Ma sulle laulan...

Ega Megangi praegu Lucienile midagi teha ei tahtnud, kui välja arvata see üks ja ainus õel mõte, mis hetkel naise peast läbi käis. Mehe suudlused olid nii kuradi head ja Caroline vihkas seda, et ei suutnud mehele vastu hakata. Ükskõik mis teda ka Lucieni poole tõmbas, oli see hetkel Megani suurim nõrkus ning Luce teadis seda nii pagana hästi. "Sa oled nõme," sõnas naine ning suudles Lucieni uuesti, kui too jope seljast heitis. "Kui sa siia kaamerad oled pannud, siis elusalt sa siit täna ei lahku," lausus ta ning lükkas Lucieni õrnalt voodile istuma, ronides ise talle kaksiratsi sülle.

Lucienile meeldis see mõte, et vaatamata vihale, mida naine väidetavalt tema vastu tundis, ei suutnud Megan talle ära öelda. Kui need kaks vaimsel tasandil kohe üldse omavahel ei sobinud, siis füüsilisel tasandil oli lugu hoopis teistsugune. Niikaua kui mõlemad oma suuvärki natuke tagasi hoiavad, on kõik korras, sest vastasel juhul läheks kiiresti sõjaks. "Järelikult on sul halb maitse," pomises Lucien vastu. Olgu, mees pidi endale tunnistama, et temal oli veel hullem maitse, kuid ta ei kavatsenud neid sõnu välja öelda. Mitte et Megan talle lobisemist üldse olekski võimaldanud. "See on sinu kodu ja ainus, kes siia mingeid kaameraid üles panna saaks, oled sina," muigas tüüp Megi sõnade peale. Luce oli ju siin korteris esimest korda. Kui naine talle sülle ronis, libistas mees käed Meganile ümber ja suudles teda ahnelt.

Lucien polnud Meganile just kõige õigem mehekandidaat, aga mängida võis tüübiga ju ikka, olgugi et ta oli naise vihavaenlane number üks. "Sinu suhtes küll," oli Megan sunnitud Lucieniga nõustuma. "Aga ma ei lange sinu tasemele, I'm better than that," lausus naine võidukalt ning vastas Lucieni ahnele suudlusele, sõrmed sasimas mehe juukseid.

Lucien ei teadnud, kas ta peaks nüüd plaksutama, sest praegu oli küll esimene kord, mil nad Meganiga ühel nõul olid. Vähemalt ei mäletanud mees, et seda varem ka juhtunud oleks. Äkki hakkavad nad kunagi isegi pisut paremini läbi saama, kuigi Lucien teadis, et kaine peaga ta küll seda naist kuigi kaua kannatada ei suudaks. Luce oleks tahtnud Meganile midagi sarkastilist vastuseks öelda, aga suudlus oli õnnetuseks liiga hea, et hakata seda praegu katkestama. Tundnud naise kätt enda juukseid sasimas, tuli Lucienile meelde, et Meganil on ikka veel turbaniks keeratud rätt peas, mistõttu ta nüüd selle kiire liigutusega naise peast eemaldas. Vau, naine nägi tema jaoks nüüd isegi veel seksikam välja, kuigi needki mõtted hoidis Luce endale.

Meganil oli lihtsalt sügavalt pohhui, kas nad Lucieniga olid ühel nõul või mitte. Kui olid - good for them. Seda Caroline küll ei uskunud, et ta Lucieniga kunagi paremini läbi hakkab saama ja nad oma sõjakirve maha matavad, aga kes teab, mis tulevik toob. Kõike võib juhtuda. Kui käterätik Megani peast maha langes, surus naine oma huuled ahnemalt Lucieni huultele ning lasi oma käel libiseda mööda mehe läbimärga selga, enne kui särgi alt kinni haaras ja selle Lucienil üle pea tõmbas.

Lucien järeldas Megani suudlustest, et naine oli teda ikka väga igatsenud - sellisel veidral viisil, mida enamik inimesi ei suudaks endale ettegi kujutada, kuid nende kahe jaoks oli reaalsus. Kui tüüp oma särgist ilma jäi, eemaldas Luce oma huuled hetkeks Megani omadest, et naisele midagi meelde tuletada. "Näed seda armi mu kõhul? Selle tekitasid sina," teatas mees, silmitsedes korraks märki Meganist, mis alatiseks tema kehale jääb. "Missuguse mälestuse küll mina sulle endast jätta võiksin?" jätkas Luce, aga ei kavatsenudki mingit vastust ootama jääda, vaid sulges naise suu oma suudlustega, tirides mõne hetke pärast Meganil hommikumantli seljast.

Megan ise küll polnud kordagi mõelnud, et ta Lucieni igatsenud oleks. Teda lihtsalt ei kottinud, kuid sellegipoolest pidi ta tunnistama, et Lucienil siiski oli tema üle mingi teatud võim, ja see oli kohe väga paha. Mees oli naise jaoks sama palju nõrkus kui vihavaenlane. "Ja ma tekitaks neid veel," lausus Megan, liikudes suudlustega Lucieni kaelale ning siis allapoole, kuni hakkas üles tagasi tulema, ent enne kui ta Lucienile vastatagi jõudis, olid Lucieni huuled taas naise omadel. "Ma ei taha sind mäletada," lausus Megan vaikselt ning hammustas õrnalt Lucieni huult.

Lucienile ei tulnud Megani sõnad üllatusena, kuna ta teadis isegi, et Meganile meeldiks terve tema keha samasuguste armidega "kaunistada". Ainult et selleni ei jõua naine ilmselt kunagi. Kui Lucien kuulis, et naine ei tahagi teda mäletada, oli see üks väheseid hetki, mil mees Meganit mõistis. Teda ennast valdasid täpselt samasugused tunded. "Keegi ei palugi sul seda teha," pomises Lucien rohkem omaette kui Megile. Tõmmanud varsti teksad jalast, jäi Luce vaid bokserite väele, samas Megan oli juba täiesti riieteta. Sättinud enda asendit mugavamaks, liikusid Lucieni huuled taas naise omadele. Need suudlused ajasid teda lihtsalt hulluks.

Mõned hetked hiljem lamas Megan lihtsalt Lucieni kaisus ning vahtis lakke. Ei, ta ei kahetsenud, et Lucieniga jälle voodis lõpetas, sest seekord ei pannud tüüp kuskile vähemalt kaameraid. Siiski oli naisel üks kuri plaan ning nii viiski ta oma rohelised silmad Lucienile, näol kaval muie. "Kuule, mis sa arvad, kui ma panen su märjad riided pessu ja otsin sulle midagi kuivemat selga?" pakkus naine. Vaevalt tüüp aru saab, mida naine tegelikult plaanib, aga see idee tundus Meganile hetkel nii geniaalne.

Lucien ei kahetsenud samuti midagi, sest ta polnud juba ammu midagi sarnast kogenud. Megan oli täiesti tasemel, kuigi Luce ei kavatsenud naisele seda poole sõnagagi mainida, sest nende omavahelises vestluses ilusaid sõnu ei eksisteeri. Alles siis kui Megan rääkima hakkas, taipas Luce, et oli naise endale kaissu võtnud. Milleks see küll vajalik oli, ta ei teadnud, mistõttu lasi mees nüüd Meganist lahti ja jäi talle hetkeks otsa vaatama. "Ma ei mõista, miks sa midagi sellist tegema peaksid, aga kui tahad, siis eks sa mine," vastas Lucien, kahtlustamata mingit kurja plaani, kuigi talle tundus veider, et naine temaga järsku nii kena oli.

Megan ei saanud isegi aru, mida ta Lucieni kaisus tegi, aga ta ei vingunud. Ta ei tohtinud mingilgi määral välja näidata, mis tal veel Lucieni jaoks varuks oli ja ehk see oligi üks neist ainsatest kordadest, mil naine reaalselt mehe vastu kena oli. "Mis vahid?" küsis ta turtsatades ning pani hommikumantli selga tagasi. Siis korjas Megan Lucieni riided kokku ning läks nendega hoopis elutuppa, et siis aken avada ja need läbimärjad hilbud ilusti aknast välja visata. Eks Luce vaadaku ise, kuidas ta minema saab.

Mida ta vahtis? Lucien ei teadnud ise ka vastust sellele küsimusele. Tegelikult peaks mees üldse minema hakkama, sest tal polnud siin rohkem midagi teha. Ainult et ei tundunud olevat hea idee lahkuda siit soojast voodist, panna oma märjad riided uuesti selga ning õue minna... "Ei midagi. Ma mõtlesin, et tahaks natuke sinu vannituba kasutada," vastas Lucien lõpuks. Kuna naise poolt mingeid vastuväiteid ei paistnud tulevat, ronis Eric voodist välja ning lahkus magamistoast, et üks kindel ruum üles otsida. Kui tüüp õige ukseni jõudis, sisenes ta vannituppa ja keeras ukse enda järel lukku. Jah, talle piisas sellest, mida nad just tegid. Duši alla kaasa Meganit küll enam vaja pole.

"Mina sind ei takista," sõnas Megan õlgu kehitades ning läks teki alla tagasi, kui Luce vannituppa kadus. Ei hakanud ta jah mehega kaasa minema, sest tal oli hetkel temast rohkem kui pohhui. Naisel oli pohhui ka sellest, kuidas tüüp koju peaks jõudma. Tõmmaku need märjad, nüüdseks külmunud räbalad selga või mingu alasti.

Käinud duši all ära ja ühe vannitoast leitud rätiku alakeha ümber pannud, väljus mees ruumist ja läks mõne aja pärast magamistuppa tagasi. Ta oli enne leidnud pesukorvi, kuhu Megan pesemist vajavaid riideid pani, kuid enda asju mees sealt ei leidnud. Pesumasin oli ka täiesti tühi. Üldse polnud terves korteris tema riietest jälgegi. "Seletaksid äkki, kuhu sa minu riided toppisid? Ma kahtlen sügavalt, et sa need pessu panid," sõnas mees, vahtides voodi poole, kuhu Megan tagasi oli läinud. Naine oli küll lubanud talle midagi kuiva selga anda, kuid Lucien ei uskunud, et selles korteris leiduks midagi, mis talle selga mahuks.