It's too cold outside for angels to fly

Hommikune pakane oli üllatanud Hazelitki, kes juba poole kaheksa ajal liikuma hakkas, et kaheksaks kooli jõuda. See külm oli tulnud kuidagi järsku ning naine ei osanud seda oodata, aga tore, et mingisugune lumekirmegi lõpuks maha sadas. Tööpäev koolis läks üllatavalt ruttu. Naise juures käisid mõned õpilased, kes tundsid, et pidid lihtsalt kellegagi rääkima, kuid oli ka neid, kes väikest karjäärinõustamist vajasid. Lisaks õpilaste murede kuulamisele andis Hazel päeva lõpus ka ühe psühholoogiatunni, kus ta õpilased kontrolltööd pani kirjutama, kuna enne vaheaega sai üks teema läbi ning oligi käes see aeg, et nad näitaksid, mida nad õppinud on. Naise tööpäev paistis läbi olevat ja nii mõnigi ehk arvaks, et nüüd võib ta koju töid parandama minna, aga päris nii see ei olnud. Täna oli Hazel endale ühe lisakohustuse võtnud ning selleks oli kriisinõustamine, mis tuli läbi viia Tree Hilli haiglas. See kestis umbes poolteist tundi ja kui Hazel oli lõpetanud, tundis ta end ikka tõeliselt väsinuna. Nojah, pikk päev ju selja taga.

Väljunud lõpuks sellest umbsest ruumist, kus Hazel nõustamist läbi viis, lasi naine kuuldavale sügava ohke ning suundus mööda pikka steriilsuse järele lõhnavat koridori trepikoja poole, et sööklas kerge eine süüa ja siis võib-olla koju minna. Töid võib hiljem ju ka parandada, sest järgmine tund on Hazelil alles järgmisel esmaspäeval. Kuna sööklani jõudmine just erilist treppidel ronimist ei nõudnud, ei näinud Haze vajadust ka lifti kasutada, vaid jalutaski alla ning pööras paremale, kuni söökla üles leidis. Seal võis kohata igasuguseid inimesi, kuigi töötajate valgetes, sinistes või rohekates toonides vormiriietused paistsid kõige rohkem silma. Hetkel seal väga palju rahvast ei olnudki ning vabu laudu oli rohkem kui küll. Isegi järjekorras ei pidanud kaua ootama, enne kui Hazel enda kandiku haaras, klaasi apelsinimahlaga täitis ning siis endale ühe värske salati ja pooliku prae tellis. Maksnud toidu eest, jalutas ta oma kandikuga ühe tagumises nurgas oleva akna all asuva lauani ning võttis oma klaasist lonksu külma mahla, mis meeled korraks justkui selgeks lõi. Hiline lõunasöök tundus hetkel olevat just see, mida Hazel vajas. Asetanud klaasi tagasi kandikule, lasi Hazel oma sinised silmad üle ruumi, mõeldes endamisi, kas tema filmistaari meenutav tohtrist naabrimees ka täna tööl on. Viimati nägidki nad teineteist nädalavahetusel, kui Hazel mehel külas käis, et temalt soola laenata, ent siis jäid nad jälle pikemalt rääkima.

SPOILER: Click to show

+ sukapüksid ja veel midagi soojemat

OT: Evan Lee James

Evani tööpäev on viimased kolm päeva alganud juba kell seitse hommikul, mis tõttu pole ta jõudnud enda regulaarseid jooksuringe hommikute teha, aga see eest jõuab ta normaalsel ajal koju, sattudes tihedamini kokku enda naabrinaisega, keda mees muidu harva hommikul kohtab, kui jooksmast tuleb.
Tänane tunduvalt talvisem ilm Lee'le meeldis. Ta on alati olnud pigem talve inimene, kuigi on sündinud kevade lõpus. Kuumus pole just tema jaoks ning selles veendus mees Afganistanis, kus päeval võis olla kohati pea 40 kraadi ja terviklikus varustuses polnud sellise ilmaga lihtne ringi käia. Kõik patrullid istusid siis põhiliselt varjus, tuues kuuldavale mitu krõbedat vandesõna, kui keegi neid sealt päikese kätte ajas, et ümbruses üks tiir teha. Kõigest viis nädalat tagasi viibis Evan tolles soojas kliimas ja tagasitulek Ühendriikidesse detsembri algul mõjus vägagi värskendavalt.

Täna õhtul ootas Doci ees aga öövahetus intensiivis, aga et ta suudaks seda üldse alustada, pidi ta kõige peal kõhu täis sööma. Kapist enda rahakoti võtnud, suundus mees alla sööklasse. Tema sinised silmad lugesid paar korda menüü otsast lõpuni läbi, tellides endale suure prae ja salati, võttis Evan kõrvale klaasi vett. Maksnud toidu eest, kõndis mees akende poole. Akendeta ruumid, mis olid rahvast täis, suht väikesed ja mitte kõige valgemad tekitasid tüübis ebamugavustunnet. Märganud tuttavat nägu, otsustas Lee Hazeli juurde minna, et natukenegi sotsiaalsem olla. "Terekest," lausus mees vaikselt, jäädes laua kõrval seisma. "Võin ühineda?" küsis ta seejärel. Evanil oli seljas valge triiksärk, tumehall lips, tumehallid triibuga viigipüksid, mustad jalatsid ja valge kittel, mille parema rinnatasku küljes oli tema pildiga töötõend.

Hommikuti nägi ka Hazel oma naabrimeest harva, aga ta mäletas ka, et mees pidi ikka ilgelt vara tööle minema, samas kui Hazel läheb alles kaheksaks ning tema päev lõpeb tavaliselt nii poole-nelja või nelja ajal, kui tal just järelvastajaid ei ole. Samas annab ta valikainet ja õpilased käivad ikka enam-vähem kohal ning puuduvad vaid siis, kui selleks on tõesti väga mõjuv põhjus. Ta ei tee nii raskeid töid ka, et see kõigil ebaõnnestuks, kuid mõnel üksikul õpilasel tuleb seda siiski vahepeal ette. Hazel lõikas väikese tükikese enda šnitslist, kui naabrimees ikkagi sööklasse ilmus ning varsti punapead kõnetas. "Ma just mõtlesin sinust," teatas Hazel ning hakkas kergelt naerma. Kokkusattumus, või mis? "Jajah, ikka võib ühineda," sõnas ta, sest kedagi teist seal lauas ei olnud ja polnud ehk tulemas ka. "Kuidas su päev läinud on?" tundis punapea siirast huvi.

Kuna Evan töötab põhiliselt üldkirurgia osakonnas, siis algab ka tema tööpäev kaheksast, kui viimased päevad välja arvata. Tänu tööle haiglas suudab mees enda mõtted viimaselt aastalt Afganistanis eemale viia ning uus elu pisikeses linnas tundub palju normaalsem, kui see muidu oleks. Pidev tegevus hoiab mehe mõtted praeguses hetkes ning peaaegu kaheksa aastat õppimist ei voola mööda külge alla ka.
Õrnalt Hazelile naeratanud, võttis Evan tema vastas istet, asetades kandiku enda ette. "Tegus. Polegi õieti leidnud hetkegi paigalejäämiseks ning see pole kaugeltki veel läbi," sõnas Doc vaikselt, võttes lonksu vett ja tõstes enda sinised silmad seejärel naisele. "Ja sul?" küsis mees viisakusest vastu. Nad olid küll naabrid, kuid ei suhelnud just väga palju. Ega neil pole selleks väga palju aega ka jäänud. Evan kolis Tree Hilli detsembri esimese nädala lõpus ja veedab peaaegu kõik enda päevad haiglas.

Evani Afganistanis viibimisest ei teadnud Hazel midagi, aga see oli ka arusaadav, sest naine teadis meest enam-vähem sama kaua kui too Tree Hillis üldse viibinud oli. "Sa jääd siis täna ööseks ka?" uuris Hazel, kui Evan mainis, et tema päev pole veel kaugeltki läbi. Ega sellel meditsiinipersonalil lihtne just ei olnud, kui nad lisaks hommikust saadik haiglas viibimisele veel öiseid valveid ka teevad. "Kui mõelda sellele, milline sinu päev veel tuleb, siis väga viriseda ei saa, nagu oleks minul pikk päev olnud," muigas punapea. "No midagi taolist nagu ühe koolipsühholoogi päev ikka, kuigi täna lõpetasin ma oma päeva pataka kontrolltöödega, mis parandamist tahavad," rääkis naine ning võttis lonksu oma mahlaklaasist. "Hetkel on muidugi selline tunne, et lükkaks tööde parandamise edasi ja viskaks jalad lihtsalt seinale," sõnas punapea, sest tema päev oli tõesti väga väsitav olnud. Töödega on ju vähemalt järgmise esmaspäevani aega.

Tree Hillis teadsid Evani eelmisest karjäärist vaid mõneks üksikud inimesed peale tema perekonna. See pole just miski, millega hoobelda ja seda kõigile karjuda. "Jah," noogutas Lee kergelt, lõigates tüki praadi ja pistes selle suhu. "Kuid õnneks on mul homne vaba. Seega on vähemalt aega uueks tööpäevaks välja puhata," lausus mees kergel muigel, pistes veel ühe tüki praadi endale suhu. Lihtne polnud elu tõesti arstidel, kui Doc ei kurda. Talle selline elu sobib. Vähemalt praegu. Hazeli sõnade peale kergelt turtsatanud, langetas mees enda pilgu tagasi toidule.
"Ma pakuks ennast appi, aga ma kardan, et psühholoogia pole mu tugevaim külg," muigas Doc ühe suupoolega, tõstes enda sinised silmad tagasi naisele. Lonksu vett võtnud, jättis ta söögi hetkeks sinna paika ja keskendus nende vestlusele.

"No homme ei pea ma ise ka just tundi andma ja võin lihtsalt enda kabinetis istuda ja võib-olla kedagi aidata, kui keegi üldse tuleb," kehitas naine õlgu ning võttis kahvli otsa natuke salatit. Salatid olid alati head. "Sellised päevad on alati kergemad, aga kui sa vaba oled, siis ma kutsuks sind hea meelega endale külla, kuna mul oligi plaanis midagi küpsetada," tuli Hazelile mõte, sest selle ajaga, mil ta Evanit üldse teadis, tundus mees igati meeldiv inimene ning punapea tahtis teda rohkem tundma õppida. "Ma pean sulle ju selle eest kuidagi tasuma, et sa mulle lahkelt soola laenasid," muigas naine ning asetas noa ja kahvli taldriku äärele, et samuti rohkem vestlusele keskenduda. Kuulnud, et Evan oleks hea meelega nõus end Hazelile appi pakkuma, puhkes naine naerma. "Piisab sellest, kui oled hea kuulaja," sõnas naine naeratades. Loodetavasti olid need sõnad Evani jaoks piisavalt lohutavad.

"Ning sinu hääletooni põhjal võiks väita, et sa pole just kõige populaarsem isik koolis, kelle juurde satutakse," sõnas Evan õrnal muigel, sinised silmad Hazelit jälgimas. Võtnud uuesti kahvli sõrmede vahele, sõi ka mees vahelduseks natukene salatit, mis oli mõnusalt värske ja krõmpsuv. "Mina ja köök koos kokkamisega pole küll kõige parem kooslus, aga ma võin proovida," turtsatas Lee kergelt, viies enda pilgu söögile, lõigates alles jäänud snitsli tükkideks, et seda vaikselt koos ülejäänud söögiga hävitama hakata. "Milleks naabrid siis on," kehitas arst õlgu, kui naine mainis soolalaenamist. Tal on seda kodus piisavalt, et varustada igat korterit majas. Söönud enda prae viimaks lõpuni, jättes alles ainult pool klaasi vett, asetas Evan noa ja kahvli taldriku äärele ning viis enda sinised silmad tagasi naisele. "Ehk siis ma polegi nii lootusetu," muigas mees lõbusalt.

"Valus tõde," nõustus Hazel Evaniga. "Ma arvan, et selliseid õpilasi on lihtsalt vähe, kes arvavad, et psühholoog on veel ainus, kes neid aidata saab. Eks nad üritavad oma probleemidega ise toime tulla nagu me kõik," arvas naine ning lonksas oma apelsinimahla. Isegi poolikut praadi oli raske lõpetada, aga Hazel ei kiirustanudki selle söömisega, vaid võttis vähehaaval. "Kui sa ei taha oma käsi määrida, siis ma luban, et maitsmise rõõm jääb ikka sulle, kui see sind vähegi lohutab," sõnas Hazel ning lõikas tükikese oma šnitslist, enne kui selle suhu pistis. Millal veel naabrinaise juurde sööma saab tulla? "Tjah, ma arvan, et ühe naabriga on mul igatahes vedanud," sõnas Hazel lõbusalt. Kui ta nüüd mõtlema jäi, siis Evaniga ta suhtleski enda naabritest kõige rohkem ning sai temaga tavaliselt väga kergesti jutu peale ka. Neil oli alati, millest rääkida. "Kindlasti pole sa lootusetu," oli Hazel kindel.

"Ära solvu, aga kui paljusi teismelisi sa isiklikult tead, kes oleksid nõus enda probleemidest rääkima mingile võõrale inimesele. Kui nad juba enda vanematega ei räägi, siis mis veel psühholoogist rääkida," lausus Evan vaikselt, rüübates lonksu vett. Eks nad kõik olid noorena sellised. Mitte keegi ei mõistnud kunagi neid ja sellepärast olid nad lollid ja rumalad. "Ning jätta kogu lõbu sulle? Minuga sul see läbi ei lähe. Ma võin koba olla köögis, aga lihtsalt käed rüppes ma ei istu," muigas Lee kergelt, hoides enda siniseid silmi Hazelil. Söögiga oli mees ilusti lõpetanud, ainult pool klaasi vett ootas joomist. Naise järgmiste sõnade peale turtsatas arst kergelt, suunurgad ülesse tuksatamas. "Ma olen su naaber olnud vaid paar nädalat, seega ei maksa lootused liiga kõrgele seada. Ma alles kohanen," sõnas Doc, hääl kergelt hoiatav, aga kerge muie tema suul lükkas kogu tõsiduse tema sõnadest kõrvale. "Mingil põhjusel kardan, et ikka olen küll," lisas ta vaikselt naerma hakates.

"Väga ei teagi," tunnistas Hazel. "Tuleb lihtsalt muid viise leida, et enda aega sisustada, kuna ma pean tunnistama, et mõnikord on tõesti päris igav. Võib-olla peakski siin ka mingeid nõustamisi või midagi rohkem tegema," arvas naine. Oli küll lisakohustus, aga vähemalt polnud igav. Naisel oli ju tegelikult nii palju vaba aega, mis vajaski natuke sisustamist, ent seda jäi piisavalt ka puhkamiseks. "Nagu soovid. Eks ma katsun sulle siis tegevust leida või ise juhendada," sõnas punapea. Nii võib tõesti lõbusam olla. "Kui alles kohaned, siis... Kuidas sulle siiani meeldinud on?" tundis psühholoog huvi, sest polnud Evanilt seda varem küsinudki. "Eks saab näha, kui lootusetu sa oled," sõnas Hazel kergelt naerdes.

"Siin nõustajatele tööd jagub. Eriti veel traumatoloogias," lausus Evan kergelt mõtlikul toonil. Sinna on mehel õnneks vähe käimist. Arstina töötab mees siiski kas intensiivis või harvem erakorralises. Uuest aastast hakkab ta uurima kirurgia õpingute kohta. Merejalaväes sai kohapeal erakorralisi ja lihtsamaid operatsioone tehtud, eemaldades kuule ja parandades kuulihaavu, aga pabereid sellise töö tegemiseks mehel tegelikult pole.
"Peened ganeeringud võid julgelt endale võtta, kuid lõikamise ja tükeldamise vastu pole mul küll midagi," muigas tüüp kergelt. Nüüd jättis ta endast kindlasti sellise mulje, nagu ei oskaks mees üldse süüa teha.
"Ütleme, et esmamulje on hea. Väike linnale omane vaikus ja rahu tuleb mulle kasuks, eriti pärast kärarikast elu," sõnas James kergelt õlgu kehitades. Psühholoogi juures pole mees pidanud käima, kuigi ilmselt peaks, sest paar korda nädalas on öid, mil ta ei magagi, kuna püssipaugud, käskluste karjumine ja kopterimootori hääl kajavad tema peas, viies mehe mõttes tagasi Afganistani.
Hazeli viimaste sõnade peale naeratas Doc kergelt, viies enda sinised silmad kõrvale.

"See kõlab hästi, aga ma veel mõtlen, kas hakata siin ka käima või mitte. Mulle meeldib õpetada ka," seletas naine. Mõte tundus ju muidu vägagi ahvatlev ja peale selle, et Hazel siis Evanit ka rohkem näeb, oli see suurepärane võimalus veidi lisaraha teenida. Samas polnud naine veel kindel. "Ja kuidas praadimisega on? Ära ei kärsata midagi?" uuris Hazel lõbusalt, sinised silmad arstil. Kui tüüp muidu süüa teha ei oska, siis muna peaks ikka suutma ju praadida. "Mulle ka meeldib siin," sõnas Hazel naeratusega ning sõi oma praadi edasi.

"Olgu, aga kui sa oled huvitatud, siis anna teada. Ma tunnen psühhiaatria osakonna juhatajat. Ma võin sinu eest paar head sõna kosta," lausus Evan õrnal naeratusel, viies hetkeks pilgu sööklaukse kohal olevale valgele kellale. Ega tal palju aega enam polnudki jäänud. Vähem kui poole tunni pärast algab tema vahetus. "Oleneb, mida mul palutakse praadida. Kartuli, muna ja kotlettidega saan hakkama küll," turtsatas Lee valjult. No tore, nüüd jättis ta endast tõesti päris käpardi mulje. Nagu oleks tegu elevandiga portselanipoes.
"Öeldakse küll, et elu suurlinnas on täis seiklusi ja iga päev toob midagi uut, aga sama võib tegelikult ka väikelinna kohta öelda. Pealegi on siin palju huvitavam ja lihtsam jälgida inimeste arengut ja nende elu, eriti veel nonde, keda tead kõige paremini. Võõrad toovad endaga üllatusi, aga inimest ennast üllatavad kõige rohkem siiski tuttavad," lausus Doc endamisi muiates. Tundub, et psühholoogia pole siiski tema kõige nõrgem koht ega filosoofia. Viimane lause oli ikka päris deep.

"Isiklik soovitaja?" küsis Hazel muigega. "Ei kõla üldse pahasti, aga eks ma mõtlen sellele." Pakkumine kõlas ju ahvatlevalt ja põhimõtteliselt võiks Hazel nii poole kohaga ju haigla vahet ka käia, aga naine polnud hetkel tõesti kindel, kas ta tahab ikka kahel kohal rabada. "Ma arvan, et see on juba piisav," naeratas Hazel ning sõi oma praetaldrikult veel viimased riismed ära, asetades siis noa ning kahvli taldriku servale kella viie suunas. Kui Evan uuesti rääkima hakkas, jäi punapea mehe tarku sõnu huviga kuulama. "Vahepeal on tõesti tunne, et maailm on väike," sõnas Hazel kerge muige saatel. Kunagi ei tea, kus jälle mõne tuttavaga kokku võid joosta.