Jessica Jeanette Hill - 20!

Jessica sünnipäev on küll alles teisipäeval, aga kuna keset nädalat ei ole mõistlik pidu teha juba ainuüksi sellepärast, et ta ise peab tööl olema, siis otsustas ta oma sünnipäeva varem ära pidada, sest järgmisel nädalavahetusel on ball, kuhu ta meeleldi ka ise läheks.

Peo otsustas ta pidada Hillide rannamajas, sest talvel seal üürnikke ei ole ning see on ideaalne maja, kus üks sünnipäevapralle maha pidada. Arvestades ka seda rahvamassi, mis ta oma juubelile kutsus, siis on seal majas vähemalt nende kõigi jaoks ruumi ning keldrikorrusel, mis korralikuks meelelahutuskeskusest sisustatud on, peaksid kõik endale tegevuse leidma, sest ega Jessie üksi kogu selle massiga ilmselgelt toime ei tule.

Kõik ettevalmistused peoks oli ta juba ära teinud ning mingi osa rahvast oli juba kohal. Kui palju rahvast sinna kogunema peaks, seda Jessica ei osanud arvata, aga arvestanud oli ta sellega, et maja võib saada ülerahvastatud. See oli esimene sedasorti pidu, mille Jes korraldada otsustas. Kas see ka hea mõte oli, selgub hiljem.

Jessie vestels parasjagu elutoas Kylie'ga, kes äsja saabus, sel ajal, kui ülejäänud kohalolev rahvas mööda maja laiali oli. Kes sõi kuskil, kes juba magamistube vallutas, kes keldris videomänge mängis või piljardilaua taga oma oskusi näitas.

OT: KÕIK on oodatud!

Joseph oli jälle Tree Hillis. Tal tuli nädalane auk toimetustesse ja kui ta Jessicalt kutse ka sai, oli noormees kindel, et on vaja Tree Hilli väisata. Joe ei olnud kindel, mis ta peaks tüdrukule ostma, nad ei olnud viimasel ajal nii tihedalt enam suhelnud, aga lõpuks otsustas ta suure valge mängukaru ja ühe raamatupoe kinkekaardi kasuks, et Jess saaks midagi ise endale välja valida. Joseph sõitis Hillide maja juurde ja leidis endale kiirelt ka parkimiskoha, mõned autod juba seisid maja juures, kuid paljud olid ka tänaval, seega sai Joe probleemideta ära pargitud.

Kuna ukse juures rääkisid üsna tundmatud noored ning ka muusika mängis üsna kõvasti, ei vaevunud Joe koputama hakata, vaid ta tegi ukse lahti ja tõstis valge karu enda näo ette. See mängukaru oli 8-9-aastase lapse suurune, seega kattis ta Josephit piisavalt, et Jess teda ära ei tunneks. Joe vaatas enam-vähem ära, kus Jessie oli ning tõstis siis karu endale jälle ette ja kõndis. "Palju õnne!" soovis mees karu varjust. Ei tea, kas ta noormehe häälest ära tundis?

Vaatamata sellele, et Jason ja Liz olid üsna pikka aega päris lähedased sõbrad, ei olnud näitsik ausalt öeldes kunagi Hillide rannamajas käinud. Siiski õnnestus tal see üles leida, sest Tree Hill on lihtsalt nii väike, et ka eksmisvõimalus on minimaalne. Tegelikult oli tüdruk pikalt kahelnud, kas täna üldse kohale tulla, sest esiteks ei ole tegemist Jessica õige kuupäevaga ja teiseks saaks ta nagunii juba järgmisel nädalal lõplikult jõuludeks koju tulla. Seega miks edasi-tagasi sõita? Lõpuks otsutas Lizard ennast ikkagi kohale vedada, sest tegemist on ikkagi tema endise korterikaaslasega, kuigi ega nad just eriti lähedaseks ei saanud selle ajaga. Kuna majapidudel oli uksekella laskmine üsna mõttetu, astus tüdruk rahulikult uksest sisse. Rahvast oli päris korralikult. Ausalt öeldes oli Liz üllatunud, et Jessie sellise peoga hakkama sai, sest tavaliselt on ju tema see, kellele eriline läbutsemine ei meeldi. Huvitav, mis teda sellele ajendas? Hoides käes pisikest kingitust, jalutas Lizandra selles hiiglaslikus majas lihtsalt edasi, olles kindel, et ühel hetkel ta ikka sünnipäevalapsega kokku juhtub. Ja ta ei pidanudki kaua ringi jalutama, sest jõudnud elutuppa, nägi ta nii enda venda, keda ta sada aastat näinud ei ole, kui ka Jessicat ennast. Siiski ei hakanud ta kohe sünnipäevalast õnnitlustega üle küllama, sest tundus, et see oli hetkel Joe'l pooleli. Liz jäi lihtsalt ukseavasse seisma, toetades ennast kergelt vastu piita. Tema suul oli kerge naeratus, kui ta neid eemalt vaatles. Tore oli jälle tagasi olla.

outfit

Kui Hunter kutse Jessica sünnipäevale sai, oli ta alguses üsna üllatunud, sest nad ei ole viimasel ajal eriti suhelnud. Tema üllatus hajus, kui ta kuulis, et tegemist on mingi suure majapeoga ja suht kõik linna noored on sinna kutsutud. Okei, kohe kindlasti ei ole tegemist siin sellise peoga, kuhu Hunter läheks. Ta on mõnel sellisel ka varem käinud, aga tavaliselr lahkub ta enne, kui asjad väga hulluks lähevad. Siiski ei saanud poiss Jessie sünnipäeva lihtsalt mööda lasta. Seega otsustas ta üsna varakult korraks kohale ilmuda ja siis lihtsalt ühel hetkel kaduda. Kingitus näpus, astus nooruk majja sisse. Tundus, et üsna palju inimesi oli juba kohal. Aeglaselt edasi jalutades, jõudis ta peagi elutuppa, kus Jessie õnnitlusi vastu võttis. Kuna hetkel oli Jessica hõivatud, maandus nooruk hoopis Kylie kõrvale, keda ta põgusalt tundis. "Hei," tervitas ta neidu kerge naeratusega.

Hunty

Jessical ei olnud tegelikult erilist sünnipäevatunnet.Samas, tal pole seda peaaegu kunagi, sest jõulud on sel ajal alati teemas.
Jes ja kylie rääkisid parasjagu sellest, et kas minna ja ühineda mingi seltskonnaga või mitte, aga selle otsustas ära üks hiiglaslik karu, kes elutuppa ilmus ja väga Joe häälega talle õnne soovis. Jes "puges" karust mööda ja kallistas Josephit:"Aitäh, mul on nii hea meel, et sa ikka tulla said." Jeanette oli tegelikult päris veendunud, et vaevalt need ülikooliinimesed ja karjääriredelil ronijad kohale ilmuvad, sest enne jõule on neil alati palju teha ja see lendamine on üsna tüütu ja kulukas ning jõulude ajaks tulevad nad nagunii Tree Hilli. Seega oli ta ütlemata õnnelik, kui Joe kohale ilmus.

Mirth tundis end korraks päris kohmetult, kui ta diivanit üksi istuma jäi, kui Jessie Josephi poolt niiöelda röövitud sai. Aga Hunter ilmus täpselt õigel ajal välja. "Tsau," tervitas ta noormeest vastu. Polnud Hunterit tegelikult päris tükk aega näinud. Poisist on mees saanud vahepeal. "Kuidas sul läinud on?" esitas Ky pealtnäha lihtsalt jutu alustuseks ühe küsimuse. Tegelikult teda täitsa huvitas, millega Hunter vahepeal tegelenud on. Koolis käinud ilmselt, aga ka sellest tahtis ta kuulda, sest Kylie ise pole juba päris tükk aega kooli jõudnud.

"Noh, väga kurta just ei saa," sõnas Hunter õlgu kehitades, "kool on nagu ikka, aga ma suutsin näiteks endale lõpuks load saada ja üks hea sõber kinkis auto ka kohe. Ma ei tea, kui palju sa kuulnud oled, aga ma käin nüüd Simonaga. Ma ei teagi, mis sind veel huvitaks." Poiss vaatas küsivalt tüdrukule otsa. "Aga räägi mulle parem sellest huvitavast jutust, mis ringi liigub ja räägib, et sa nüüd kihlatud tüdruk oled," muigas Hunter, "pealegi on sul kindlasti huvitavam elu olnud vahepeal nii et räägi."

Simona oli päris üllatunud, kui ta sai kutse Jessica sünnipäevale, sest oli temaga reaalselt kohtunud vaid mõned korrad ning suhelnud neiu väga temaga polnud. Samas teadis ta, et Hunter läheb ja noh, eks see aitas ka Monal mingil määral otsusele jõuda. Ta oleks tahtnud Hunteriga koos minna, aga esiteks pidi Simona tööl olema ja teiseks tuli see otsus minna ikka üsna viimasel hetkel. Kuna neiu ei osanud Jessicale midagi eriti kinkida, võttis ta lihtsalt ühe raamatu ja väikse šokolaadi. Töölt koju jõudes vahetas Simona riided ja hakkas siis Eastside'ile jalutama, kõrvaklappides mängimas Lorde - Royals. Jõudnud lõpuks majani, lülitas Simona pleieri välja ja suskas selle jope taskusse, enne kui uksekella lasi ja seejärel majja astus, kui ta sisse lasti. "Kus see sünnipäevalaps siis on?" küsis ta, kui oli esikus üleriided ära võtnud, hoides kingitust käes.

SPOILER: Click to show

"Oh, palju õnne - nii lubade kui Simonaga puhul," lausus Kylie. Seda oli tore kuulda, et Hunteril hästi läheb. Ta on hea poiss, tal peabki hästi minema. "Ma...kihlatud jah. Aga ma jõudsin isegi auto alla jääda enne, kui abielluda, niiet jaa, mu elu on päris huvitav olnud. Aga see on ka kõik. Nüüd ma enamjaolt istun kodus ja loen ja püüan kooliasju teha, samas seda tuleb iga päev juurde, niiet ma ei jõua järge pidada ja kardan, et see jääb pooleli ka. Jälle," rääkis Kylie. Samas, ta tahab kooli ära lõpetada ja seega alla ei anna. Kartus siiski jääb. "Õnneks pole ma enam Nate'ile peavaluks - liigun ise ja mäluga tundub ka korras olevat. Samas, sellest kipsis," Ky tõstis käe, "tahaks lahti saada juba, aga mu kont ei taha kokku kasvada."

"Aitäh," sõnas Hunter üsna tagasihoidlikult nagu alati. Kuulnud aga Kylie käest, et ta suutis auto alla jääda, oli poiss üsna imestunud ja seda näitas ka tema nägu. Kuidas ta küll sellist asja kuulnud ei olnud? Hea, et tüdruk terve oli. "Kihluse puhul ütlen ma sulle palju õnne, aga ülejäänu üle olen ma lihtsalt õnnelik, et sa ikka elus ja niivõrd kuivõrd terve oled," lausus Hunter. "Ei jää see kool midagi pooleli. Siis küsid abi, kui hakkama ei saa," sõnas noormees. Ta ei väida, et Kylie temalt midagi küsima peaks, sest ta on ju tegelikult klass madalamal, aga koolil on ju palju Tutoreid või lihtsalt tarku, kes aitaksid hea meelega. "Küll kõik pulmadeks terveks saab," muigas Hunter, sest nii ju öeldi. Pealegi vaevalt Nate tahaks, et ta pruudil käsi kipsis oleks.

Kylie tänas Hunterit, kui kutt talle kihlumise puhul õnne soovis. "Noooh, veel kahte aastat ma ei tahaks selle kipsiga ringi joosta," muigas Kylie. Paar aastat veel ja alles siis on tal seaduse silmis lubatud abielluda. Nagu ta arvanud oli, siis Miles ja Claire talle allkirju ei anna, et ta seda juba teha võiks ja kuigi ta ei kahtle oma tunnetes Nathanieli vastu, siis ega tal selle abiellumisega kuhugi kiiret pole. Muutuks sellega vaid tema perekonnanimi. Sellest oleks kahju isegi - tegemist on siiski Milesi perekonnanimega ja Miles ei ole mitte ainuüksi tema kasuisa, vaid kunstnik, kes teda kõige rohkem inspireerinud on.

Joseph kallistas Jessi vastu. "Võta see ümbrik karu lipsu küljest küll kohe ära," soovitas mees muigega. "Sul lihtsalt vedas, mul tuli auk täpselt õigele nädalale," lisas Joe, lastes lõpuks Jessi embusest lahti. Ta andis mängukaru tüdrukule ja astus pisut kõrvale ning nägi siis enda õde, keda ta näost näkku polnud vähemalt sada aastat näinud. "Lizzie!" rõõmustas Joe ning ta läks õeraasu juurde, et tallegi üks suur kallistus kinkida. "Ma ei teadnud, et sa üldse tuled," lisas noormees õnnelikult. Elu oli paika loksunud, kallid inimesed olid ümber. Midagi rohkemat ei osanud mees tahtagi.

Tüdruk oli täiesti enda mälestustesse ära kadunud, kui ta korraga enda venna häält kuulis. Lizzie lükkas ennast uksepiida vastast lahti ning jalutas vennale mõned sammud vastu, kallistades teda tugevalt. Viimati oligi ta Joe'd näinud siis, kui ta ise New Yorgis käis ja noh... siis oli vend rohkem pidutsemisega hõivatud. "Ma ka ei teadnud, aga näed... siin ma olen," muigas Liz lõbusalt käsi laiutades. Ta kõndis Jessie juurde, kes nüüd vabanenud oli ning ulatas talle kingituse koos ühe kallistusega. "Palju õnne, mu eksroomie," lausus Lizard, "muideks, kui ma esmaspäeval anatoomia eksamilt läbi kukun, siis läheb see kõik sinu sünnipäeva kaela." Ilmselgelt tegi Lizzie nalja, sest ta oli selle töö jaoks juba pikemat aega kõvasti õppinud ja juba homme õhtul kavatses ta tagasi ühikasse minna, et saaks rahulikult välja puhata ja veel viimaseid asju korrata.

Brittany praktikaaeg Tree Hillis hakkas vaikselt läbi saama, kuid kuna jõulud tulevad juba peale, ei teadnudki naine, kas jääb kauemaks Tree Hilli või läheb tagasi New Yorki. Tegelikult ei teadnud ta isegi seda, miks ta peaks Tree Hilli jääma, kuid miski justkui hoidis Brittanyt siin. Võib-olla see, et see linn oli pikka aega tema kodu, enne kui ta kooli lõpetas ja minema tõmbas. Nüüd sai ta kutse Jessica sünnipäevale, kuigi arvas, et vaevalt see tüdruk teda enam mäletab. Brit oli ju rohkem Sayeri sõber ja Jessicaga väga palju ta suhelnud ei olnud. Igatahes jalutas naine praegu Hillide maja poole. Kingituse valik oli muidugi raskem, aga lõpuks otsustas Brittany, et võtab ühe juuksehooldustoodete kinkekomplekti, lõhnaküünla ja kommikarbi, sest ta tõesti millegi muu peale ei tulnud. Raske oli valida kingitust kellelegi, keda vähe tead. Hillide majja jõudes võttis naine esikus üleriided ära ning otsis siis üles sünnipäevalapse. "Palju õnne," soovis ta ning andis kingituse üle, suundudes seejärel ühe piljardilaua juurde, et mingi seltskonnaga ühineda.

SPOILER: Click to show

"Selleks ajaks oled sa võibolla endale juba mõne muu kipsi saanud," lausus Hunter turtsatades, kuid lootis, et midagi sellist ikka ei juhtu, "aga ma üritan nüüd ka löögile saada." Noormees ajas ennast diivanilt püsti, kui Jessica vabanema hakkas. Jõudnud tüdruku juurde, võis ta endiselt tajude seda tunnet, mis teda alati valdas, kui ta Jessicaga koos oli. Vähemalt oli see nõrgem kui tavaliselt. Neile mõlemale on parem, kui see üheks päevaks täiesti ära kaoks. "Palju õnne," sõnas poiss ning kallistas tüdrukut kergelt, ulatades juba hetk hiljem talle kingituse, "tegelikult mind väga huvitab, kuidas sina sellise majaläbu peale tulid?" See lihtsalt ei tundunud üldse Jessicalik.