Veel viimased tunnid talvevaheaja lõpuni

"So I wait for you to call and I try to act natural. Have you been thinking ’bout her or.." laulis Haylie raadiost kõlavale laule kaasa, samal ajal kui ta üht pikalt pooleli olnud joonistust jätkas. Korralik blokk tuli seda pilti joonistades ette ja seega peitis ta selle pea pool aastat tagasi sahtlisse. Nüüd sahtlit koristades, leidis ta selle uuesti üles ning arvas, et proovib selle joonistuse seekord lõpuni joonistada.

Tihti neiu ei joonistanud, sest tal oli palju muud teha. Aga nüüd, vaheaja viimasel päeval, kui ta igavusest sahtleid koristama asus, on üks nendest hetkedest, mil tal on aega joonistada. "I'm gonna mark my..."

OT: Lydia Kacey Bates

Ei, kunstnik Lydia polnud ning erilist lauluhäält talle just ka ei antud, aga kuna ta kuulus kisakoori, ei saanud ju väita, et ta päris puujalg nüüd oleks. Nagu see hetkel üldse oluline oleks. Täna ei pidanud Lydia isegi tööl olema ja saigi endale natuke kauem und lubada. Ei saanud ju öelda, et ta terve vaheaja maha oleks maganud ja need kaks nädalat ainult kodus passinud. Lyddie tõusis üles natuke enne poolt kahte, kuid ei jäänudki terveks päevaks pidžaamasse, sest vahepeal tuli välja minna, kellegagi kokku saada ja fotograafiaringi jaoks veel mõned pildid klõpsida. Paari tunni pärast oli Lyddie aga kodus ja ajas pilte arvutisse, kui alles siis pani tähele, et teisest toast tuleb muusika. Näol kaval muie, ühendas Lyddie kaamera arvuti tagant lahti ning läks sellega mööda maja ringi kolama. "...territory," lõpetas Lyddie õe lause, kui tema tuppa astus ja kaamera sisse lülitas. "Say cheese!" sõnas Kace lõbusalt ja klõpsas pildi.

Kuna Haylie hoidis pidevalt oma toaust avatuna, siis sai ta õe tulekust teada alles siis, kui Lydia hääl tema ja Britney omaga ühines, ehmatades Haylie't. "Juuuuust," venitas Hayley, manades näole kõige totrama naeratuse, mis ta suutis. "Oli asja ka või niisama?" küsis Lydia. Loodetavasti niisama, sest ta alles sai joonistamisega hoo sisse, ei tahaks kohe kuidagi seda pilti seekord poolikuks jätta.

Lydia hakkas naerma, kui Hayliest pildi sai ja õeraas sinna eriti totaka näoilmega jäi. Vähemalt ei hakanud ta vinguma, et mis sa vehid siin oma kaameraga ega varjanud oma nägu kätega. "Niisama tulin sind kaameraga ahistama," kehitas Lyddie õlgu ning marssis, kaamera käes, tuppa, võttes õe voodil istet, kuni tema pilk ühele pildile langes. "Mis sa joonistad siin?" uuris ta.

Selline vinguja Haylie pole. Tal on siiralt ükskõik sellest, kas ta näeb pildil välja imekaunis või ääretult totter. Kui tegu just dokumendipildiga pole, sest sellel võiks ikka viisakas välja näha. "Igav, jah?" muigas Haylie. Eks oli temalgi enne koristamist igav. Nüüd aga täitsa tore seda pildikest joonistada. "Karusid," vastas Haylie, kes enamasti joonistaski loomi. Need karupojad sellel joonistusel peaksid pildi valmides jõe ääres mürama.

"Sa ei kujuta ettegi. Tahaks ikka midagi teha, aga kõik, mida teha annaks, oleks nagu tehtudki juba," muigas Lydia ning asetas kaamera enda kõrvale õe voodile. Aitab küll praeguseks selle piinamisest, fotograafiaringi jaoks on juba piisavalt tehtud. "Päris nunnu pildike jah. Raudselt oled sina see, kellest tulevikus lasteraamatu illustraator saab," lausus Lydia naerdes. Selline armas pilt sobiks ju mõne lasteraamatu kaante vahele.