We'll be counting stars

Oli üks üsna külm laupäeva pärastlõuna, kuid vaatamata krõbedale pakasele leidis Helena, et väljas on päris ilus. Taevas oli selge, päike paistis ning loodus oli mattunud pehme lumevaiba alla. Sissy käis viimati õues umbes kella kaheksa ajal, kui Helena ärkas ning Colini juurde stuudiosse pidi neiu alles mehe tööpäeva lõpus minema. Sinna oli aga piisavalt aega. Teinud endale köögis mõned võileivad, otsis Marie Sissy rihma uuesti välja ning pani soojalt riidesse, et siis koer rihma otsa võtta ja temaga pikemale jalutuskäigule minna. Neiu käis koeraga mööda rannaäärt ning otsustas siis linna ka minna, sest kui ta jooksmas käib mõnikord, käib ta niikuinii sama teed ning korralikult kõrval oskas Sissy ilusti käia. Jalutanud mõnda aega mööda rannaäärt, jõudis Helena koeraga ühele pisemale kõrvaltänavale ning selle lõppu jõudes Riverwalkile välja. "Seisa," käskis ta koera, kui hetkeks seisma jäi, et ühel käel rihma otsas looma hoida ja teise käega enda jope taskust nutitelefon otsida, et seda ilusat talveilma kuidagi jäävustada. Klõpsinud mõned pildid, liikus Helena edasi, kuni arvas, et näeb tuttavat kogu. Ta jäi seisma ning vidutas silmi, enne kui taipas, et tegu on tõesti tema vana sõbra Jacksoniga. "Hei," tervitas ta noormeest, näol naeratus. "Sõber," ütles tüdruk enda koerale, kes noormeest nuusutama hakkas. "Sind poleks nagu ma ei tea... sada aastat näinud," sõnas tüdruk üllatunult, sest talle tundus tõesti, nagu oleks ta Jacksonit viimati siis näinud, kui dinosaurused veel elasid.

Outfit

OT: Jackson Moralez

Eksamiperiood küll käis ülikoolis momendil, kuid Jackson oli kõik vajalikud eksamid juba varakult ära teinud, et nautida pikemat vabadust. Pool sellest veetis ta küll New Hampshire'is. Sessiga seoses toimusid korvpallitrennid algul harvemini, jäädes peagi sootuks ära. Seega avanes noormehel suurepärane võimalus tutvuda selle imelise ühe põhjapoolseima osariigi võludega. Peaaegu kaks nädalat sõitis poiss autoga mööda osariiki ringi, külastades kursakaaslasi, kes olid varakult koju läinud, ning luues uusi tutvusi. Enda ringsõidu lõpetas tüüp aga Manchesteris, mis oli osariigi kõige suurem linn ja 2013. aasta sügisest ka uus asula, kus asub maja, mida ta võib koduks kutsuda. Tema emal õnnestus saada töökoht Manchesteri ühes kõige hinnatumas söögikohas Hooked Seafood, kus naine töötas peakoka abina, tänu millele võisid nad korteri maja vastu vahetada. Aeda on Janice alati tahtnud saada.
Tree Hilli tõi Sonny lihtsalt üks uitmõte ja igavus. Ta ostis kõige esimese pileti Wilmingtoni ning kolm päeva pärast Manchesteri jõudmist istus ta juba lennukile, jõudes eile õhtul Tree Hilli. Öö veetis poiss hotellis. Tänu kooli kõrval töötamisega suudab ta seda endale lubada.
Hommik jõudis Jacksoni juurde vägagi hilja, äratades noormehe alles pärast kümmet. Kuna tüüp, kelle juures ta ööbis, oli ise parasjagu linnast välja, oli korter täielikult Sonny päralt ja seega polnud tal vaja karta, et segab kedagi enda hilise ärkamisega. Endale kiire hommikusöögi teinud, mis koosnes omletist, mis oli pooleks murtud ja mille vahel oli nii juust, liha kui ka erinevad köögiviljad. Juhul kui ema on andekas kokk, siis loogiline on, et mõni asi jääb ka pojale külge.
Umbes ühe paiku väljus noormees korterist ja käed jaki taskus, kõndis ta mööda tänavat mere poole. Mõne jaoks on kindlasti tänane ilm külm ja jube, kuid sellise vaatepildiga on Sonny juba harjunud. New Hampshire'is on juba detsembrist alates selline ilm olnud ja isegi tunduvalt jahedam ja lume rohkem. Umbes veerand tunni pärast kõndis noormees juba Riverwalkil, et sealt edasi mere poole liikuda. Õhk oli mõnusalt karge ning jõe ääres olev vaikus meeldis tüübile samuti. Tore vaheldus NH kära rohkest elust. Toetanud ennast vastu piiret, jäi poiss vaikust ja talve nautima, tõstes enda pilgu jõel ulpivalt jäält alles siis, kui kuulis kellegi häält. Sonny tumepruunid silmad pöördusid Helenale ja ta naeratas kergelt. "Hei," tervitas ta tüdrukut vastu. "Pigem tuhat, vähemalt seal, kus ma viimased kuus kuud veetnud olen," noogutas ta kergelt, jälgides hindavalt tüdrukut. Talle meeldis Helena uus soeng. Lühikesed juuksed sobivad talle hästi.

Helena ei märganud, et Jacksoni juures selle ajaga midagi muutunud oleks. Ta oli ikka seesama nunnu pruunisilmne kutt, keda tüdruk alates enda Juniori-aastast mäletas, sest siis said neist ka sõbrad. Mis Helenasse puutus, siis mõnikord igatses ta oma pikki kiharaid, aga lühike oli see-eest hea vaheldus. Ta võib ju iga hetk juuksed uuesti pikaks kasvatada, kuigi see võtaks ikka omajagu aega. Noormehe sõnad panid näitsiku kergelt turtsatama. "Sada või tuhat, igatahes võisid dinosaurusedki siis veel elus olla," lausus näitsik ning tõmbas koera natukene tagasi. "Aaah... see on Sissy," tutvustas ta oma lemmiklooma Jacksonile, sest polnud kindel, kas noormees on üldse varem koera näinud. Igatahes oli loom nüüd juba aastane. "Aga kuidas sul üldse läinud on ja mis sind Tree Hilli tagasi tõi?" uuris neiu, kellel oli ikka väga hea meel vana sõpra uuesti näha.

Ega poole aastaga polegi Jackson eriti muutunud. Võib-olla on ta ainult natukene rohkem musklis, kuna trenn ülikoolis on siiski kõvasti erinev keskkooli omast. Panused on suuremad, eriti kui on võimalus saada teiseks aastaks samuti stipendiumit. Tegelikult on ka tüübi juuksed natukene lühemad kui keskkoolis, aga see vahe oli tõesti väike. "No nii vanad me nüüd ka pole, aga sind on ka tore jälle näha," muigas Sonny õrnalt, viies enda pruunid silmad koerale, kui näitsik viimast tutvustas. "Ma mäletan küll sind, aga kui meie viimati kohtusime, siis olid sa ikka kordades väiksem ja karvasem," sõnas tüüp kergelt naerdes, kükitades alla poole ja sügades seejärel koera kõrva tagant.
"Kiirelt ja tegusalt, aga hästi. Siiani pole ma igastahes enda ülikoolivalikus pettunud," tõusis tüüp uuesti püsti, hoides enda pilku Helenal. "Mul on mingi nädalake veel vaba aega ning mõtlesin, et kui juba vanu tuttavaid läbi sõidan, siis võiksin ka siit läbi astuda," kehitas ta kergelt õlgu. "Ja kuidas sul läinud on? Kuulsin, et sinust on saanud uus Christina Aguilera," lisas noormees norivalt muiates.

"Aeg on lihtsalt nii kiiresti läinud, et tundub, nagu oleks hullult kaua aega möödas," lausus Helena. Ta lõpetas Tree Hilli keskkooli küll 2013. aasta suvel, aga hetkel tundus see tüdruku jaoks rohkem nagu kaks või isegi enam aastat tagasi. "Ma oleks teda nagu enda last kasvatanud ja nüüd imestan, et ruttu sai suureks," muigas tüdruk, kui Jackson tema koeraga rääkis. Vähemalt ei ole loom päris ülekäte läinud, sest Helena on talle ikka midagi õpetanud ka. Marie kuulas Jacksonit ning noogutas kaasa, silmad noormehel. Tore kuulda, et tal hästi on läinud ja tüüp enda valikut ei kahetse. "Juba võrreldakse Christina Aguileraga. Wow," turtsatas Helena Jacksoni kommentaari peale. "Mul läheb ka hetkel hästi ja üllatavalt palju vaba aega on praegu tekkinud. Los Angelesse ei lähe ilmselt enne märtsi keskpaika," rääkis neidis.

"Ega ta mingil määral ongi ju sinu laps," muigas Jackson lõbusalt, tõustes uuesti püsti. Tema pruunid silmad liikusid koeralt tüdrukule. "Pisikene eelsoendus ja -praktika," lisas poiss kergel turtsatusel. Kohe kindlasti polnud see vihje neidisele, nagu saaks viimane järgmise aasta-kahe jooksul emaks, aga kunagi tuleb kindlasti see aeg ja siis on tal väikene kogemus olemas, olgugi et koera näol.
"Ma olen vist endiselt ainukene, seega kogu tänu peaks mulle minema, aga väga kaugel sa temast pole," vangutas Sonny Helena turtsatuse peale kergelt pead. Tüübi suul püsis lõbus muie, kui ta surus käed teksade taskutesse, hoides endiselt enda pilku Marie'l.
"Nüüd ma vähemalt tean, et kui peaksin sinna kanti sattuma ja vajan öömaja, kellele helistada," maigutas noormees kerge muigega suud. Järgmine suvi kavatses Jackson pisikese road-tripi Ühendriikide lääne osas teha. Põhja ja suht ida on ta juba läbi käinud.

"Kui ta noorem oli, siis pidi teda jah palju rohkem kantseldama ja õpetama," muigas Helena ning sügas õrnalt koera kõrvatagust. Tüdruk oli igatahes väga tänulik Hunterile, kes talle mõned näpunäited andis, kuidas koerale midagi selgeks õpetada ja loom sõna kuulaks. "Jah, ma võtan seda kui komplimenti," sõnas Marie. "Mi casa es su casa. Minu korteris on sulle vaba tuba olemas küll, kui tulla tahad," lausus tüdruk. Siis ei pea Jackson ka kuskile telki püsti panema või hotellis ööbima. Los Angelese hotellid on ju küllaltki kallid. "Aga liiguks äkki kuhugi?" pakkus Helena. "Siin niimoodi seistes hakkab juba külm."

"Eks ma siis püüan lähiajal sinna kanti sattuda," muigas Jackson kergelt, pöörates enda tumedad silmad hetkeks Helenalt merele, mis mäsles täna päris korralikult. Juhul kui noormees oleks otsustanud kaile kõndima minna, siis oleks ta viie minutiga tilkuv kassipoeg. Aga õnneks piirdus Sonny siiski Riverwalkiga, mille lõppu ta välja ka jõudis. "Loomulikult. Pole vaja, et mõni meist siin haigeks jääks ja pärast mind terve elu süüdistaks," turtsatas noormees lõpus enda sõnade peale. Vaikselt hakkas ta näitsiku kõrval tagasi linna poole liikuma. "Ma vaatan, et elu siin pole poole aastaga absoluutselt muutunud," sõnas Jackson, viies enda pilgu teelt hetkeks Marie'le ja siis tagasi teele, et ta kuhugi otsa ei koperdaks. Muidugi pole see võimalik, sest kõik on endisel kohal. Juhul kui tüüp paneks silmad kinni ja kõnniks nõnda edasi, poleks tal võimalik kuhugi vastu kõndida ega end ära lüüa, sest siinset piirkonda teadis ta üpris hästi and well.. as he said - nothing has changed.

"Mina ei satu sinna igatahes enne märtsi keskpaika, kui mul tõesti sinna asja on," lausus Helena. See oli muidugi hea, et tal korter õnnestus saada. Ei pea enam kopsakaid hotelliarveid maksma. "Miks ma peaksin sind süüdistama?" küsis Marie turtsatades ning hakkas edasi liikuma, tõmmates koera rihma otsas natuke rohkem kõrvale. Loom käitus õnneks ilusti ja keelama Helena teda ei pidanud. "Elu võib-olla mitte, aga inimesed küll," sõnas Helena mõtlikult.