Õhtuhämaruses

"Oookei, räägi siis," vastas Joe muigega. Mis siis Lizzie ütles? Tihtipeale suutis Liz öelda midagi ootamatut, kuid vaimukat. Üks paljudest asjadest, miks Joseph enda väikest õde armastas.

Daniel raputas kergelt pead, suul muie. "Seda pead sa Lizi enda käest küsima. Tema mõtted muutuvad vahel vägagi kiirelt, mis tõttu ei sooviks ma jagada vale informatsiooni," lausus ta, tõstes silmad uuesti Joele, "Aga kuidas sul endal ka muidu?"

Joe noogutas. Kui nii, siis nii. "Enam-vähem...Elu on segasem, kui varem, aga pean hakkama saama," vastas Joseph. Deli jõi ja suitsetas, Nicole oli rase, Lizzie koos Sayeriga, kes suitetab kanepit.

"Ma ei teagi, kas soovida jõudu või tunda kaasa," turtsatas Daniel kergelt. Ta mäletas veel selgelt, kuidas ta oli Joe kõrval just kui teine vanem vend Lizandrale. Ta on seda endiselt.

"Teaks ma isegi," vastas Joe. "Tead, ma peaks varsti isaks saama," lausus Joseph seejärel. "Ja ma käin teise tüdrukuga," selgitas noormees enda täbarat olukorda. J jäi ootama Danieli mahlakaid kommentaare.

"Sa oled siis vägagi sügaval sees," vangutas Daniel kergelt pead. "Ega sa ometi ei hakka elama mingit topelt elu?" turtsatas noormees kergelt, kergitades kulme. Nali naljaks, kuid Dan tõesti tunnustas hetkel Joe valikut - pakkuda tuge enda lapsele, leppides enda vea tagajärgedega ning samas elada koos tüdrukuga, kellega tal on suurem keemia. Päris iga üks sellega hakkama ei saaks.

"Päeval isa ja õhtul armuke," vastas Joseph turtsatusega. "Ei, ei hakka. Mu tüdruk teab ka juba sellest, et ma saan varsti isaks. Ma ei tahtnud seda saladuskatte all hoida," lausus Joe ohkega. Asi oli tõesti jama, aga ta pidi sellega hakkama saama.

"Ega salatsemine ei too tõesti kunagi midagi head ning tõerääkimine otse välja pole ka alati kõige targem otsus," jagas Daniel nõu, mis võis algul tunduda kuidagi kohmakas ning vanamoeline, kuid noormees teadis, millest ta rääkis. "Kuidas su tüdruk siis sellesse uudisesse suhtus ka?" küsis Nathan huviga.

"Noh, alguses oli muidugi ehmunud...Hiljem leppis sellega. Saab näha, mis ülikoolist saab," lisas Joseph. "Ehk oleks parem minna näiteks kuhugi laevale tööle. Seal teenib hästi, aga päris karmid tingimused," lisas Joe.

"Ma soovitaksin sul pigem ikka ülikooliga riskida. Ära tee midagi, mida sa hiljem kahetsed," sõnas Daniel, jälgides Joe'd. Tüüp oli talle kunagi venna eest nagu ka Sayer. Lihtsalt üks räägib veel temaga ja teine mitte. "Ning pealegi, kuidas sa saaksid Lizi eest hoolitseda kui sa küürid põrandaid teisel pool maakera laeval?" ilmus turtsatuse saatel noormehe suule õrn muie.

"Hea mees, ma ikka lähen sinna põrandaid küürima. Okei, ma san aru, mida sa mõtled. Jah, Lizzie eest on vaja hoolitseda. Sina teed seda ka, jah?" küsis Joseph. Nad olid nagu perekond ja olgugi, et Joe'le ei meeldinud fakt, et nii paljud jahtisid Danieli, oli vaja üksteise eest hoolitseda.

"See oli esimene asi, mis mul pähe tuli. Ning kusjuures tänapäeval on väga raske koristajaks saada, seega sa peaksid seda komplimendina võtma," lausus Daniel naeratades. Kookinud taskust välja enda mobiili, vaadates üle kellaaja ning enda kõneposti. Libistanud selle tagasi taskusse, tõusid ka tema silmad uuesti Joele. "Loomulikult. Sa tead, et ma hoolin temast palju. Ma ei laseks kunagi kellelgil talle haiget teha," sõnas Dan tõsisemalt.

"Kas sa jääd siia kauaks? Kauemaks kui aastaks?" küsis Joe Danielilt Westside´i kohta. See oleks hea, sest siis vaataks keegi tihedamalt Lizzie järgi, kui ta ise. Samas ta kartis millegipärast siikis Lizandra pärast.

"Aastaks kindlasti ning juhul kui vahepeal teise ilma ei saadeta, siis kauemakski," sõnas Daniel kergelt ühte õlga kehitades. Surunud mootorrattavõtmed süütesse, toetas ta end vastu ratast, silmad uuesti Joel.

"Hakkad minema?" küsis Joseph. Ta pani tähele, et Daniel pistis võtme süütesse. Kell oli üpris hiline. Ehk oligi vist targem hakata kodu poole sörkima. Sinna oli veel jäänud umbes kahekümne minuti jooks.