kuristik rukkis", millest viimast oli Ethan põhikoolis lugenud. Ta uuris raamatuid, mis olid küll kulunud välimusega, kuid Brad arvas, et ega ta paremat tehingut ei saa. Bates arvas, et läheb peale ostu kohvikusse, et tass kohvi ja midagi süüa osta. Mees kõndis riiulite vahel edasi ning märkas maas üht nahkkinnast. Selle üles korjanud, vaatas Brad ringi, kuni nägi üht brünetti aeglaselt edasi kõndimas. "Hei, on see sinu kinnas?" pakkus Ethan välja.
OT:Abigail

Viimasel ajal ei olnud Abigailil lugemiseks eriti aega jäänud, kuna teised kohustused hõivasid täielikult tüdruku päevaplaani. Nii pole üldse põhjust imestamiseks, kui näitsikul kõigest ühel päeval villand sai ning ta otsustas koolist poppi teha - esimest korda elus. Tundidest oli Abby muidugi ka varem puudunud, kuid alati oli tal selleks mõjuv põhjus olemas, aga mitte täna. Miks ei võiks kisakoorikapten vahelduseks ka paha olla nagu paljud teised temavanused tüdrukud? Sellest hoolimata ei saanud Abigaili võrrelda nende teistega, kuna tema suurimaks "pättuseks" on nüüd koolipäeva vahelejätmine ja selle asemel raamatupoe külastamine...
Sellel ajal, kui teistel THH õpilastel peaks olema lõunapaus, jõudis Abby Book Nooki. Raamatute keskel oli nii kerge ennast unustada, mistõttu ei märganudki tüdruk, kuidas ta ühel hetkel enda nahkkinda maha pillas. Kuulnud mingile mehele kuuluvat häält, pani näitsik enda käes oleva "Jane Eyre'i" romaani hetkeks kinni ja viis oma pilgu kõnetajale, kelleks osutus üks sümpaatse oleku ja kena välimusega noormees. Sel hetkel polnud tüdrukul õrna aimugi, et tegemist on Lydia vennaga. Abigail küll teadis, et sõbrannal on lisaks kahele õele veel ka vanem vend, aga oma silmaga ta noormeest veel näinud pole. "Jah, see on minu. Aitäh," sõnas Abby vastuseks ning võttis mehe käest oma kinda.

Noormees ulatas kinda brünetile, kes oli lausa iludus. Ethan naeratas ning pakkus enda kätt. "Ethan," tutvustas mees. Kui varem kasutas ta üldjuhul enda esimest nime, siis viimasel ajal oli ta andnud ka keskmisele nimele võimaluse. Mees arvas, et tegu on kas üliõpilase või siis juba töötava naisega. Vanust oleks Brad pakkunud kuskil 19-20.
Mees hoidis kaht raamatut enda ühes käes, nüüd oligi vaja need ära osta, et siis kiirel lõunal käia, et siis jälle töö juurde naasta. Ethan kandis tumesinist mantlit, mille nööbid olid lahti ning seetõttu oli näha halli ülikonda. Ka veinipunane särk ja must lips piilusid pintsaku alt välja. Linnavalitsuses töötades tuli alati hea välja näha ning Brad ei leppinud vähemaga. Ülikond oli kindla peale minek, tal oli neid kapis üsna palju.

Olgugi et tüüp nägi esinduslik välja, oleks Abigail lihtsalt võtnud oma kinda ja tüübile selja pööranud, aga mingil põhjusel otsustas mees talle end tutvustada. Sõbraliku inimesena võttis Abby muidugi mehe käe ja ühes sellega ka värske tutvuse vastu. Mis seal siis ikka, ega mehed iga päev temaga tutvusi sõlmida ei ürita - eriti veel sellises kohas nagu üks Weside'il asuv väike raamatupood. Oli praegune üks huvitav kokkusattumus või mitte, aga ka Abby otsustas sel korral oma nime, mille järgi teda Tree Hillis enamasti tunti, mitte mainida. "Elliana või lühidalt lihtsalt Ellie," lausus tüdruk kerge naeratuse saatel. Ellianaks ei kutsunud teda isegi mitte vanemad, aga kust võõras seda teadma peaks? Tüdruk kandis täna beežikat värvi pikemat džemprit, musti kitsaid teksasid, kontsaga poolsaapaid ning riiete peal punast mantlit.

"Meeldiv tutvuda, Ellie," kasutas mees lühemat varianti tüdruku nimest. "Mis sa arvaksid, kui me arutaksime raamatuid ühe kohvitassi kohal? Mul on veel lõunal käimata ja siin lähedal on üks pisike koht, kust saab häid saiakesi," pakkus Ethan välja. Teda tõmbas miski tüdruku poole, olgu selleks siis uudishimu või Elliana kutsuv välimus. Mees arvas, et neiu ei keelduks ühest kohvist. Noh, siis küll, kui tal juba kutt on olemas, aga väike flirt ja tasuta kohv, kes ei tahaks enda rutiini pisutki põnevamaks muuta. Ethan oli tähele pannud, et siin linnas oli päris palju noori vallalisi naisi, kellega tutvust sobitada. Washingtonis oli kiire elu oma töö teinud, seal leidis harva kahekümnendates naise, kes oli suhtele avatud.

Hm, selle tüübi jaoks käisid asjad ikka õige kiiresti. Paar sõna ja juba kohvile. Mis edasi? Kuna Abbyl oli täna aega, siis tegi ta oma peas otsuse, et võtab väljakutse vastu. Pealegi huvitas teda, kas mees päriselt ka kirjandusest midagi teab või oli see lihtsalt üks hea ettekääne, kuidas Abby endaga kohvikusse või kuhu iganes meelitada. Aga mis see väike kohvipaus talle ikka teha saaks? Ehk leiab endale isegi mõneks ajaks huvitava jutukaaslase. "Hea küll. Sellise külma ilmaga ei ole mul kuidagi võimalik tassitäiest kuumast kohvist ära öelda," andis näitsik Ethanile oma nõusoleku. Romaan, mida ta ennist uuris, oli Abbyl ikka veel käes ning ta kavatses selle ära osta. Tegemist oli ühega Abigaili lemmikraamatutest. Kaua ta ikka seda raamatukogust laenutamas käib? "Ma maksan raamatu eest ära ja siis võimegi minna," lisas tüdruk ja kõndis leti juurde.

Ethan nägi, kuidas tüdruk hetkeks kaalus mehe pakkumist. Ei olnud see siis Tree Hillis normaalne, et võõras kutsub kedagi kohvile? Väikelinna "võlud". Kuulnud nõusolekut, noogutas mees kergelt ning viis pilgu tüdruku silmadelt enda raamatutele käes. Orwell ja Salinger pidid leidma tee Bradi riiulisse, selleks tuli enne kassast läbi käia. "Mul ka vaja paar raamatut osta," lisas Brandon ning järgnes Elliele ja toetas raamatud letile, oodates, millal neiu enda ostu eest maksab. Bates otsis rahakoti välja ning võttis sealt plastikkaardi. Tänapäeval polnud vist kellelgi enam eriti sularaha kaasas. Mees viis silmad hetkeks aknale, väljas oli vähe inimesi, kuid need, kes seal kõndisid, olid sallidesse ja mantlitesse mähitud.

Abigail ei olnud tõesti sellega harjunud, et keegi tundmatu ta pärast paariminutilist tutvust kuskile kohvi jooma kutsuks, aga kunagi peab ju ikka see esimene kord olema. Miks mitte täna? Kui Abigail oli raamatu letile asetanud, võttis näitsik endale mõne hetke aega, et rahakott nähtavale tuua, niikaua kui müüja tema ostu kilekoti sisse pakkis. Ulatanud mõne hetke pärast müüjale täpse rahasumma, võttis Abby letilt oma värskelt soetatud raamatu ja toppis selle koos rahakotiga enda käekoti sügavustesse. Tänaseks õhtuks on tal lugemismaterjal jälle olemas, mis siis, et ta ei loeks seda esimest korda. Nüüd jäi üle ainult oodata, et ka Ethan oma raamatute eest makstud saaks ning pärast seda võivadki nad minema hakata. Hetkeks vilksas Abby pilk ka teostele, mis noormees ostmiseks letile oli asetanud. Väärtkirjandus. Kui ta neid vaid loeks ka. Peagi sai Ethan oma ostuga ühele poole ning Abigail läks juba ees poest välja, olles enne mütsi tagasi pähe ja kindad kätte tõmmanud, sest miinuskraadid andsid ennast tunda.

Mees silmas Ellie ostu, no muidugi, missugune naine ei oleks sellist armastuslugu läbi lugenud, nagu on seda "Jane Eyre". Ethan on sellest kuulnud, kes ei oleks, kuid läbi ta seda veel lugenud ei olnud. Sellised armastusromaanid lihtsalt ei tõmmanud Brandonit, romantilised filmid ei olnud ka eriti mehe tass teed. Igasugused dokumentaalid olid aga väga teretulnud. Enda raamatute eest maksnud, võttis ta need kilekotiga letilt, kuid jättis rahakotti kätte, varsti läks seda uuesti vaja. "See kohvik on siin lähedal," mainis mees, nööpides mantli eest kinni. Mütsi ja kindaid tal polnud, autoga töölkäimise võlud. Auto oli pisut eemal, selliseks kiireks jalutuskäiguks polnud mõtet seda siiski käivitada. Varsti avas Ethan Elliele, kaks E-d, ukse, ja järgnes tüdrukule, et üks laud hõivata, vabale toolile kilekott raamatutega panna ning mantel toolileenile riputada.

Igasugused armastusromaanid on Abbyle juba aastaid meeldinud. Tema raamaturiiul ongi põhiliselt sellist tüüpi raamatutega kaetud, aga leidub seal muidugi teistestki žanritest teoseid. Ka filmimaitsega on tüdrukul samad lood, nii et vaene tulevane poiss-sõber - Abby jaoks peab tal piisavalt kannatust jätkuma. "Ma tean, missugust kohta sa mõtled," noogutas Abigail mehe sõnade peale. Palju neid kohvikuid ikka siin lähiümbruses olla saaks? Abby oli kindel, et Ethan pidas silmas sama kohta, mida temagi. Kui nad ühel hetkel kohale jõudsid, sai tüdruk kinnitust, et tema varasemad eeldused kohviku osas pidasid paika. Astunud uksest sisse, mille Ethan viisakalt tema jaoks lahti oli teinud, kõndis Abigail ruumi keskosas asuva vaba laua juurde ja sättis end selle taga olevale toolile istuma, pärast mida ta mütsi, mantli ja kindad eemaldas ning need jalust koristas. Nüüd jäi veel mõelda, mida kohvi kõrvale tellida.

"Sa oled siis kohalik," eeldas mees, kui Ellie väitis, et ta teab kohta, kuhu nad suundusid. Ethan võttis ette pisikese menüü, kus olid üsna tavapärased asjad, siin muutus valik harva, aga sellegipoolest kliente jätkus. Ethan leidis kiirelt, et tellib tassi kohvi ja ühe seenecroissanti, sellised saiakesed olid siin alati head. "Millega sa enda aega sisustad, Ellie? Õpid? Töötad?" küsis mees, viies silmad paberilt tüdrukult. Ethan eeldas, et Ellie õpib ülikoolis, paljud Tree Hilli õpilased käisid Wilmingtonist vabadel päevadel siia. Brad oli ise hoopis kaugemal õppinud, kuid ikkagi riigiülikoolis. Yale'ist ja üldse mõnest Ivy League koolist ei saanud mees unistadagi, esiteks ei olnud tal kuskilt sellist raha võtta, teiseks ei oleks ta sisse saanud.

"Jah, ma olen siin juba sünnist saati elanud," noogutas Abigail. "Aga sina ilmselt mitte, kuna muidu oleksime ehk varem kohtunud," jõudis tüdruk järeldusele. Ta oli täiesti kindel, et nägi täna seda tüüpi esimest korda. "Ma lõpetasin eelmisel aastal keskkooli, kuid otsustasin enne ülikooli astumist aasta vabaks võtta, et kõiki oma valikuid korralikult kaaluda ja õige otsus teha," rääkis Abby, liikudes tõest suure kaarega mööda. Miks ta ei võiks kas või ühe päeva end täisealisena tunda? Ülikool oli tüdruku jaoks praegu veel mitme aasta kaugusel, kuigi tema jutt vabast aastast polnudki väga vale - Abbyl on plaanis enne kuskile õppima minemist natuke muu maailmaga tutvuda ja töökogemusi hankida. Vaadanud menüü läbi, otsustas Abigail, et võtab enda kohvi kõrvale ühe šokolaadisõõriku.

Brad kuulas neiu jutu ära. "Tegelikult ma olin ülikoolis, seega paar aastat olin tõesti Tree Hillist eemal," mainis mees. Põhjuseks, miks nad teineteist varem polnud näinud, võis olla ka fakt, et neil oli erinev sõpruskond. Ellie õppimisjutust järeldas Brandon, et neiu on tõenäoliselt 20. Kolm aastat vahet, polegi nii palju. "Õige, pole mõtet minna õppima, kui hiljem hakkad kahetsema. See aasta on kindlasti sind aidanud," pakkus Ethan välja. "Kuhu sa siis sihid?" uuris mees järgmisena. Nüüd saabus noorte juurde teenindaja, kellele Brad pärast Elliet enda tellimuse ütles.

"Missuguses ülikoolis? Ja mida sa õppisid?" tundis Abigail huvi. Endale oli tüdruk juba võimalikest ülikoolidest, kuhu ta minna tahaks, nimekirja valmis teinud, kuigi on väga tõenäoline, et lõpuks valib ta ikka midagi muud. Näiteks on Abby mõelnud ka välismaal õppimise peale, mis oleks kindlasti hindamatu kogemus. Kuigi tüdruk pole veel isegi täisealine, on ta oma elus vähemalt järgmise kümne aasta eesmärgid kindlalt paika pannud. "Jah, ma usun, et hakkan endas juba viimaks selgusele jõudma," nõustus Abby Ethani sõnadega. Kui mehelt järgmine küsimus tuli, ei pidanud näitsik kaua mõtlema, sest vastus oli tal ammu juba olemas. "Vähemalt praeguse seisuga läheksin meditsiini õppima," kõlas Abby vastus. Ta ei hakanud seda mainima, et pidas ka näitlemist veel täiesti reaalseks võimaluseks. Need erialad olid üksteisest nii erinevad, kuid ometi sama ligitõmbavad.

"Ma õppisin UDC's, tegelikult siiani õpin avalikku haldust. Lisaaineks võtsin politoloogia," vastas mees. Kuigi tegu oli riigiülikooliga, pidi ta siiski õppelaenu võtma ja maksis veel seda tagasi, õnneks oli see varsti makstudki. Poolteist aastat veel. "Meditsiini, huvitav. Ma ei suudaks teiste sees noa ja nõelaga tegutseda," arvas Brandon. Pigem surkis inimeste ajudes, sedagi kaudses mõttes. "Ülikool on kõige mõnusam aeg, seal õpid ala, mis meeldib, aga samas saab end korralikult välja elada," arvas mees muigega. "Praegu kirjutangi lõputööd, aprillis peaks kaitsmine olema," lisas Brad. Mees oleks ka ise tahtnud õppida kuskil mujal, välismaa tundus alati ahvatlev, aga kuna võimalusi polnud, pidi ta leppima USA riigikooliga. Kui sealt maksimum võtta, saab ka hakkama.