Oma õnnega mängimas

Alex'i lahkumine polnud ka kõige lihtsam. Tal olid siin ainukesed sõbrad, kes on jäänud. Inimesed, keda ta usaldab ning kelleta enam ei saa. Kuid ometigi inimene, kes peaks olema neidisele perekonna eest on see, kes ta eemale tõukas, ning kelle pärast tahtab Alex siit ära. "Suure egoga pole seal eriti midagi peale hakata. Kõike võetakse pühendumuse ja ande põhjal. Kui sul seda pole, siis tadaa," sõnas neidis silmad uuesti Joe'le pöörates, "Ning mida sa ise ka peale hakkad? Senior ju siiski."

"Üritan stippi saada ja majandust minna õppima. Saab näha, kas asi õnnestub. Siiani on hinded tip-top olnud," vastas Joe ausalt. "Aga mis mõttes egoga? Kas sa ütled seda nende teiste sooviate kohta, kellel vanemad kõik kinni maksavad?" uuris Joseph.

"Võib ka nii öelda. Rahaga saavad nad osta endale koha, aga mitte annet ja pühendumust," sõnas Alex ausalt välja. Tema otsekohesus oli sageli jahmatav, sest ta ei mõelnud sageli sellele, et võib kellegi tundeid riivata. "Seda ikka kohtab rikaste seas. Küllap osad eastside omad on ka endale nii koha kuskil kindlustanud tulevikuks," lisas ta.

"Jah. Ma olin väiksemana alati nende peale kade. Miks neil on kolm korda uuemad ja uhkemad asjad, kui minul. Aga siis sain aru, inimlikkust ja mõistvust sa muudmoodi ei saagi, kui tavalise eluga. Tänapäeval on juba viie-aastastel iPhone," rääkis Joe pikalt.

Alex noogutas kergelt, suul õrn muie. See oli tõesti. "Ma nägin New Yorgis juba kuue aastaseid, kes istusid Central Parkis ning mängisid MacBookis videomänge. Järelikult nende vanemad muud moodi laste armastust paariks minutiks ära teenivadki, ostes neile mõne kalli vidina, mida pole kuigi paljudel," turtsatas ta kergelt.

"Absurd," vastas Joe. "Tehnomaailmast söövitatud süütud inimhinged, kelle südametukse on asendunud külma mootorimürinaga," lisas Joseph. See oli ta aus arvamus asja kohta.

Alex ei osanud Josephi sõnade peale midagi öelda, noogutades kergelt. Kõik on asendunud tehnoloogiaga, absoluutselt kõigega. Vaikides kõndis Alex mõnda aega noormehe kõrval, pöörates enda silmad peagi talle: "Kui see mingi salastatud info pole, siis miks sa üldse tookord TRIC'sis Ashtoniga kaklema hakkasid?"

Joseph turtsatas. Miks küsisid põhjust just need, kellele ta seda öelda ei tahtnud? "Ta ütles, et ma naudiks Westside´i tüdrukuid. Kõik oleks korras olnud, kui see hääletoon poleks nii...Mõnitav või....Saad aru küll," lõpetas mees lause.

Alex noogutas kergelt. Tema jaoks juba tuttav teema. "Ehk siis tema jaoks pole meie nii head kui Eastside omad, sest meil on saepuru asemel aju? Idioot selline," vangutas neidis kergelt pead, andes sellega märku, et tema arust tegi Joe õigesti kui sellisele tappa andis.

"Sellest tuleb kindlasti veel jama. Ausõna, Ash on nagu mingi 5-aastane. Ma ei jõua lõpetamist juba selle pärast ära oodata, et tast eemale saada," vastas Joe nõusoleku märgiks. Aga kooli lõpuni oli veel oi, kui palju aega. Tuli ära kannatada.

"Tahaks ka juba lõpetada. Mul pole küll midagi Tree Hilli vastu, kuid ma tahan siit ära saada," lausus Alex vaikselt. Joe sõnade peale Ashtoni kohta ei osanud neidis midagi öelda. Noormees ütles ära kõik, mida võimalik oli öelda. "Ega sellistega kunagi midagi head ei sünni tõesti," sõnas neidis mõne hetke pärast.

"Jah, ära. Ma ei saa väga kaugele minna. Lizzie jääks üksi. Pean vaatama, et nädalavahetustel saaksin kodus, Lizzie juures käia," vastas Joseph. "Või ehk tahab ta gümnaasiumi kuskil mujal lõpetada?" jäi mees mõttesse.

"Noh õnneks mind ei hoia siin miski muu kinni kui sõbrad," lausus Alex vaikselt. Enda isaga on ta lõplikult suhtlemise lõpetanud, sest ilmselgelt ei taha mees teda näha ning neidis ei saa teda selleks sundida kah. Pealegi on viimasel ajal töö talle isegi kallim kui oma tütar.

"Pluss veel Deli, kes ei paista tahtvat lahkuda," lisas Joe ja ohkas. Alexil oli lihtne, inimesed teda kinni ei hoidnud. Samas oli Joe õnnelik, et tal oli inimesi, keda armastada. Õde, vanaise ja Delilah. Rohkem polnudki vaja.

Tegelikult polnud see neidise jaoks üldsegi lihtne, sest need, kes teda siin kinni hoidsid olid Alexile pere eest, kelle ta põhimõtteliselt väga noorelt kaotas ja leidis liiga hilja. "Aga mida sa tahad? Mulle öeldi, et kui sa ei võitle enda unistuste nimel, siis mille eest sa veel võitled," pöördusid neidise rohelised silmad tagasi Joele. Unistuste alla kuuluvad nii kallid inimesed, kellega sa tahad enda ülejäänud elu veeta kui ka kõige hulljulgemad unistused.