Oma õnnega mängimas

Täna oli järjekordne vaba õhtu Alexi jaoks. Ta ei suutnud istuda taaskord üksinda nelja seina vahel ja olla tegevuseta. Selle asemel ajas ta endale selga musta nahktagi ning tõmbas jalga mustad ketsid, mis sobisid hästi juurde pikale musta-valge kirjule tuunika ja mustade retuuside juurde. Suurepärane riietus, et sulanduda ühte Westside pimedate tänavatega, mis viisid neidise vanade laohoonete juurde. Ta teadis siinsete gängide kohta, ta ometigi elas kahe erineva gängi juhiga ühes majas. Kuid ta pole ammu ühegagi kokku juhtunud. Valges poleks midagi, aga pimedas parem mitte.

Sisenenud ühte suurde angaari, käed jaki taskus, liikusid Alexi rohelised silmad mööda ruumi ringi. Erinevad esemed põrandal laiali, ümber aetud riiulid, soditud seinad, katki pekstud kastid ning kõige selle keskel üks terve õiget pidi seisev tool. Irooniliselt endamisi turtsatanud, liikus Alex edasi.

OT: Joe

Joe oli enda tavapärasel sörgil. Varsti hakkas silmapiirile ilmuma vana laohoone. Mehel oli alati selle koha kohta tunne, et kunagi peab ta siit Liz´i või kellegi teise ära vedama. Sisetunne justkui ütles. Joseph peatus hekteks, et tossupaelad paremini kinni siduda.

Silmad liikumas ühelt katkiselt esemelt teisele, peatus Alex korraga. Tema ees suundus kõrgemale mitte just kõige turvalisema välja nägemisega trepp. Kergelt õlgu kehitanud, tegi ta esimese sammu ja peagi ka veel mõned. Kuigi paljud astmed olid kas kadunud või katki pekstud, siis peagi pidi neidis hüppama vähemalt üle kolme astme, et edasi liikuda. Tehes ebameeldivat kriiksuvat häält, kõikudes kergelt, seisatas neidis hetkeks. Tema silmad jälgisid ees olevaid astmeid ja maha jäänuid. Vaiksel ohkel laskus neidis istuma, silmitsedes läbi katkise akna paistvat Eastside rikkurite maju ning osaliselt nähtavat taevast.

Mees kuulis laohoonest kriiksumist ja ta otsustas asja üle vaadata. Vaikselt sisse astunud, köitis kuti silma mingi kogu. Trepp ja põrand olid täiesti augulised, seetõttu oligi kõrgemal toimuv hästi näha. "Alex, mida kuradit sa seal teed?" küsis Joseph valjult, kui tundis inimkogu ära.

Tahtmatult võpatanud, hüppas Alex põhimõtteliselt püsti, haarates käsipuust, et mitte ees olevasse auku astuda, kus vanasti oli kunagi olnud aste. "Joe? Ma peaksin seda sinu käest küsima," lausus neidis kergelt kulmu kortsutades. Ületanud tühimiku tühimiku järel seisis neidis peagi uuesti tervel tasapinnal, mida saab kutsuda põrandaks. Käed tagi taskutesse surunud, kõndis tüdruk aeglasel sammul mehe poole.

"Tule alla," palus Joe Alexit. "Ma olin sörgil ja kuulsin hääli. Sa tead ju küll, millised tehingud siin tavaliselt toimuvad. KEegi oleks võinud sind nuhiks pidada," lisas mees. Alex oli Liz´i sõber ja Joe tuttav. Omad hoiavad kokku.

Alex turtsatas hetkeks endamisi. Oo-jaa, ta teadis vägagi hästi, millised tehingud siin käivad ning üldse, mida siin tehakse. Miks muidu on üks terve puutumata tool püsti keset puruks pekstud tuba. "Muidugi. Ma pean kahe erineva gängi ninamehega ühe katuse all elama ning kui sõjaks peaks minema, siis olen mina esimene, kes sellest teada saab," muigas neidis kergelt. Tõmmanud näppudega kergelt läbi pruunide juuste, jäi ta Joe'st mõne sammu kaugusele seisma. "Happy now?"

"Kahe erineva gängi ninamehega? Kellest sa räägid?" küsis Joe kulmukortsutuse saatel. "Jah, palju parem," vastas Joseph rahulikult. Kas tüdruk ei teadnud, et siin toimuvad ka narkotehingud ja muu selline?

Loomulikult teadis ta selliseid asju, lihtsalt Alexile meeldis oma õnnega mängida. Ta tahtis tunnetada seda piiri. "On mingid tüübid, kes üksteist silma otsaski ei salli. Ma ei käi eriti selliste juures isikuandmeid, huvisid ja tuleviku ootusi küsimas," sõnas neidis veidikene pead kallutades, et saaks noormehele normaalselt otsa vaadata.

"Okei. Äkki tahad tulla välja? Näiteks jalutuskäigule või midagi. Mida sa üldse siin teed?" küsis mees. Niisama siia väga ei tulda. Repurtatsioon on sel kohal ikka väga alla käinud. Seda ka põhjusega.

"Niisama," kehhitas Alex Joe küsimuse peale õlgu, astudes mõned sammud edasi, seistes peagi noormehe kõrval. See oli neidise moodus ütlemaks, et jalutuskäik kõlab hästi või miks ka mitte. "Ma ei tahtnud passida taaskord nelja seina vahel tühjas korteris, seega tulin siia. Vähemalt siin on alati midagi teha - ära joosta kellegi eest või mõnele purjus käperdajale vastu lõuga anda," lisas ta vaiksemalt.

"Ja sulle meeldib kellegi eest ära joosta või ahistajale virutada?" küsis Joe imestunult. Kui tüdruk tahtis kakelda, võis ta käia näiteks poksikotti tagumas. Oli ka igasuguseid trenne. Kickboxing ja nii edasi.

"Ma eelistan pigem sellistest eemale hoida. Kuigi töötades baaris, pean ma olema valmis iga kell oma vahetuse ajal kakluse lõpetama kui vajadust on," sõnas Alex rohelised silmad Joe'le pöörates. "Kuigi samas vahepeal on see päris pingeid maandav," hammustas ta kergelt muiates huulde.

"Vabandust. Kas sinul tekkisid selle kakluse pärast jamad?" küsis Joe ja naeratus ilmus ta näole. On jah pingeid maandav, kuigi mees üritas seda ise võimalikult vähe kasutada.

"Selle, mis TRIC'sis oli? Ei. Kuna ma olen vaid asendaja, siis pole minu töö kaklusi ennetada, lahendada. Green Poisonis isegi oleks," turtsatas Alex kergelt. Ta ei hakanud noormehele ütlemagi, et selliseid asju neidis ignoreerib nagu need oleksid iga päevased. Tema jaoks need tegelikult ongi. Alex veedab peaaegu iga õhtu töötades ning kaklusesse satub ta, pigem küll lahutajana, vähemalt kaks korda nädalas ning sellised lõpped hullemate vigastustega kui mõned sinikad. Seal lendavad lisaks rusikatele ka pudelid ja ka pukid.