Valel ajal vales kohas

Alex kõndis vaikidest mööda Westside peatänavat. Tülist enda isaga oli möödas kolm päeva ning tüdruk peatus endiselt Sayeri juures, seda küll noormehe palvel, sest ta teadis, et Lexi ei läheks tagasi enda isa juurde nii pea ning mujale polnud tüdrukul minna.
Töölt oli neidis täna ära saanud varem ning kuna ta teadis, et Say enne südaööd koju ei jõua, siis pole tal endalgi seal midagi teha. Sellepärast lonkis tüdruk sihitult mööda tänavaid, kõrvaklapid kõrvasurutud ning kõrvus kostumas Nirvana solisti kriiskav hääl. Seljas kandis neidis lühikest tuunik-kleiti, mille peal oli must lai vöö, jalas madala kontsaga madalad saapad ja peal must jakk, peas aga punane kootud müts.
Korraga Alex seisatas kui ta märkas eespool pimedas mingit kamba, kelle käes olid pudelid, arvatavasti alkohol, ning pead pöördunud neidise poole. Neelatanud kergelt, pööras Lexi ennast paremale, sammudes üle tühja tänava, kuid tema probleemid polnud sellega möödas. Kamp järgnes talle, suul kaval muie.
Kuigi Alexi samm oli pikk ja tempokas, lähenesid tüübid talle iga sammuga. Pööranud korraga kõrval tänavale, seisatas neidis, tuues kuuldavale vande. See oli tupik tänav. Pööranud ennast ümber, neelatas neidis, tuues kuuldavale uue vande. Need samad tüübid keerasid samuti tupiktänavasse sisse. Visanud tühjad pudelid vastu seina katki, kostusid vaiksed naerupahvakad ning korraga olid nad Lexi ümber.

OT: Daniel

Daniel oli teel just korterisse õhtuselt sörgilt kui tema kõrvu kostusid karjatused. Seisatanud, võttis ta kõrvast kõrvaklapid, silmitsedes ümbrust. Piisas vaid ühest häälest kui noormees mõistis, mis toimub ja kus. Kõrvaklapid dressika taskusse toppinud, tegi Dan mõned jooksusammud, pöörates esimesse kõrvaltänavasse. Jäänud seisma, silmitses ta tigedalt, kuidas mingid purjus tüübid ühte näitsikut ümbritsesid kabistades teda ning püüdes teda enda käte vahele haarata. "Hei!" tegi ta kõvemat häält, mis pani mehi enda päid temale pöörama. "Jätke ta rahule!" sõnas noormees sama valjult. Kuna tema nägu on paljudele teada, laususid tüübid tüdrukule mõned 'hellitussõnad', pühkides varrukasse nina ning tõmmates kiirelt uttu. "Kõik korras?" pöördusid Danieli pruunid silmad tüdrukule.

Alexi käed olid rusikasse tõmbunud, olles valmis ennast kaitsma. Baaris töötades on ta pidanud tüüpe paika panema, aga tavaliselt on tegu kahe või kolmega, mitte kuuega. Neelatanud kergelt oli valmis neidis juba selleks, et tema jääb võitluses alla kui korraga kostus kellegi kolmanda hääl. Temagi silmad pöördusid selles suunas, silmitsedes noormeest, kes tundus olevat temast vanem. Ning ennem kui ta arugi sai, tõmbasid purjus tüübid tagasi ja lahkusid. Köhatanud endamisi, langetas neidis enda käed, hoides silmi võõral. "Jah, ma arvan küll. Aitäh," sõnas Lexi vaikselt.

Daniel noogutas kergelt, sammudes neidisele mõned sammud lähemale. "Vastikud tüübid," nõksatas noormees peaga lahkunud kamba suunas. Ta teadis neid mehi. Kunagi olid nad kuulunud Dani kampa, kuid visati välja, kuna nende käitumine muutus talumatuks. "Oled kindel, et kõik on ikka korras?" küsis ta tüdrukult üle, sest viimane nägi välja natukene kahvatu ja pealegi oli tema silmaalune sinine.

"Jah, see on vanem juba," lausus Alex näpuga üle silmaaluse tumeda laigu libistades, hammustades kergelt huulde. Surunud käed jaki taskutesse, kõndis ta mõned meetrid eemale, seisatades noormehe juures. Mõelnud mõne hetke, pööras Lexi ennast noormehe poole. Ta pidi talle otsavaatamiseks küll pead natukene kuklasse ajama. "Kas me oleme varem kohtunud? Sa oled kuidagi tuttav," kortsutas Alex kergelt kulmu.

Daniel noogutas kergelt kui tüdruk mainis, et see sinikas tema silma all on vanem. Noormees teadis hästi, mida see sageli tähendab - kodutüli, mille lõpp polnud kõige kenam või siis pudelike pluss masenduses olev lapsevanem. Ta on seda ise läbinud kui pidi lapsepõlves paar kuud kasuperes veetma. Polnud kõige meeldivam aeg. Neidise küsimuse peale, kerkisid Nathan kulmud kõrgele. Kas nad olid varem kohtunud? Tüdruk talle küll eriti kedagi ei meenutanud. "Eemm.. ma arvan, et ei ole, või äkki oskad sa vastupidist väita ning sellisel juhul koos tõenditega," muigas Dan kergelt.

Alex naeratas kergelt, vangutades pead. Tal oli küll hea pildimälu, mäletades igat inimest, keda ta elujooksul näinud on, aga kahjuks veab mälu alt siis kui peab meenutama nime või kohta, kus nad kohtusid või kuidas kohtusid. "Küllap on sul õigus," tõstis neidis enda rohelised silmad noormehele. Damn, ta oli tõesti tuttava näoga. "Ma peaksin arvatavasti minema hakkama nüüd, aga tänan - nende tüüpidega ennist," nõksates Lexi peaga suunas, kuhu kamp purjus inimesi kadus.

Daniel noogutas kergelt, suul õrn naeratus. Jälginud tükk aega neidist, pöördusid mehe silmad peatänava suunas ja siis tagasi plikale. "Ma saadan sind parem. Igaks juhuks," lausus ta, keerates end ringi ning astudes neidise juurde. "Kui preilile ikka sobib," turtsatas Nathan endamisi.

Alexi suust kostus samuti tursatus kui ta pööritas kergelt silmi. "Preilil, kelle nimi on Alex, pole kohe kindlasti midagi selle vastu," sõnas tüdruk noormehele otsa vaadates. Kuigi viimane võis väita, et nad pole varem kohtunud, siis oli neidis täiesti kindel, et on teda varem kuskil näinud. Olgu selleks kas või pilt kellegi juures.

Daniel turtsatas kergelt. Tõmmanud näppudega läbi juuste, pööras ta end ringi, olles nüüd samas suunas näoga nagu tüdrukki. "Shall we?" küsis noormees kergel muigel, hakates vaikselt ees liikuma. "Kuidas see ka siis juhtus?" pöördusid Danieli pruunid silmad Alexilt peatänavale, mis peagi nendega ristus. Tema küsimuses oli varjatud vihje tüdruku sinise silmad suunas.

"Paremale," sõnas Alex vaikselt kui nad jõudsid peatänavale. Pööranud enda öeldud suunas, surus neidis käed tagasi tagi taskutesse, hoides enda rohelisi silmi tänaval, mis oli nii tühi ja vaikne. "Pudel alkoholi pluss väike peretüli. Nagu kõigil siin Westsidel," sõnas neidis kerge irooniaga.

Noogutanud kergelt, keeras Daniel end neidise järel paremale, lonkides vaikselt mööda peatänavat edasi. Tema pruunid silmad jälgisid tähelepanelikult pisiasju ning varje, just kui kartes sealt kedagi leida. "Seda küll. Ega kõigil westsideritel on oma sad-story rääkida, kuigi viimasel ajal jooksevad nad enam-vähem ühte patta kokku," sõnas noormees enda silmad Alexile viies.

Alex turtsatas lõbusalt noormehe sõnade peale. "Seda küll. Mustad lambad kõik ühte kohta koondatud. Vanemateta või ühe joodikust vanemaga lapsed hoiavad kokku, jagades ulualust ning kurtes üksteisele enda muresid," noogutas neidis vaikselt. Tema sad-story päris nii tüüpiline ka polnud.

"Olen ära kõigest kaks aastat ja juba on vaikne Tree Hilli muutunud New Yorki Brooklyni linnaosaks," turtsatas Daniel endamisi, viies silmad hetkeks Alexile. Tüdruk ei näinud välja küll nagu tüüpiline westsider. Ta tundus liiga erinev, isegi Westside'l elavatest veidrikest erinev. "Selline on tõesti meie, westsiderite, lugu," noogutas Dan nõustumismärgiks.

Alex naeratas kergelt, mõeldes sellele ajale kui ta ise veel New Yorkis elas. "Ma olen seal elanud, seega ma võin julgelt öelda, et Tree Hill on veel lapsekingades võrreldes Brooklyniga," pöördusid neidise silmad Danielile, noogutades kergelt noormehe sõnade peale ning viies enda pilgu uuesti tänavale. Kortermajade tagant hakkasid vaikselt juba paistma pisemad ühepereelamud, millest üks on ka hetkel Alexi peatuspaik.