Little Scott in the House!

Kaheksandal jaanuaril said Jeffersonid ühe liikme võrra rikkamaks, kui nägi ilmavalgust nende esimene laps, kelleks oli terve pisike poiss, kes pärast pisikest arutelu Ian Scott Jeffersoniks nimetati. Kuna nii Nessa kui ka lapsega oli kõik kenasti pärast sünnitust korras, said nad kümnenda õhtul juba rahulikult koju tulla. Kuna pisike oli juba haiglas magama jäänud ja ka kodus jagus tal veel und, kasutas Vanessa juhust ning käis ühe sooja duši all, pärast mida ta endale ühed mugavad mustad pikad retuusid, ühe pikema valge topi ja sooja pruunika eest nööpidega kampsuni selga tõmbas. Juuksed, mis veel kergelt tilkusid ja niisked olid, sättis Nessa ühte lohakasse krunni. Libistanud soojad sussid enda varba otsa, jalutas naine vaikselt magamistuppa tagasi, kus Ian hetkel enda pisikeses voodis magas, sest nii pisikesele ei ole ju mõttet veel oma tuba teha, aga küll nad sellega ka ükskord hakkama saavad. Nessa pakkis vaikselt lahti spordikoti, millega ta mõned asjad endale haiglasse kaasa oli võtnud ning jäi siis lõpuks lihtsalt poja voodi kõrvale seisma, lastes enda pruunidel silmadel magaval lapsel puhata. Naise suule ilmus soe naeratus - Ta oli nüüd ema.

Scott parkis masina välja, jättes võtmed ette juhuks, kui peab kiirelt kusagile kihutama hakkama. Ness oli juba pisikesega tuppa läinud, ning mees istus mõtlikult trepiette maha, ning suunas oma silmad kaugel säravale tuledejoale, mida põhjustas liikuv masinaterida maanteel. Ohanud naeratas ta kergelt, ning sulges siis üldsegi oma silmad. Igavene seitse oli saanud äsja isaks, ning nüüdseks oli poisipõnn ka kodus. ''Kallis?!?'' Hõikas ta vaikselt üle ukse, kui viimaks sisenenud oli, ning liikus peale üleriiete eemaldamist edasi mööda alumist korrust. Maja oli vaikne, seda vist niipea enam ei juhtu.

Kuigi Scotti hõige ei olnud nii vali kui tavaliselt, võpatas naine kergelt, sest oli end täiesti sinna tuppa ära unustanud. Ta vaatas äreval pilgul last, olles valmis nüüd kohe ühte suurt kisa kuulma, aga selle asemel Ian lihtsalt niheles natuke ja magas edasi. Vajutanud lapse otsmikule ühe pehme musi, jalutas Ness vaikselt toast välja ja otse trepist alumisele korrusele. "Ma olen siin," sõnas naine, jalutades mehe juurde, "tead, sa pead mõne vaiksema tervituse nüüd välja mõtlema." Hetkeks jäi Vanessa lihtsalt mehe ette seisma, kuid juba järgmisel kallistas ta Scotti tugevalt. Lõpuks mehe lahti lasknud, muigas ta õrnalt. "Naudi seda vaikust enne tormi. Oled sa valmis nüüd unetuteks öödeks, mähkmete vahetamiseks ja vaikseteks tundideks, kui ta magab?" uuris naine lõbusalt.

Scott keeras silmad hääle suunas, ning nägi sekund hiljem oma abikaasat, kes endiselt nii ilus oli. Mees kergitas vaikselt üht kulmu, ning naeratas laialt. ''Tasem peab jah olema.'' Noogutas ta vaikselt kaasa, ning kuulas hoolikalt edasi. Kui Ness rääkis mähkmetest kortsus mehe kulm. ''Unetud ööd olgu, vaiksed tunnid tulgu, ning torm olgu juba olemas.'' Muheles ta vaikselt. ''Tahtsin sulle midagi näidata.'' Lasi ta naisest lahti, ning lahkus toast. Nii veerand tunnipärast seisis ta taas uksel. Ühes käes lutipudel, teises kott vajalike pulbrite ja muude tarbeesemetega. ''Siit toidan,'' lehvis lutipudel mehe käes. ''Siit puuderdan ja hoolitsen naha eest.'' Raputas ta kotti oma vasakus käes. ''Ning siia panen ta istuma,'' viitas ta rakmetele oma keha küljes. ''Et näeks oma issit koguaeg,'' oli mees õrnalt vaimustuses, kui naiselt reaktsiooni ootas. ''Ja saangi isadepäeval parima isa tassi.'' Noogutas ta viimaks, ning tegi oma kallimale silma, kui beebimonitor ta õlal vaikselt häält tegi. ''Ahjaa, kui siin pole kuulen teda alati.'' Keeras ta heli juurde, ning veendus, et Ian oli uinunud taas. ''Mis sa arvad kallis?''

Mehe väga... poeetilised sõnad panid naise muigama ja kergelt enda kulme kergitama, aga seda imestusest, mitte pahameelest. Kui Scott mõneks ajaks ära läks, jalutas naine kraanikausi juurde ning võttis endale sealt klaasiga natuke vett, mille ta üsna kiiresti ära jõi. Ta jõudis klaasi ära kuivatada ja kappi tagasi panna, kui Scott jälle kohale ilmus. Vanessa kuulas ja vaatas enda meest ning tema suule ilmus lõbus naeratus ning tema suust pääses valla paar turtsatust. "I am... impressed," tunnistas Nessa, seedides kõike, mida ta just kuulnud ja näinud oli. "Sa oled ikka kõige peale mõelnud. Nüüd olen ma küll kindel, et sa enda uue ameti jaoks valmis oled. Küll me vaatame, kas sa selle tassi ka endale lõpuks välja teenid," lausus Vanessa soojalt naeratades. "ma arvan, et me oleme selleks valmis."

Scotleri kulmud kerkisid mõnevõrra, kuid ta hoidis seda vaikselt oma hinges. ''Minust saab maailma parim isa.''Kinnitas ta peanoogutusega, ning naeratas seejärel. ''Ega sa ju kohe end tööle ei ole lubanud?'' Uuris ta vaikselt trakse eemaldades oma seljast. Need kätte saanud asetas ta need diivanile, ning jalutas Nessa juurde. ''Me oleme vanemad nüüd.'' Muheles ta vaikselt, kui oma käed ümber Nessa asetas.

Vanessa ainult naeratas, kuid ei öelnud midagi, sest ta oletas, et mees saab isegi aru, et naise arvates saab temast suurepärane isa. "Ma saan aru, et ma olen sinu silmis töönarkomaan, aga ei, ma ei lubanud ennast tööle," lausus Nessa aeglselt pead raputades, "ma tegelen natuke kisakoori ja hotelli pabermajandusega, kui peaks vaja minema, aga seda teen ma arvutiga ja kodust." Ta tahab ikka Iani kasvamisest osa saada, mitte terve see aeg tööd rügada. Nessa on isegi mõelnud sellele, et naaseb enda treeneri kohale alles uuel kooliaastal, sest ega seda poolaastat enam väga palju jäänud ei ole ja siis tuleb juba suvi. "Mhm," noogutas Vanessa samuti muheledes, kui mees enda käed tema ümber asetas, "nüüd on meil tõesti juba oma väike perekond."

Scott hingas kergendatult. ''Ma juba arvasin, et sa kaod varsti meie juurest.'' Kerkis ka mehe suunurk kõrgemale.''Ma vist pean selle teise treeneri koha vastu võtma jah?'' Polnud mees siiani kindlalt jah'i Nate'ile öelnud. ''Kas sa arvad, et meie koos koolis on hea mõte?'' Uuris ta naiselt sellest mõttest taaskord. ''Tule istume,'' juhtis ta naist diivani suunas, ning istus alles peale teda.

Naine naeris kergelt kui Scott tunnistas, et arvas, et naine läheb nüüd kohe tööle tagasi. "Sa ei pea midagi, mida sa ei taha," lausus Vanessa kergelt pead raputades, "sa tead väga hästi, et raha puudust meil ei ole ja seega võiksid sa vabalt ka kodus olla, aga ma lihtsalt arvan, et sa ei tahaks seda." Tänu hotellile tuli naise kontole kogu aeg raha juurde. Seda oli kordades rohkem, kui neil vaja läheks ja Scott ise ju oli ka enda karjääriga ikka päris korralikult teeninud ja ega tal see kõik nüüd ju ometi otsas ei ole. "Ma ei tea... Miks ei peaks olema?" kergitas Nessa pisut enda kulme ning jalutas siis mehe soovil diivani juurde, kus ta rahulikult istet võttis. "Arvad, et veedame liiga palju aega ninapidi koos ja siis tüdineme teineteisest ära või?" muigas naine, kuigi arvas juba, milles tegelikult asi on.

Mees noogutas, ning naeratas õrnalt. ''Seda tead sa jah päris hästi, ma läheks lolliks ilmselt.'' Turtsatas ta kergelt, ning naeratas laiemalt. ''Ma võiks kodus olla, kui sina ka oleks.'' Lisas ta veel kiirelt juurde, ning libistas oma käe ümber naise jäädes ta õlga siluma. ''Mitte seda, ma ei tüdineks sinust iialgi ära. Sa tead, aga lihtsalt. Veider.'' Võttis ta kõik ühe sõnaga kiirelt kokku. See olekski veider, ning talle ilmselt see ei sobiks. ''Ma peaks esialgu ilmselt proovima.'' Jäi ta mõttesse.

Vanessa muigas rahulolevalt. Midagi ta ikka teab ka enda abikaasa kohta. "Oo, seda ma usun," lausus naine naerdes noogutades, "no praegu ma olen kodus vähemalt mõned kuud kindlasti." Nad võivad ju koos ka aja maha võtta mõneks ajaks. Siis ongi mehel aega nuputada, mida ta teha tahaks, ja nad saavad koos pisikese Iani ees hoolitseda. "Veider?" turtsatas Nessa, "võibolla ainult natukene. Selles suhtes, et ega me seal kogu aeg ninapidi koos ei oleks. Meil kummalgi oleks ikkagi oma töö, millega tegeleda, aga nagu ma ütlesin... sa ei pea seda tööd ju kohe või üldse vastu võtma. Proovimine kõlab hetkel vist kõige paremini. Aga kas sul siis tõesti korvpalluri karjääri kõrval ühtegi muud unistust ei olnud nooremana?"

Scott üritas aru saada mida Nessa sellega öelda tahtis. Kuid viimaks andis ta kiire pearaputusega märku, et tema aju on küll kokku jooksnud, ning ei tööta enam. ''Teist asja? Ma sündisin kossupall käes, see on ainuke asi, mida ma tahan osata ja kõik.'' Oli mees endas täiesti kindel. ''Peale selle, kas sina kujutad mind ette midagi muud tegemas?'' Jäi ta tasaselt ootama. ''Ilmselt mitte, las ma panen dressid jalga võtan Iani ja teen proovinädala nende noortega.''

"Ma olen kindel, et sa võiksid ükskõik, mida teha, kui sa ainult tahaksid," vastas naine täiesti ausalt, "peale treeneritöö on ju veel ameteid olemas, mis oleksid seotud korvpalliga või spordiga üldiselt." Mees võiks ju vabalt hakata noortele tulevastele tähtedele agendiks, et nüüd teistel aidata nende karjääre teha või siis loogu mõni firma, mis tegeleb korvpallitarvetega või uute spordihoonete loomisega sellistesse linnadesse, kus on huvi, aga mitte võimalusi. Seal on nii palju, mida Scott saaks teha. Tuleb ainult suurelt mõelda. Seda peaks ju mees ikka oskama. "Mis sa selle Ianiga seal proovinädalal teed?" ei saanud Vanessa aru.