I love you....but i don't love you

Lizard oli kohe pärast kooli võtnud suuna Sayeri maja juurde. Ta teadis, et kui ta koju läheb hakkab ta seda jutuajamist veel enam edasi lükkama. See nõme olukord kirjanduse tunnis oli Lizzal aga just kui viimaks pildi selgeks löönud. Ta ise oli selle endale kaela tõmmanud ja nüüd pidi ta ise sellest välja ronima, leppides kõigega, mis sellele kaasneb. Pealegi on parem kui Sayer saab seda kõike teada temalt, kui kelleltki teiselt.

Kuna ta teadis, et noormehele on veel trenn, istus ta noormehe maja ette trepile, tõstes õlakoti endale sülle. Ta otsis välja enda pleieri ning hakkas seda kuulama. Ta ei suutnud seda aga kuigi kaua teha, sest kõik laulud räägivad ju petmisest ja sellest kuidas inimesed tunnevad end pärast lõppenud armastust. Ta lihtsalt ei suutnud seda kuulata. Seega lülitas ta peagi vidina välja ning vaatas lihtsalt taevasse. Ei olnud midagi muud teha kui oodata. Ennem ta siit ei lahku kui kõik on selgeks räägitud.

OT: Sayer

Sayer hakkas kohe pärast trenni kodu poole liikuma, jõudes maja juurde umbes pool tundi hiljem. Kohe märkas ta trepil istuvat Lizzat, kes nägi kuidagi tõsine ja mõtlik välja. Ta jäi tema ees seisma ning vaatas talle soojalt otsa. "Hey, pidid kaua ootama?" küsis ta näitsikult, tõmmates ta püsti.

"Mkm," lausus Lizard raputades enda pead ning tõustes püsti. Ta ei suutnud noormehele otsa vaadata, kuid tegi seda viimaks siiski. Ta vääris seda. Ta pidi teada saama. Isegi kui ta ei taha temaga enam kunagi rääkida. "Sayer," sõnas ta poisi nime, lastes tema käest lahti, "ma tahan meie suhte lõpetada," lausus ta väriseval häälel, "asi ei ole sinus, asi on minus. Ma olen kellegi teisega," lisas Liz vaikselt. Tal oli häbi, sest ta oli noormeest petnud ja see käib täielikult vastu tema arusaamasi.

Sayer surus enda käed taskusse ning seedis äsja kuuldut. Alles täna hommikul koolis oli tüdruk näidanud välja armastust ja nüüd tahtis ta suhet lõpetada. "Sa oled kellegi teisega?" kordas ta Lizza sõnu, "me pole veel lahku läinudki. Kas sa tahad öelda, et sa oled mind petnud?" oli Say kord küsimus esitada. Ta teadis, et see Lizard keda tema teadis, et teeks midagi sellist.

"Sa ju tead mind. Ma ei tahtnud, et midagi sellist juhtuks. See kõik lihtsalt...juhtus," sõnas Lizza alandlikult, hoides enda pisaraid kinni ning kakeldes samal ajal selle klombiga enda kurgus. "Ma tean, et see kõik on andestamatu, aga kas me saame sõpradeks jääda?" küsis Liz peaaegu sosinal. Ta teadis selle küsimuse vastust juba ette, kui ta tahtis seda Say suust kuulda.

"Sõpradeks?" turtsatas Sayer, "sõprus põhineb usaldusel. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks ma peaks sind pärast tänast usaldama. Sa oled minu seljataga kellegiga kogu aeg koos olnud, mängides samal ajal minu ees armastavat tüdruksõpra. Mis asi sa õige arvad, et ma olen?" tõstis noormees häält, vaadates vihaselt Lizzale otsa. "Ma arvan, et mul on vähemalt õigus teada, kellega sa mind petnud oled ja kui kaua?" esitas Say küsimuse.

Seda ta arvanud oligi. Ja ta ei saanud noormeest süüdistada. Tal oli täielik õigus keelduda. "Sayer, sa oled endiselt mu parimsõber. Ja üks hoolivamaid inimesi, keda ma tean. Sul on täielik õigus minu peale pahane olla. Ma rikkusin kõik ära," võttis tüdruk süü omaks. "Kui ma ütlen, siis ma tahan kindel olla, et sa ei tee midagi keelatut. Ja see asi ei puutu temasse, pigem puutub see minusse ja sinusse," lausus Lizard, kartes kuidas Say reageerib.

Sayer pööritas tüdruku sõnade peale enda silmi. Mõeldes millises olukorras nad on, kaotasid need sõnad tähtsuse. "Ma ei hakka sulle midagi lubama, aga ära põe ma ei puutu su noormeest," lausus Say, oodates kannatamatult seda nime. "Ja sa ei vastanud mu küsimusele - kui kaua!" tuletas ta näitsikule meelde.

"Daniel......Stone," sõnas ta viimaks, andes alguses vaid eesnime, kui peagi mõistis ta, et Tree Hillis on neid palju ja seega otsustas ta ka perekonna nime välja öelda. "Neli-viis päeva," sõnas ta huulde hammustades ning poisi pilku vältides.

"Sa petsid mind Danieliga? Kõikides poistest valisid sa just selle, kes kaks aastat tagasi lihtsalt minema tõmbas ja su siia inimvarena maha jättis," ei suutnud Sayer end tagasi hoida. Tema silmis oli Daniel neid reetnud. Ta oli lihtsalt minema sõitnud, jättes nad oma pead. Ei sõnagi, lihtsalt ükspäev on ta läinud. "Kuidas võid sa kindel olla, et ta seda uuesti ei tee?" küsis Say, "ja 4-5 päeva on piisav, et otsustada mind maha jätta ja temaga käima hakata?" imestas Say. Kas ta oli Lizardi jaoks mingi vahe peatus või?

"Ma lihtsalt tean seda. Ta on muutunud ja sa tead, et mul on alati tema vastu tunded olnud. Lihtsalt kui teda siin ei olnud surusin ma need alla. Ja kui ma sinuga käima hakkasin arvasin ma tõesti, et olen temast üle, aga siis tuli ta tagasi ja ma tundsin, kuidas need peidetud tunded minu seest lihtsalt välja tulid. See oleks vale olnud, kui ma oleksin sinuga olnud samas kui ma tean, et ei tunne sinu vastu kunagi seda, mida ma tunnen Danieli vastu. Ja ma tean, et ma tegin sulle haiget. Ma teeks kõik, et asjad teisiti teha. Aga sea tead, et ma ei saa. Sayer, ma saan aru kui sa ei soovi mind enam näha. Ma tegin valesi otsuseid, aga ma tean, et see siin on õige. Ma ei saa sinuga enam kauem käia ja ilmselt sa ka ei taha," rääkis Lizza rahulikult, lastes üksikutel pisaratel mööda enda põski alla voolata. Ta ei nutnud selle pärast, et ta armastas poissi ja tal oli valus. Ta nuttis, sest ta kaotas enda parima sõbra. Ta nuttis, sest ta oli teinud midagi andestamatut. See ei olnud tema.

"Lizard," sõnas ta neiu nime, "kui sa oleksid mulle lihtsalt selle jutu ette lugenud, mida sa just rääkisid. Oleksin ma täiesti rahulikult sul minna lasnud, teile isegi õnne soovinud ja su sõber edasi olnud. Asi ei ole üldse selles, et sa kellessegi teise armunud oled. Asi on selles, et sa mind petsid," seletas Sayer taas enda loomulikul hääle toonil. "Meie suhe on siis lõppenuks loetud," lausus Say, astudes tüdrukust mööda ja trepist ülesse.

Ta teadis seda juba enne kui noormees seda öelda jõudis. Sayer oleks asjaga leppinud, kui ta ei oleks tema seljataga kellegi teisega olnud. See oli ilmselge, et Say ei usaldanud teda enam. Ja tegelikult ei olnud Liz isegi kindel, kas ta peakski. "Jamh," lausus tüdruk peaaegu hääletult, "i am sorry," lausus ta poisile järgi. See ei muutnud küll enam midagi, aga ta tahtis neid sõnu öelda.

"Me, too," sõnas Sayer ning avas ukse, kadudes majja, jättes Lizza välja. Ta tundis elus esimest korda seda tunnet, mille kohta öeldakse murtud süda. Tal oli valus, aga ta teadis, et tal ei ole seda kellegile rääkida. Ta pidi ise asjaga toime tulema.

Liz vaatas veel mõnda aega kinnist ust. Viimaks surus ta käed teksade taskusse ning jalutas tagasi ülesse peatänava poole. Ta tahtis koju jõuda, voodisse heita ja alles siis ülesse ärgata kui Say on talle andeks andnud. Sismias teadis ta, et see ei juhtu kunagi. Ta oli teinud haiget enda parimale sõbrale.