Fairytale gone bad

Xavier ei olnud Elizabethiga pärast nende suuremat tüli peaaegu suhelnudki, sest ta lihtsalt ei osanud enam naisele midagi öelda. Suurem osa noormehe asjadest oli endiselt küll Elizabethi majas, kuigi Xav käis seal aeg-ajalt ainult last vaatamas - elas ta ju jälle oma vanematele kuuluvas häärberis. Täna viis teekond noormehe taas Lizzie juurde, aga sel korral oli tal kaasas mahukas spordikott, kuhu Xavier kavatses oma kraami panna, et see tagasi Killamitele kuuluvasse majja tassida. Jätnud oma punase Lambo seisma - sel korral lukustatud ustega ja mitte nii silmatorkavasse kohta -, väljus Xavier autost ning kõndis välisukse juurde. Võtnud taskust võtme, keeras Xav ukse lahti ning astus sisse majja, kus tervitas teda täielik vaikus, kuigi noormees oli eeldanud, et Elizabeth on praegu lapsega kodus. Ehk magavad veel, sest praegu oli laupäev ning kell alles kümme läbi. Kuigi Xavier tuli siia ainult selleks, et oma asjad võtta ja uuesti lahkuda, ei kavatsenud ta minna naisega eelnevalt rääkimata. Pikemalt mõtlemata läks kutt trepist üles teisele korrusele ning juba natukese aja pärast avanes magamistoa uks.

OT: Elizabeth Birkinson

Elizabeth tõesti magas alles. Naisel ei olnud mitte mingit vajadust vara ärgata ning kuna Danielle oli ka naist öö jooksul võrdemisi kaua ärkvel hoidnud, siis nüüd kasutas Lizzie võimalust ning puhkas välja. Algselt oli Dani maganud oma hällis aga kui laps juba mitmendat korda üles ärkas, tõstis Elizabeth tütre endaga samasse voodisse. See, et laps nutma hakkas polnud ainus põhjus - ilma Xavierita oli see voodi liialt suur ning oli hea kellegi lähedust tunda. Muidugi pani Elizabeth oma tütre voodi seinapoolsesse äärde, et Dani maha ei saaks kukkuda.
Kui korraga magamistoauks avanes ärkas naine üles ning nägi Xavierit. Lizzie näole tekkis kerge naeratus ning ta tõusis istukile, lastes tekil puusaeni vajuda, paljastades mustad pitsilised rinnahoidjad. Viinud pilgu oma tütrele, avastas naine, et viimane oli ärkvel, kuid ei nutnudki. Elizabeth libistas käega läbi oma juuste ning vaatas oma tumepruunide silmadega noormeest, kellest ta nii kuradima palju puudust tundis. "Hei," ütles Liz viimaks kerge naeratusega. "Mida sa siin teed? Tulid Danit vaatama?" uuris naine, kuna see oli ainus põhjus, miks Xavier viimase kuu aja jooksul siia majja oli tulnud. Algselt pidi see paus küll tõesti olema paar päeva, kuid see aeg venis ja venis ning Elizabeth ei julgenud selle kohta midagi öelda ka. Ta ei tahtnud Xavit endast veelgi kaugemale lükata ning naises püsis lootus, et kõik saab korda ning Xavi kolib tagasi tema juurde. "Tere hommikust, päikesekiir," lausus Lizzie ning vajutas seejärel oma tütre laubale kerge musi. Elizabeth väjus voodist ning pani siidise hommikumantli endale selga. Alles siis jäi naisele silma suur tühi spordikott, mis mehel käes oli ja mida Lizzie vaikides paariks sekundiks vaatama jäi. Tundus, et Xavil oli plaanis teha täpselt vastupidist sellele, mida naine südamest lootnud oli. "Sa ei kavatsegi siia tagasi kolida, ega ju?" küsis naine viimaks vaikselt, üritades varjata valu ja meeleheidet, mida ta tundis.

Nagu Xav oligi arvanud, Elizabeth veel magas, kuid oma tulekuga suutis ta naise üles äratada. Heitnud pilgu korraks ka oma tütrele, otsustas Xavier, et teeb selle jutuga võimalikult kiiresti. Pikalt keerutamine ei viiks teda mitte kuskile. Noormees oli kindel, et Lizile ei meeldi see, mida ta naisele kohe rääkida kavatseb, aga noormees ei saa ju tervet igavikku neid mõtteid enda sees hoida. "Tere hommikust. Ma oleksin hea meelega hiljem tulnud ja sinul veel edasi magada lasknud, aga uni läks juba mitu tundi tagasi ära. Seepärast ma nii vara täna jõudsingi," seletas kutt ja tõmbas korraks hinge. Suurema osa eelnevast ööst Xavier vähkres voodis, suutmata korralikult magama jääda. "Jah, teda tahtsin ka muidugi näha, kuid lisaks sellele pean sinuga millestki rääkima," vastas noormees Lizzie küsimusele. Kui Elizabeth lapsega rääkima hakkas, püsis Xavi pilk korraga Danielle'il ja tüdruku emal. Kindlasti pole Elizabeth ainus, kellele noormehe otsus ei meeldi, kuigi Dani on selleks veel liiga väike, et enda arvamust avaldada. Mõtteis saatis mees oma tütrele vabanduse. Xav ei jõudnudki ise loo tuuma juurde asuda, kuna naine jõudis oma küsimusega temast ette. "Ma ei saa," vastas kutt pead raputades. "Mul on kahju, aga sellest kooselust ei tule midagi välja," lisas ta vaikselt. Nüüd ta siis ütles selle lõpuks ära.

Lizzie kuulas Xavieri selgituse ära, miks viimane nii vara jõudis ning noogutas kergelt. Ta ei pannud mehele seda sugugi pahaks, et ta tema pärast ärganud oli. Nii või naa oleks ta peagi üles ärganud. Naine siiralt lootis, et Xavier lükkab selle väite ümber, et ta tagasi ei koli, kuid kahjuks mees seda ei teinud. Lizzie lasi mehel lõpuni rääkida ning kogus end seejärel veidi. "Oled sa kindel, et sa seda teha tahad?" küsis Elizabeth ning viis pilgu Xavierile. "Äkki me võiksime siiski ühe korra veel proovida? Ma tegin ühe lolli vea ning ma ei usu, et see oleks piisav põhjus, miks me peaksime jäävalt lahku minema," rääkis Elizabeth, vaadates oma tumepruunide silmadega noormehele otsa. "Meil oli kõik nii hästi," lisas naine seejärel veidi vaiksemalt, hoides pisaraid tagasi. Ta ei tahtnud praegu noormehe ees lahinal nutma hakata.

"Jah, ma olen kindel," vastas Xavier ilma kõhklusteta. Võib-olla oli see Elizabethi ja nende tütre suhtes julm, aga Xav ei näinud muud lahendust. "Sinu tegu oli küll sobimatu, kuid see pole ainus asi, mis minu otsust mõjutas," lausus noormees Lizi sõnade peale. Nende suhe ei ole kunagi olnud täiesti stabiilne. "See oli vaid illusioon. Ma arvasin, et suudan kellelegi pühenduda, ilma et mu õppimine ja tulevik korvpallis selle all kannataks, aga see on vale," rääkis kutt edasi. Ei, ta polnud kedagi teist leidnud ega otsinudki. Xavier oli lihtsalt veendunud, et praegu ei ole tema elus enam suhtele kohta. "Lapse jaoks olen alati olemas, aga see on ka kõik, mida ma sulle pakkuda saan. Ehk kunagi tulevikus midagi muutub ja me võime uuesti alustada, aga praegu pole ma selleks valmis," lõpetas Xav oma jutu.