Valel ajal vales kohas

"Sa elasid New Yorkis?" kerkisid Danieli silmad. Tavaliselt inimesed pigem jooksevad sinna Tree Hillist, mitte vastu pidi. "Mis sind pani siis siia kolima kui sul oli võimalus elada maailma kõige tuntumas linnas?" imestas noormees endiselt, hoides enda pruune silmi neidisel. Ka Nathan ise oli seal mõned kuud elanud ning oleks hea meelega sinna elama ka jäänud edaspidiseks.

"Kolm aastat," noogutas Alex kergelt naeratades, pöörates samuti enda rohelised silmad noormehele. "See polnud päris selline elu, kus ma ennast näeksin, ning osaliselt ka enda isa pärast," vastas ta kergelt õlgu kehitades, pöörates enda silmad uuesti tänavale. See oli aeg, mil tema isa täielikult endasse sulgus ning tegi otsuseid, mille õigsusele ja otstarbekusele ta ei mõelnud.

Daniel noogutas kergelt, taaskord, pöörates samuti enda silmad tänavale. Alexi sõnad ütlesid rohkem kui vaja. Temagi oli üks neist, kellel pole perekonnaga vedanud, just nagu Danielil, Lizardil, Sayeril ja veel nii mõnelgi tema sõpruskonna liikmel. "Ega kõigile ei sobigi suurlinna elu. Sina oled üks neist, kes kuulub nende nn maakate juurde, kes elavad kas linnast sootuks väljas või väikelinnades. Just nagu minagi," naeratas Dan kergelt, enda silmad hetkeks neidisele kinnitades.

Noormehe sõnade peale hakkas Alex kergelt naerma, vangutades samas pead. See on parim sõnastus, mida neidis on kuulnud, üle pika aja. "Maakas? Tõesti? Kas nii meid siis nimetataksegi, sest me elame 10 miljonilise rahvamassiga linna asemel umber 500 tuhandelises? Põnev," hammustas neidis lõpus kergelt huulde, suul endiselt naeratus.

Ka Daniel hakkas naerma kui seda tegi Alex. "Ning kui ma ei eksi, siis on ka sellised nimetused nagu päris-maakas ehk siis need, kes tegelevad taluga, peaaegu-maakas ehk siis meie sugused ning mitte-maakas ehk siis linnatsillerid. Ma olen üsna kindel, et seal on ka kolm vahenimetust iga nimetuse vahel, aga mulle ei jäänud kahjuks kõik meelde," muigas noormees, jälgides maju, mis silmnähtavalt kuulusid Westside'i. "Milline siis sinu paik on?" libises Danieli pilk majadelt neidisele.

Kuuldes Danieli järgmisi sõnu, laienes naeratus Alexi näol veelgi. Selliste asjade peale annab ikka tulla. Raputanud pead, püüdis neidis mitte uuesti naerma hakata, sest tema kõht oli niigi krampis juba. "Vasakut kätt viies," vastas ta noormehe küsimusele, jälgides maja, mille verandal põleb tuli. Järelikult oli keegi juba kodus. "Kahju, et mul need kõrvu ei hakanud kui ma New Yorkis viibisin," lausus Alex kergelt turtsatades, viies silmad noormehele.

Daniel jälgis pikalt mainitud maja tähelepanelikult. Ta teadis, kelle maja see on. "Ma arvan, et ma lasen sul nüüd ise edasi minna," sõnas ta vaikselt, jäädes seisma. Nathani silmad jälgisid pikalt veel maja, ennem kui Alexile poole pöördusid. "Sinu kodutee paistab päris turvaline ning pealegi siin on minu tänav," lisas ta kergelt naeratades, nõksatades peaga paremale, kus oli ristuv tänav, mis lõppes jõe ääres, kus Dan elab hetkel.

Alex peatus kui seda tegi ka poiss, ainult mõned hetked hiljem, mis tõttu pidi neidis ennast ringi keerama, et noormehele otsa vaadata. Lexi kortsutas hetkeks kulme, kuid mõistis peagi, et tal polegi alati tarvis teada põhjuseid. "Noh, isegi mina saan ohutult need paar sada meetrit kõndida, ilma et peaksin muretsema mingi kamba pärast või näiteks taevast alla kukkuva kosmosesüstiku jupi pärast, mis võiks mind tabada," naeratas neidis kergelt. "Aga aitäh sellegi poolest ning ära päris võõraks ka jää," lisas Lexi, viibates noormehele kergelt, astudes mõned sammud selg ees, ennem kui ennast ümber keeras ja tänava ületas.

Daniel naeratas kergelt, viibates kergelt kui Alex taganes ja eemale hakkas kõndima. Noormeees kavatses olla siin nii kaua kuni on veendunud, et tüdruk on kindlalt maja juures. Miski selles plikas meenutas talle iseennast kui ta oli noorem. Sayeril on vedanud temaga, selles oli Nathan vägagi kindel.

Alex hoidis kindlalt enda käsi jaki soojades taskutes. Kõndinud mõned sammud, peatus tüdruk, keerates ennast ringi. Noormees seisis endiselt seal, mis tõttu ei saanud Lexi teisiti kui lihtsalt pidi muigama. "Hei! Ma ei tea isegi su nime mitte?!" hõikas ta üle tänava tüübile, kes päästis täna õhtul tema naha ning teadis poole tunniga neidise kohta rohkem kui paljud aastaga suutsid välja pigistada.

Ka Danieli suule libises muie kui ta nägi Alexit seisma jäämas ning ümber pöördumas. Tüdruku küsimuse peale, vaikis noormees mõnda aega, vastatades seejärel. "Daniel," viibanud veel korra, pööras Nathan paremale, hakates vaikselt mööda tänavat korteri poole kõndima. Nii palju siis õhtusest sörgist.

Alex noogutas kergelt endamisi, jälgides Danieli kuni viimane kadus ristuva tänava hämarusse. "Head ööd, Daniel," lausus ta vaikselt, vangutades muiates pead ning keerates ennast ringi. Vaiksel sammul kõndis ta edasi, keerates peagi tuttavasse hoovi.

THE END