Kokandus

Christianil oli olnud varahommikune vahetus hotellis ning seega jõusid koju poole nelja paiku. Kuna tööpäev oli võrreldes tavalistega lühike ning mitte nii väsitav, kuna talviti peatus hotellis külalisi vähem, kui tavaliselt, siis polnud kutil isegi tahet kaheks tunniks tukkuma visata, nagu ta tavaliselt peale raskeid tööpäevi teinud oli. Ainus, millele ta mõtles, oli söök. Mingi meisterkokk ta polnud, kuid võileivad ajasid asja ära. Koju jõudes avastas Chris eest tühja korteri - Kennedy kas magab veel või on välja läinud. Nooruk pani oma talvemantli varna, jalanõud jättis ukse kõrvale jalanõuderestile ja suundus koheselt külmkapi juurde. Hea oli, et aastavahetuse jaoks sai külmkapp nii täis ostetud, et pool toidust oli veel alles ja seega võileivamaterjali küllaga. Enne seda valmistas Christian valmis värskendava kokteili, mida ta Jamie Oliver'i kokasaates juhuslikult näinud oli ja hiljem sellest enda versiooni teinud, nii nagu ta mäletas. Külmutatud mangod ja vähene kookosemahl olid peamised koostisosad. Köögikombainis vedelaks seganud, tuli sellest välja külm mango smoothie. Kutt kallas selle kannu sisse ning kannu seest endale klaasi sisse, proovides hetkeks. Superhea. See oli tal traditsiooniks saanud peale trennis käimist. Külmkapist võttis ta nüüd välja võileivamaterjali - või, vorsti, juustu, tomatid ja lehtsalati - ja asetas need kapile külmkapivastas. Lisaks otsis ta veel saia, lõikelaua, noa ja taldriku, asudes seejärel võileibu tegema.

Kennedy Wilkins

Kennedy oli kella kahe ajal läinud Brettiga jalutama, nad tegid suure ringi ümber Eastside'i, jõudsid isegi ühte kohvikusse teed jooma ning siis läksid mõlemad enda kodudesse. Selline armas jalutuskäik, kus nad said rahulikult vestelda. Tüdruk astus majja ja võttis enda lühikese lilla mantli pealt, jäädes nüüd mustade pisut säravate teksaste ja punase kampsuni väele. Tüdruk kuulis köögist asjatamist ning läks sinna. "Hei," sõnas ta vennale, kes tegi võileibu. "Juba kodus," mainis Kennedy, istudes ühele köögikapile, kust ta jalad maha ei ulatunud. Tüdruk eelistas köögikappe toolidele, need olid tema arvates parimad kohad majas, eelmises korteris ei saanud ta mõeldagi sellele, mööbel oleks kokku kukkunud, uus kodu oli palju hubasem ja kindlam.

Kõigepealt määris ta saiadele võid ja asetas mõlemale siis vorsti ja juustu. Ka lehtsalat ning ennist viilutatud tomatid leidsid end kahe saia vahel. Ta tegi teise samasuguse valmis. "Hei," tervitas ta nooremat õde õrna muigega. "Täna läks kiiremini," lausus Christian. See töö, mida ta tegi, oli küll päris hea palgaga, kuid kutt hakkas juba mõtlema uue töö peale või ka ülikooli peale. Sellega oli küll probleem, kuna ta ei saanud siis korterit üleval hoida. "Tahad ka?" uuris Chris, kuna ta oli ju kaks võileiba valmis meisterdanud. Nooruk hakkas asju tagasi külmkappi panema, sai läks hetkel köögikapile ja nuga koos lõikelauaga kraanikaussi. Kaks võileiba olid nüüd võileivataldrikul. "Kui tahad, võid juua ka võtta," viitas Chris kannule, kus oli sees kollakas-oranžikas mangojook. "Ega sa ei pahanda, kui ma küsin, kus sa käisid?" kostus Christiani toonis pisut ettevaatlikust, kuna iial ei tea, äkki Kennedy võib plahvatada selle peale. Ta ei teadnud ikka veel, kuidas Kay end venna suhtes tunneb. Nad küll elasid koos ja said näiliselt läbi, kuid kas õde oli mehele lahkumise andestanud?