Champs-Élysées

Rahulik neljapäeva õhtu. 19:12. Brandon oli Tammyle teada andnud, et tahab neiu välja kohtingule viia. Kuna Tree Hillis eriti palju viisakamaid söögikohti polnud, jäi kaalukauss L'Écho kasuks. Alguses pidi Brad naise tema kodu juurest peale võtma, kuid siis venis Brandonil päev pikemaks ja lepiti kokku, et nad näevad üksteist alles restoranis.

Ethan parkis auto ära ning astus restorani sisse, nööpides mantlit lahti. Küsinud ühelt blondilt naiselt Tamara kohta, anti talle suund kätte ning mees hakkas sinna kõndima. Laua äärde jõudnud, nägigi Ethan Tamarat, kes nägi välja sama hea nagu alati. Naisel oli peaaegu alati kelmikas sära silmas, mis tegi ta Bradi jaoks veelgi põnevamaks. "Vabandust, et ma hilinesin, peale tööd oli liiklus ka väga abivalmis," lausus mees ning kinkis naisele ühe põgusa suudluse huulile. "Aga kuna siin on Prantsusmaa toitude eri, siis ma loodan, et kokk suudab minu väikse vea heastada," lisas Ethan naeratusega. Ta oli näinud reklaami, et nädala jooksul saab siin proovida hoopis teistsuguseid toite, kes ei tahaks killukese Euroopaga enda maitsemeeli erutada? 

OT:

SPOILER: Click to show

Olgugi et tema päevad polnud eriti stressirohked ega midagi, oli Tamaral siiski hea meel saada Ethanilt kõne, et nemad lähevad nüüd kohtingule. Kohal polnud absoluutselt viga, L'Écho Lounge oligi mõnus vaheldus kogu sellele norile ja vetikatele, mida ta sai päevast päeva vahtida ning sisse hingata. Kohtinguajaga arvestades veendus naine, et see tema tööga ei kattuks, ning sai neljapäeval kenasti aega end valmis sättida ning ise restorani juurde minna, kuna Ethani plaanides tekkis väike muutus. Mis see taksosõit ära ei ole.

Jõudnud restorani, vaatas Tamara esimese asjana ringi, et näha, ega mees pole siiski varem kohale jõudnud. Ei olnud. Võtnud oma mantli seljast, lasi naine end laua juurde juhatada ning võttis istet. Kuna ta ise töötas samamoodi restoranis, oli tal kohati huvitav jälgida, kuidas siin toimiti. Mõttes tegi ta märkusi, mida tasuks ise järele proovida ja millest hoiduda, niisiis igav tal oodata polnud teps mitte. Kaua ootama ei pidanud ta samuti, sest Ethan tuli üsna pea, manades temakese näole särava naeratuse. "Pole midagi, vastas Tammy, pilk mehele suunatud, kui see end istuma sättis. "No loodame, et kokk teab, et ta peab kellegi patte heastama hakkama, sest ma küll ei tea, mis saab, kui ta seda ei tea ja su vead heastamata jäävad," nokkis naine muige saatel.

SPOILER: Click to show

Mees pani enda mantli ära ning istus Tamara vastu. Enne menüü uurimist saatis Brad veel ühe kelmika naeratuse Tammy poole teele ning lasi silmadel joosta üle prantsuskeelsete nimede. Vähesed toidud oli täiesti tundmatu nimega. "Siis ma pean ise neid heastama hakkama. Mõne plaaniga tuleksin lagedale ikka," arvas Ethan pisut kõvera muigega. Ta kuulatas hetkeks, mehele tundus, et ta kuulis kellegi tuttavat häält. Mees eksis. "Kuidas su päev läks? Kuidas sul üldse peale meie viimast kokkusaamist on läinud?" küsis Ethan, pannes menüü kõrvale. Ta teadis täpselt, mida ta tahtis. "Sa oled täna kuidagi eriti särav," lisas mees, lastes pilgul kaduda hetkeks Tammy silmadelt ta kehale, mis nägi pisikeses kleidis väga isuäratav välja.

Kui keegi tema päeva kohta küsis, püüdis Tamara tavaliselt alati hästi napisõnaliseks jääda, et mitte laterdama kukkuda, ning lõpetas ikkagi pikalt ja laialt seletades, kes ja kus ja mis. "Töiselt ikka," vastas naine menüüd võttes. Ta polnud enne hakanud menüüd uurima, kuna Ethan polnud veel siia jõudnud, aga nüüd võis seda teha küll. "Töiselt, töiselt. Ma tegin vahepeal vahetusi pikemalt, ja siis palus üks mu tuttav mul ühe lapse sünnipäeval sushitegemist õpetada, aga mina ei ole ju kokk, vaid ettekandja, nii et ma pidin kokka meelitama, et see mul lubaks tema pühas sushitemplis olla ja vaadata, kuidas sushitegemine käib, ja sa ei kujuta ette, kui peen töö see on! Ma ei arvanudki, et mingite riisikäkkide tegemine selline tseremoonia on," sai Tammy hoo sisse nagu alati. Kui Ethan oleks tahtnud midagi vahele öelda, oleks ta saanud ainult kahe sõna jagu aega. Loodetavasti oli mees sellega nüüdseks harjunud, et temakest andis justkui nupuvajutustega kontrollida, vähemalt nende nuppudega, mis kandsid nime "lemmikteemad". "Igatahes tegin ma kolm liuatäit sushit valmis ja lastele maitsesid need makid väga. Üks poiss pani makile liiga palju wasabit ja hakkas nutma," jutustas Tamara, turtsatades lause viimase osa saateks. "Krevetisushi oli eriline hitt. Aga mina ei taha enam elu sees sushit teha, selle koristamine on tüütu ja riisiäädikas haiseb." Sellepärast oligi hea restorani saaliosas olla, sinna see riisiäädika spetsiifiline lõhn ei jõudnud. Heitnud hetkeks pilgu menüüsse, suunas Tammy taas oma silmad Ethanile. "Ja kuidas sul läinud on?" andis ta nüüd mehelegi võimaluse vadrata.

Mees tahtis edasi küsida, kui Tamara teda vaid paari sõnaga kostitas. Suu juba avanud, pani Ethan ka selle kohe kinni, kuna siis hakkas Tammy pikalt enda päevast rääkima, mis pani mehe näole ühe pisikese naeratuse särama. Oli huvitav kuulata, kui keegi nii entusiastlikult räägib. Tamara oli üks sellistest, kes suutis ka teisi enda õhinaga sütitada. "Aga süüa veel tahad? Ma mõtlen sushit. Või on selle pidev kandmine juba igasuguse isu võtnud kala ja riisi järgi?" uuris Brandon Tamara jutu lõpetuseks. "Mul on päris... Töiselt läinud," kordas mees Tamara sõnu. "Lähedastega oli natuke tegemist, aga nüüd paistavad asjad jälle laabuvat. Tööl pean ka jalgratast leiutama. Dokumentatsioon on olematu ja tegelikult peakski kellegi palkama, kes oskaks süsteemi sisse seada. Praegu on kõik täiesti kaootiline, linnapea paberites valitseb ainukesena kord," seletas Brad, mida ta ise oli vahepeal teinud.

Vähemalt ei tundunud Ethan tema blää-blääd pahandavat, otsustades mehe näoilme järgi, mis oli hea. Tamara lasi mehel oma tegemistest ette kanda, toetades küünarnuki õige pisut lauale ja lõua käele. Ebaviisakas see natuke oli, aga ta püüdis enda žesti näidata võimalikult kelmikana, et see nii šikis kohas kohatuna ei näiks. Pealegi saab ta end taas sirgu ajada kohe, kui mõni ettekandja talle pahakspaneva pilgu peaks saatma - mitte et ühelgi neist oleks õigus talle tema lauakommete osas märkusi teha, sest tema oli praegu kuningas. Sellisesse kohta tulles peaks inimesel olema lauakombed iseenesest selged, neid ei pea ettekandjad õpetama. "Tead, ma ausalt öeldes ei teagi," vastas naine, kui talle küsimus esitati. "Kui ma jälle liuatäit sushit lauda viin, siis ei ole küll isu üks maki tee peal suhu pista, aga kodus mõtlen mõnikord küll, et prooviks vot seda või toda, mis sai just samal päeval kellelegi serveeritud. Täiesti oleneb päevast ja sellest, kas mõni potitäis riisi on kõrbema läinud või kas keegi on jälle köögiukse hetkeks lahti unustanud või midagi. Mul on lõhnadega mingi teema... Natukesest piisab," selgitas Tammy. "Teised ei pea seda lõhna tundmagi." Jutt läbi, süvenes naine hetkeks menüü uurimisse. Valik oli päris hea, ta ei suutnud esimese hooga otsustadagi, kuid valis lõpuks ühe roa. "Mis me kõrvale joome?" küsis ta taas pilku tõstes. "Oled sa autoga?"

Ethanile meeldis, kui tema kohtingukaaslane ei istunud tummalt enda kohal, vestlus oligi üks põhilisi asju, miks inimesed üldse välja läksid. Mees nõjatus ka pisut lähemale, nii tundus vestlus kuidagi intiimsem ja privaatsem. Ega nad laua kohal ei amelenud, selline pisut omavahelisem jutuajamine oli siin restoranis tõenäoliselt üsna tavaline asi. Mehed tõid siia naisi, kellele nad head muljet tahtsid jätta. Kohting mõnes kiirtoidukohas oleks ka huvitav, aga see peaks toimuma siis, kui noored tunnevad üksteist paremini, seda vähemalt Brad arvas. "Siis millalgi võin ma sinuga ikka sushit ka käia söömas," arvas mees, naeratus näol. "Või tuled hoopis minu juurde ja õpetad? Äkki minule viitsid, ma luban ise kõik ära koristada," pakkus mees välja. "Lõhnadega teema," ütles Ethan rohkem endamisi, muie näol. Öeldakse ju, et naised, kes on väga tundlikud lõhnade suhtes, on rasedad. "Ma olen roolis. Sa võid ikka veini või midagi kangemat juua. Mind see ei häiri," vastas Brandon.

Muidugi on väga hea mingi peene söögikohaga püüda muljet avaldada inimesele, kes töötab sama peenes ja vaat et peenemaski kohas. Aga kuldne täheke üritamise eest! "Ikka võid jah... ma arvan," lausus Tamara, andes enda loa mõnele järgmisele kohtingule sushirestoranis. Vaat et viib ta Sunset Sushisse, sest Tree Hillis paraku muud valikut pole... Kuigi, mõtles naine, muljetavaldav oleks see küll, kui Ethan otsustaks ta mõne naaberlinna söögikohta viia. Vot see oleks pühendumus... ja püüe eriti kõigeks võimeline näida. "Kui ma koristama ei pea, siis võin õpetada küll," lubas naine turtsatuse saatel. "Meeles on küll, kuidas ja mida, aga siis sa pead ette hoiatama, sest ma saan nori ja äädika ja muud ilmselt oma köögist, ei pea hakkama mööda poode taga ajama." Jah, oleks rase, käituks ta teistmoodi. Nad polnud teineteisel korralikult riideidki seljast saanud ja Tamara polnud selline, kes ringi tõmbaks sel ajal, kui teisega suhtes on. Mitte et ta vallalisenagi ringi tõmbaks. "Ma mõtlesin seda, et kas sina ka veini võtaksid, sest ma tulin taksoga, aga kui sa roolis oled..." No jah, egas midagi. Nädala sees polnud politsei ka nii väga tagajalgadel, kui Ethan ühe õlle või midagi kergemat võtaks, eriti kui nad niikuinii peale söövad ja siit kohe minema ei torma. Eeldatavasti istuvad nad siin vähemalt tunni, kui mitte kauem. Hetkeks meenus Tammyle, et tal on homme hommikul vahetus, aga selle pärast polnud praegu mõtet muretseda. Küll ta jõuab.

Tree Hill oli paraku selline koht, kus oli vaid paar viisakamat restorani, kuid midagi väga kättesaamatut, nagu oli Washingtonis, siin küll polnud. "Aga kui sa mulle juba õpetad, kuidas seda teha, siis võime mu juures ka väikse istumise teha. Kuigi sel juhul pead sa arvestama, et mul on kolm õde, kellest vähemalt üks võib enda "vaimukusi" loopida," lisas mees muigega. Gayla oli õdedest kõige teravama keelega, teised olid palju rahulikumad, nende pärast Brad ei muretsenud. "Norilehti vist müüakse tavalises toidupoeski, äädika kohta ma aga ei tea," meenutas mees. Ta käis otsimas üht aasiapärast maitseainet ja sattus norilehtede peale, mida Ethan uuris, kuid ei ostnud, mis ta ikka nendega oskas teha. "Ei, ma veini ei võta, aga nagu ma ütlesin, see ei pea sind takistama klaasikesest," arvas Brandon. Iial ei teadnud, kui näiteks Gayla helistab ja tuleb välja, et ta on kuhugi hiilinud, kuid vajab abi, seega üritas Brandon lubada endale pudeli õlut või klaasi veini, kui olid käes juba hilisemad õhtutunnid ning mees oli taksoga. Kindlam tunne.

"Olgu," sõnas Tamara naeratuse saatel, "kui istumine, siis istumine. Mulle sobib." Kiiganud hetkeks taas menüüsse, et seal joogikaart ette keerata, vaatas naine siis jälle Ethani poole. "Äädikat annab otsida, usu mind, meil sai ükskord äädikas oodatust varem otsa, aga uus laar oli alles mõne aja pärast tulemas, nii et ma pidin seda poest otsima minema. No ei ole väga. Muud kraami on, aga kvaliteetset äädikat nii lihtsalt ei leia," rääkis ta oma seiklustest. "Pealegi on nii kindlam, siis saab kogu kraami korraga. Ära materjalide pärast muretse." Restost saab ta ilmselt natuke odavamalt ka kui poest, aga rahast ei hakanud ta praegu rääkima. Ei ole väga vaja seda teemaks võtta. "Olgu, aga me võime pärast, mm, sinu poole minna ja väikese veini võtta?" pakkus Tammy siis ettevaatlikult. Ta ei tahtnud mitte millelegi vihjata, ta tahtis lihtsalt koos Ethaniga head veini nautida, aga kui mees oli autoga, siis ei saanud seda veidi nautida siin. Olukord polnud ju ometi väljapääsmatu.

Mees noogutas. Hea, et Tammy nõustus sellise kohtinguga, alati ei olegi vaja restorani minna, kodus saab ka väga mõnusa olemise tekitada. Vaja ainult pisut küünlaid, naistele läheb selline asi ju peale, pudel veini, hea film ja midagi söögipoolist. Ethan arvas, et Tamara on ka selline naine, kellele sobiks midagi hubasemat. Paar korda oli Brad siiski sattunud ka selliste inimeste otsa, kes ainult kallite söögikohtadega leppisidki. Sellised suhted läksid kiirelt lõhki. "Sobib. Mul on paar pudelit punast kodus. Üks valge ka vist," meenutas mees. Aastavahetusel saatis üks sõbra firma pudeli punast, paar oli ta ise ostnud, kuid need jäid avamata. Ethan luges küll Tamara pakkumisest välja üsna üheselt, et naine tahab mehega omaette olla. Miks muidu kutsuks tüdruk end ise mehe juurde? Ethan ei vingunud, talle meeldis see idee.

Kes ütleb, et küünlad kõigile naistele peale lähevad. Tobe stereotüüp. Tamarale meeldis küünlaid süüdata, aga nende valvamine läks kohati tülikaks, eriti kui need olid mitmes ruumis. Sunset Sushis oli hea, seal oli ülevaade, kui teeküünlad laudadel põlesid, aga kodus põletas ta küünlaid harva. Samas polnud tal hubase vastu midagi. Mingi vaikne muusika, soe söök, miks mitte. Eks omaette olemine oli ka tema eesmärk, aga mitte täies ulatuses ja sellel moel, nagu Ethan ehk arvata võis. Siis astus nende laua juurde teenindaja, kes küsis neilt, kas nad on valmis tellima. Lisaks enda söögieelistusele tellis Tamara veel ka klaasi valget veini. Kui Ethan ei joo, siis tema tahab küll klaasikese. Üks klaas ei teinud kunagi halba.

Ethan ei olnud küll siiani saanud ühtegi negatiivset kommentaari naistelt küünalde kohta. Kõigile oli siiani selline kodukootud romantika peale läinud. Teenindaja saabudes andis ka Ethan enda tellimuse sisse. Ta valis välja ühe steigi, joogiks läks siiski apelsinimahl. Autojuhi rõõmud. Ülikoolis sai selles mõttes juba enda sarved tegelikult maha joostud, Brad oli peaaegu peale igat pidu korralikus pohmellis, Tree Hillis ei olnud aga selliseid pidusid ning mees ei pidanud vajalikuks mõttetut joomist, kuna esikohal olid nüüd õed ja uus töökoht. "Tead, ma ei olegi siiani aru saanud, kas sa oled kohalik või hoopis kuskilt mujalt Tree Hilli tulnud," meenus Brandonile.

Tamara saatis teenindajat pilguga, kui see nende laua juurest lahkus, ning pööras enda hallikasrohelised silmad Ethanile, sest see oli talle midagi öelnud. "Ma olen mingis mõttes kohalik ja mingis mõttes ei ole ka," vastas naine naeratades. "Ma olen Tree Hilli keskkooli lõpetanud, aga enne seda elasin ma Liverpoolis. Ma olen Inglismaalt pärit, selles mõttes ma kohalik pole, aga ma tunnen end natuke kohalikuna küll." Viimaseid sõnu saatis vabandavaks muutunud naeratus. "Tree Hill on nii väike koht, et kolm aastat ja natuke peale on piisav, et tunda, nagu oleksid siin kogu oma elu elanud, sest kõik kohad ja inimesed on tuttavad." Eriti kui töötad teenindusvaldkonnas ja näed päevast päeva igasuguseid inimesi.

Mees kuulas naise soravat juttu. "Kui vanalt sa siis keskkooli lõpetasid?" sattus Ethan segadusse. Ta oli ühe varasema kohtumise ajal kuidagi kogemata saanud Tammy vanuse teada, mis ei häirinud meest üldse. See ei ole esimene ega ka viimane kord, kui ta endast vanemaga koos on. Ei loe vanus, loeb iseloom, ja oleme ausad, välimusel on ka oluline roll. "Tjah, selles on sul õigus, et see koht muutub kiirelt koduks. Ma olin pikalt eemal, nüüd jälle tagasi. Ikka tunnen end nagu kodus," pidi Brandon noogutusega tõdema. Ta viis silmad naise huultelt ta silmadele, mis olid praeguses valguses pigem rohelised.