You deserve the best

Daniel jõudis tagasi Tree Hilli 24. detsembri hilisõhtul, kui kell oli äsja löönud üksteist õhtul. Kuna Lizandra korteris ei paistnud ühtegi tuld põlevat, eeldas noormees, et tüdruk on kas väljas või magab juba. Kuigi mõlemad olid suht tõenäolised, otsustas mees siiski vaikselt korteriukse võtmega lahti keerata ja püüdmata ühtegi häält teha korterisse astuda. Ukse hiirvaikselt enda selja taga kinni tõmmanud ja lukku keeranud, asetas ta Lizardi kingituse koos enda spordikotiga maha, võttes seljast jope ja jalast saapad, jättes need esikusse ja kõndides ise edasi elutuppa. Tema üllatuseks oli näitsik aga kodus ja täiesti ärkvel, vaadates hoopis poolpimedas toas filmi. Tol hetkel ehmatasid nad mõlemad korralikult, valmistades üksteisele ka rõõmu. Daniel nägi tüdrukut viimati augusti alguses, enne kui mees Wilmingtoni lennujaamas lennukile istus, et enne Bulgaariasse minekut korra ülemuste juurest ja agentuurist läbi hüpata. Kõik vajalikud paberid, dokumendid, passid, toimikud olid ju seal.

Täna õhtul otsustas Nathan näitsiku aga välja sööma viia. Üks kena viisakas kohting, mida neil pole kunagi olnud. Tavaliselt lähevad nad kas niisama kuhugi lolli mängima, vanade sõpradega koos välja või istuvad hoopis kodus, nautides teineteise seltskonda. Kuid tänane pidi erand olema. See võis vabalt olla nende esimene ja viimane selline kena õhtustamine. Olukord Bulgaaria maffia juures oli raskem ja tunduvalt ohtlikum, kui keegi CIAst oleks osanud arvata. Nagu kõnniks maamiinide peal, millest vaid mõni üksik on kahjutuks tegemata jäänud, aga keegi ei tea milline.

Nathan oli broneerinud laua Sunset Sushisse, mis oli jõulude ja aastavahetuse vahel korralikult täis. Õnneks oli noormehel tutvusi ja lihtsalt õnne. Nad said laua reedeks kella seitsmeks. Endale viisakalt ülikonna selga ajanud, kingad ära viksinud ja isegi lipsu ära triikinud, väljus Daniel korterist, Lizzie kindlalt käevangus. Kohale mindi noormehe autoga. Näitsikule sinna minnes ja kohale jõudes viisakalt uksi avanud ja härrasmehelikult käe ulatanud, kõndisid noored restorani, kus neid juba ukse juures vastu võeti. Mantlid riidehoidu andnud, juhatati Daniel ja Lizard ruumi tagumises osas oleva laua juurde, mis oli teistest natukene rohkem eraldatud ja seega ka tunduvamalt privaatsem, kui ruumi keskel olev laud.
Nathani pruunid silmad libisesid neidisele, kes nägi lihtsalt jumalik välja, ja ta naeratas talle õrnalt.

SPOILER: Click to show

Lizandra oli enda jõulud koos vennaga veetnud, kes selleks spetsiaaliselt New Yorgist kohale lendas. Suure sööminguga alustasid nad juba kuue ajal, siis jagasid kinke ja lõpuks otsustas Joe, et viskab ennast magama. Liz aga tahtis natuke veel üleval olla, et telekas The Holiday lõpuni vaadata. Sellega ta parasjagu tegeleski, kui keegi korraga korterisse astus. Alguses pidi ikka tüdruku süda küll seisma jääma, sest viimati kui keegi korterisse niisama sisse tuli lõpetas Daniel koomas. Õnneks oli aga seal ukse peal üks nägus, kuid väsinud noormees, kes Lizzie kohe seitsemandasse taevasse viis. Tüdruk oli juba täiesti arvestanud sellega, et mees ei tule koju ja ta näeb teda alles heal juhul kevadel või sootuks suvel, aga siin ta oli. Lausa jõuluõhtul! Hea, et tüdruk talle igaks juhuks kingituse ikkagi ära oli teinud.

Järgnevad päevad veetsid nad kõik praktiliselt ninapidi koos, kui välja arvata paar päeva, kus Liz natuke aega tööd pidi tegema ja Daniel seega ka muude inimestega tegeleda sai. Nagu nii kui nad koos olid, rääkisid nad rohkem tüdruku ülikoolist ja üldse tema elust, sest Danieli töö oli üks suur saladus, mille kohta neiu lihtsalt ei tohtinud küsimusi esitada või kui isegi esitas, siis ega ta sealt ühtegi korralikku vastust ei saanud.

Kui Daniel aga kolmekümnendal teatas, et nad lähevad nüüd välja korralikule õhtusöögile oli Liz ikka parajalt üllatunud, sest nad ei teinud tavaliselt selliseid asju. Siiski ei öelnud tüdruk mehele ära, vaid lõi ennast õhtuks isegi korralikult üles. Ta kandis ilusti kleiti, kontsi ja kerget meiki. Juuksed jättis ta niisama lahti, sest kinniselt nägi neid nagu nii väga harva. Kui nad õhtul lõpuks Sunset Sushisse jõudsid, tundis tüdruk üllataval kombel isegi kerget ärevust justkui oleksid nad alles enda esimesel kohtingul. Ta andis enda mantli ära ning jalutas siis koos Danieliga neile mõeldud laua juurde. Võtnud laua taga istet, viis näitsik enda silmad mehele ja naeratas talle kergelt. "Ausalt öeldes ajab kogu see pidulikkus ja ametlikkus mind natuke segadusse ja ärevusse," tunnistas Lizard ja hakkas kergelt naerma, tõmmates pisut närviliselt läbi enda juuste.

SPOILER: Click to show

Mõni minut pärast lauda istumist toodi neile ka kaks menüüd. Hinnad olid siin küll päris krõbedad, aga toidud olid seda väärt ning pealegi polnud täna õhtu, mil noormees kavatses kokkuhoida. Ega eriagendi palk pole midagi nii väike, eriti veel siis, kui ollakse nõus minema niimõnelegi ohtlikule missioonile.
"Meil on veel võimalus minna hoopis kuhugi kiirtoidukohta ja võtta friikartulite kõrvale hamburgereid, kui sa soovid," lausus Nathan lõbusal muigel, hoides enda pruune silmi näitsikul, kellelt oli täna raske pilku ära viia. Viimane nägi lihtsalt kuradima kaunis välja. "Aga sul pole selleks põhjust. Sa näed jumalik välja ning pealegi on sul mina, kes sind ilusti kahe jalaga maa peal hoiab," lisas noormees vaikselt. Menüü tema näppude vahel oli lahti, aga tüüp pole jõudnud veel enda silmi sellele pöörata.

"Oeh, see kõlab ahvatlevalt, aga sa nägid ilmselt kõvasti vaeva, et siia sellisel ajal koht saada. Pealegi ei olegi me vist kunagi varem midagi sellist teinud. Meie kõige viisakamad õhtusöögid on ilmselt siis, kui me suvatseme kodus enda toidu juurde pudeli veini lahti võtta. Aga millal see veel oli viimati?" jäi Lizzie hetkeks mõttesse, sest nad ei olnud teineteist peaaegu viis kuud näinud, mis on juba lähedane poolele aastale. Ometi olid neiu tunded mehe vastu täpselt samad, kui mitte tugevamad. Üks asi on olla kellestki lahus viis kuud, sest ta elab kuskil kaugel. Hoopis teine asi on olla kellestki viis kuud lahus, kui sa tead, et ta riskib iga päev enda eluga. Esimesed nädalad olid tüdrukule kõige raskemad, kuid mida aeg edasi, seda enam üritas ta lihtsalt keskenduda koolile ja mitte hellitada suuri lootusi selle osas, et Daniel tagasi tuleb. "Aitäh. Aitäh, et sa üldse koju tulid," sõnas tüdruk siiralt ning avas siis enda ees oleva menüü. Millal ta viimati siin üldse söömas käis? Päris raske oli seal midagi välja valida. "Mul ei ole õrna aimugi, mida siit tellida," muigas neiu. Muidugi jäid talle silma ka need päris kõrged hinnad, mida ta üksinda olles küll nõus maksma ei oleks mingi paar väikese riisirulli eest, mille sees on paar grammi mingit paremat kraami.

"Aga alati on võimalus sinna minna ka siis, kui me siin lõpetame," muigas Daniel lõbusalt. Restoranid on ikka tuntud ju selle poolest, et neist saab väga kõrge hinna eest minimaalselt süüa. Et sellises kohas korralikult kõht täis saada, peab olema miljonär või kokk. Ülejäägid ja soovimatud road, mis kööki tagasi saadetakse, peavad ju kuhugi minema. Vaevalt need julmalt prügikasti visatakse. "Kas see polnud mitte augusti alguses? Meie viimane ühine õhtusöök," pakkus mees. Võib-olla ta eksib, aga hetkel tundus see suht loogiline ja vähemalt sellise pildi noormehe mälu talle silme ette viskas. Lizzie vaikseid sõnu kuulnud, tõstis Nathan enda pruunid silmad tüdrukule ja naeratas talle õrnalt. "Sinu jaoks alati," lausus mees sosinal. See oli küll piisavalt avalik koht, aga kunagi ei või kindel olla, et sind pealt ei kuulata. One of the perks of being a secret agent in CIA. "Pane siis silmad kinni ja vali uupi või võta hoopis midagi sellist, mida sa pole kunagi varem söönud, kes teab, millal ma sind järgmine kord siia toon," muigas Daniel kergelt. Õnneks oli kelneritel tegevust teiste klientidega, andes neile aega mõelda ja otsustada.

"Vaatame, kui täis meil pärast seda õhtusööki kõht on," lausus Lizard kerge naeratusega, välistamata võimalust, et nad pärast veel kuskile kiirtoitu sööma lähevad. Hetkel üritas neiu aga enda ees olevatele sushidele ja makidele keskenduda. Menüü lõpust leidis tüdruk ka suppe ja praade, mis talle silma jäid. Miks mitte hoopis midagi sealt võtta, sest sushit on ta ju varem ka söönud, aga neid muid jaapani toite mitte. "Täitsa võimalik," noogutas tüdruk, kui Daniel korraga tema ennist esitatud küsimusele vastas. Tüdruku silmad jäid mehele seisma, kui too teda sosinal kõnetas. Ta nägi nii veel kuumem välja. See oli vist reaalselt üks neist vähestest hetkedest, mil Lizzie tõesti punastas kergelt. "Olgu.... sellisel juhul kas Sifudo wok ehk jaapani nuudlid mereandide ja juurviljadega või Chizu, mis on suitsujuust supp lõhega," valis Lizzie midagi huupi välja, vaadates seejärel küsivalt mehele otsa.

"Teades, kui suur söödik sa oled ja pidevalt näljane, siis üsna suure tõenäosusega käime sealt enne koju minekut läbi või lihtsalt tellime endale ühe eriti suure pitsa," turtsatas Daniel lõbusalt, pruunid silmad neidist jälgimas. Õnneks oli Nathan piisavalt näljane, et oli nõus maitsma ka kõige veidrama nimega toitu.
Märganud kerget puna Lizzie põskedel, laskus noormees mugavalt enda tooli ning muigas endamisi, sügades ühe käega lõuga. Tüdrukule sobis punane. Isegi siis kui see värv pole kangal.
"Ma küll ei kujuta ette kuidas austrite kõrval porgand maitseb või kõrvits, aga proovime mõlemat, kui soovid," lausus Dan, toetades küünarnukid uuesti lauale. Tema pilk püsis endiselt neidisel, liikudes peagi kelnerile, kes nende poole kõndis. Kuna Nate maksab nii kui nii, siis tellis ta neile Sifudo woki ja Chizu. Noormehe hääldus oli küll kõvasti mööda ja seda tänu Bulgaarias veedetud kuudele, kus ta räägib põhiliselt ainult vene keeles, aga õnneks mõistis kelner neid ning võtnud ka joogisoovid, kõndis ta koos kahe menüüga ära.

"Now we are talking," muigas Lizzie ja noogutas lõbusalt Danieli jutu peale. Õhkkond muutus kuidagi ühe hetkega palju mõnusamaks ja tüdruk võis ennast, vaatamata sellele rikkalikule ja ilusale ümbrusele, hästi tunda. "Noh, kui sa tahad. Nagu sa ütlesid - mulle mahub palju sisse," naeris tüdruk, kuigi ega ta ei saanud märkamata jätta seda korralikku hinda, mida Daniel pärast kinni peab hakkama maksma. Kui mehe pilk neiult lahkus, viis ka Liz hetkeks enda silmad kelnerile, kuid seal need kaua ei püsinud. Tüdruk lihtsalt imetles enda väga kaunist meest ja kuulas unustusse vajunult tema häält. Kerge aktsent oli tema hääles tõesti, kuid Lizardile see isegi meeldis. "Sa oled endale vahepeal ikka väga seksika aktsendi muretsenud ma kuulasin," muigas Lizandra.

"Või lihtsalt on siinsed söögid nii pisikesed ja kiirelt seeditavad, et paar minutit pärast siit lahkumist hakkab kummagil meist kõht korisema," turtsatas Daniel kergelt. Restorani toitudega pidi nõnda olema, et need on pisikesed, kuid kallid. Isegi neljakäigulise õhtusöögiga ei saa kõhtu täis. Pole ime, miks rikkad inimesed nii peenikesed on.
"Suur tänu," lausus Nathan vene keeles, suul lõbus muie. "Kahjuks seda juhtub. Eriti veel juhul kui veedad enda päevad inimeste seas, kelle jaoks peale vene keele teisi keeli ei eksisteeri maailmas," lisas tüüp suud maigutades, hoides enda tumedaid silmi näitsikul. "Ja kuidas sul endal ülikoolis läheb? Living a teenage dream?" noris ta kergelt.

"Ma ei imestaks... vähemalt sushide või makide puhul küll," muigas tüdruk, aga nad võtsid ju hoopis midagi muud. Eks näeb, kui toitvad need söögid on. Loodetavasti on nad üldse söödavad. See on üks pisike probleem kui minna enda jaoks võõrasse kohta sööma ja tellida midagi, millest sa midagi varem kuulnud pole. Paras risk. "Mineee... Mis keeli sa veel oskad?" tundis tüdruk korraga suurt huvi, näol endiselt imestusest tingitud lai ja lõbus naeratus. Daniel rääkis vene keelt ja inglise keelt. Neid kahte tüdruk teadis, aga oli neid veel? "Noh, unistuses elamine oleks see siis, kui mu poiss-sõber ei oleks teisel pool maakera enda eluga riskimas ja ma tohiks temaga iga kell rääkida," lausus tüdruk pisut nukralt, kuid kuna ta teadis, et see ei ole Danieli teha ja nad on sellest korduvalt rääkinud, siis otsustas ta hoopis mehe esimesele küsimusele keskenduda. "Muidu läheb mul üsna hästi. Mulle vähemalt meeldib see, mida ma õpin. Natuke palju on õppida kogu aeg, aga mitte midagi ületamatut. Muidugi olen mõned uued sõbrad ka saanud ja paaril ülikooliläbul käinud, mis muideks on tõesti nii hullud kui räägitakse," seletas tüdruk muiates, "õppejõud on siiani üsna normaalsed olnud. Üks on natuke veider, aga seda pigem naljakas mõttes."

"Kes teab, võib olla on hetk tagasi tellitud söögid enda koguselt veelgi väiksemad," muigas Daniel kergelt. Mees eelistas siiski kodus valmistatud sööke, mis oli lihtsad, kuid see eest maitsvad ja toitvad. Ning vähemalt tüüp saab kindel ka olla, mis seal sees on. "Noh, oleneb, mida sa oskamise all täpselt mõtled," turtsatas Nate lõbusalt, hoides enda tumedaid silmi tüdrukul. "Nagu enda emakeelt võin ma rääkida ka vene ja hispaania keelt, kesktasemel saksa keelt ja natukene ka mandariini keelt, aga oma ameti tõttu võiksin ma maailma räägitumaid keeli teada," lisas mees enda viimase lause lõpu peaaegu sosinal, sest Danieli pärisolemusest teab peale CIA ja Interpoli ainult Liz ja Joe.
"Ma olen meestega kõrgema laua taga rääkinud, et äkki on see ka viimane kord. Paberitöö polegi nii jube, kui mõned arvavad," lausus Daniel sosinal, viies enda pilgu hetkeks Lizandralt restoranile. Kuna koht oli päris täis, siis oli ka jutusumin vali, olles suurepärane võimalus natukene julgemalt mehe päris tööst rääkida. Vaevalt mõni tema endine töötaja või vihavaenlane kõrval lauas istub.
"Vähemalt see, mida sa õpid, haakub mingit pidi sinu ametiga. Ma mäletan veel selgelt, kuidas pidin hommikust õhtuni sõjaajalugu õppima, nähes peeglist, kuidas ma iga leheküljega järjest hullumeelsem välja nägin," turtsatas mees lõbusalt. Tegu polnud just tema lemmikainega, aga vähemalt õppejõud oli loengutes ja eksamil muhe vana.

"Võimalik," muigas Lizandra, sest ega ta ei teadnud seda täitsa kindlalt. Huvitav, kui kaua nende toiduga veel üldse läheb? Tüdruk viis korraks pilgu köögiukse poole, kuid pööras enda pea hetk hiljem juba tagasi Danielile. "Mandariini keelt? Vauuu," oli tüdruk positiivselt üllatunud. Teised keeled olid sellised, mis on maailmas nagu nii enim räägitud. "Kas sa tahad ise lõpetada või sa teed seda ainult minu pärast?" esitas Lizzie küsimuse, kui mees enda ameti lõpetamisest rääkis. Ta ei tahaks olla see põhjus, sest pärast hakkab Daniel hiljem veel teda süüdistama, et ta enda ameti maha pidi panema. "Selliseid aineid on ka minul, aga nendest tuleb lihtsalt läbi närida. Ei jää lihtsalt midagi muud üle," kehitas näitsik enda õlgu, sest oli sellega juba leppinud.