Enjoying the view

Kas tõepoolest tundus näitsik vedu võtvat? Üle pika aja oli see Lucieni jaoks midagi uut. Siiski oli vara veel midagi lootma hakata, sest kui naised lõpuks mõistavad, missugune ta tegelikult on, kaovad nad tema vaateväljast kiiresti. "Kui ma paluksin sul näiteks järgmisel nädalal samal ajal ilmuda siiasamma, kas sa siis tuleksid?" uuris noormees, püüdes sel viisil näitsiku huvi või selle puudumist kindlaks teha. "Igavuse üle ei saa tõesti kurta," tuli noormehel taas Emilyga nõustuda. Vahepeal tekkis Lucienil koguni tunne, nagu elaks ta ise mingisuguses filmis, mitte reaalses maailmas. "Tõsi. Kindlasti on sul midagi targemat teha," arvas kutt. Ainult Lucieni-sugune friik hakkaks pärast koju jõudmist kohe esimese asjana kellegi tausta uurima.

"Ikka jah, mul poleks selle vastu midagi," sõnas Emily õlgu kehitades. Mingil kummalisel põhjusel meeldis Lucien Emile ja ta kohtuks temaga hea meelega veel. Võib-olla mitte igakord siinsamas jõe ääres, võib ju ka muid kohtumispaiku kokku leppida, saabki Em natuke rohkem linna avastada ja uusi kohti tundma õppida. "Nojah, äkki saad sa kunagi tulevikus minust ka oma artiklites kirjutada," lausus Meg muigega. Ta oli ju ometi väiksest saadik laulmisega tegelenud ja seda õppinud ning ei välistanud võimalust, et temast tulevikus laulja võiks saada. Noh, siiani vähemalt ei olnud ta endale muud huviala leidnud, millega talle tegeleda meeldiks. "Mitte just seda, aga ma suudan enda uudishimu nüüd natukene talitseda ka," selgitas Megan. Vaevalt seal nüüd midagi sellist on, mida ta ilmtingimata teadma peab. 

"Aga kas ma igaks juhuks endale sinu numbri ka saaksin?" jätkas Lucien oma küsimustega. Tuleb ju ikka täispangale minna, kui juba flirtimiseks läheb. Lucienile meeldiks vägagi sellele värskele Tree Hilli elanikule linna parimaid kohti näidata. On ta ju sel alal koguni ekspert, mis siis, et siin tegelikult ei ela. Noormees satub sellesse väikelinna piisavalt tihti. "Hm... see võiks isegi päris põnev olla. Plaanid suurt tähelendu?" uuris Lucien. Kui Emily oleks juba praegu staariseisuses, siis Lucien kindlasti teaks. "Aga sa oled ikkagi uudishimulik. Just tunnistasid seda," sõnas noormees muigega. "Ma võiksin sulle oma elust uskumatuna näivaid lugusid jutustada, aga need võiksid sinu jaoks kõlada nagu väljamõeldised, nii et ma parem ei hakka. Võib-olla kunagi, kui me teineteisega paremini tuttavad oleme," lisas tüüp.

"Kui sa juba nii ilusti küsisid, siis vast ikka saad," sõnas Emily muigega ja sisestas oma numbri telefoni, mille Lucien talle ulatas. Nad võivad ju peale Tree Hilli ka New Yorgis kohtuda, ja telefoniga saab ju lihtsalt välja uurida, kus parasjagu asutakse. "Eks seda veel näha ole, aga kui hästi läheb, siis ehk ikka," vastas Em kuti küsimusele. Neiu vanemad poleks sellest muidugi just väga vaimustuses, aga talle endale meeldiks küll kunagi tulevikus oma laulmisega veidike tuntust koguda. "Muidugi olen ma uudishimulik, kui eikusagilt ilmub inimene, kes enda kohta kummalisi vihjeid teeb ja üldse salapärase mulje jätab," lausus Meg naerdes. Ta oleks heameelega Lucieni lugusid kuulanud, aga ehk oleks selleks tõesti parem aeg siis, kui nad rohkem tuttavad on. "Aga räägi mulle siis praegu enda kohta midagi muud huvitavat," ütles Megan oma tumedate silmade pilku noormehele viies. 

Lucien ei teadnud, kas tema senist käitumist saaks "ilusaks" nimetada, aga mingil määral vist ikkagi sai, sest vastasel juhul poleks Emily talle enda numbrit andnud. Kui ta just mingisugust suvalist numbrit noormehe telefoni ei sisestanud, aga millegipärast ei pidanud Luce sellist võimalust kuigi tõenäoliseks. Kui tüüp oma telefoni Emilylt tagasi sai, kasutas ta kohe juhust ja helistas sellel numbril. Kuna tšiki mobla hakkas helisema, ilmus noormehe näole kaval naeratus. "Kui küsida tohib, siis mis sinu salapärane anne on?" päris Lucien. Mingil põhjusel arvas ta, et näitsik unistab näitlejakarjäärist, aga mine sa tea. Võis ka midagi muud ju olla. "Kummalisi vihjeid?" hakkas Luce näitsiku sõnakasutuse peale naerma. Kas ta mõjus võõrastele tõepoolest selliselt? "Hm... minu sünnipäev on valentinipäeval," avaldas Lucien enda kohta ühe fakti, mis ei ütle nii palju, et see tšiki temast eemale peletaks.

Emily muigas, kui Lucien kohe pärast telefoni tagasisaamist tema numbrile ka helistas ja mobiili taskus värisema pani. Noh, vahel tuli ju seda ette, et inimesed trükkisid sisse suvalisi numbreid või kellegi teise numbri, aga see polnud Emily rida. Eriti kui numbri küsijaks on inimene, kellele ta seda hea meelega jagab, et edaspidi ka ühendust hoida. Lucien ei elanud ju alati Tree Hillis ja Emily ei teadnud, millal ta veel pärast pühasid tagasi New Yorki läheb. "Ma olen juba väiksest saadik tahtnud lauljaks saada ja loodan, et mõnel päeval ma selleni jõuan ka," sõnas Em naeratusega. Päris väiksena, kui vanemad ta laulustuudiosse viisid, tegi ta seda muidugi rohkem oma lõbuks, aga vanemana hakkas tekkima idee, et võiks oma tuleviku ka selle andega siduda. Kuigi lauljaid oli maailmas palju ja tuleb iga hetkega ka juurde, meeldis talle see mõte siiski nii väga, et muust ta vahepeal enam ei mõelnudki. "Valentinipäeval? Armas," lausus Meg naerdes. "Mis siis pani sind tahtma ajakirjanikuks hakata?" uuris tüdruk Lucienilt seejärel, et kuti kohta veel midagi teada saada. 

Lucien oli kergelt üllatunud, kui Emily oma unistusena just lauljakarjääri mainis, aga noormees ei näidanud oma mõtteid kuidagi välja, vaid hoidis näol enda tavapärast ilmet, millest ei anna tavaliselt mitte midagi välja lugeda. Või oskavad ainult need inimesed sellest ilmest midagi välja lugeda, kes tüüpi paremini tunnevad. "Kas sa kirjutad laule ka? Mängid mõnda instrumenti?" tundis Lucien huvi. Ise ta ennast just eriti musikaalseks inimeseks ei pidanud. Viisist Luce väga mööda just ei laulnud, aga tema hääl polnud siiski selline, mis võiks ta kunagi muusikamaailmas kuulsaks teha. Kui tuli järjekordne küsimus mehe ameti kohta, teadis ta täpselt, mida vastata, kuna seda küsiti temalt niikuinii kogu aeg. "Mulle on alati meeldinud kirjutada ja lisaks sellele oma nina võõrastesse asjadesse toppida," jäi kutt täiesti ausaks, sest nii ju tema puhul oligi.

"Olen üritanud kirjutada, aga siiani pole midagi head välja tulnud," vastas Emily ausalt. Kodus New Yorgis olid tal sahtlipõhjas mõned poolikud katsetused laule kirjutada, kuid kuidagi ei osanud ta enam nendega midagi peale hakata, aga ära visata ka ei raatsinud. "Klaverit oskan mängida kui vaja, aga üldiselt meeldib mulle lihtsalt laulda," lisas Em pärast väikest pausi ja pööras oma pilgu jõele. Vanemad olid ikka tahtnud, et ta mingit pilli mängima ka õpiks ning ta valis muidugi klaveri, mis oli neist kõige tavalisem, kuid selle kõla meeldis talle vist kõige rohkem. "Mida sa siis kirjutanud oled, mingeid jutte või midagi ka?" uuris neiu Lucienilt, kui too kirjutamist mainis. 

"Äkki sa oled endaga liiga karm," tuli Lucien ühe võimaluse peale. Ega tema ka enda kirjutistega tavaliselt rahule ei jäänud. Hea oli ainult see, et teistele tundus sobivat. "Olgu. Kui see on tõesti sinu unistus, siis ei jää mul midagi muud üle, kui soovida sulle edu," sõnas Lucien. Noh, võib-olla seisabki ta praegu tulevase staarlaulja kõrval. On ju väikesest Tree Hillist neid tuntud nägusid tulnud küll ja küll. "Juttude kirjutamine mulle eriti huvi ei paku, aga iseenda elust kirjutamine küll. Ma olen isegi raamatu peale mõelnud, kuid seda ainult neda jaoks, mitte kellelegi teisele lugemiseks," rääkis noormees oma mõttest. Keda üldse tema elulugu nii väga huvitama peaks?

"Peab olema, kui kuskil läbi lüüa tahad," lausus Emily targalt. Ta oli juba ammu aru saanud, et ilma eneseusuta ei jõua just kuigi kaugele, seetõttu oli ta endaga võib-olla ehk liigagi kriitiline, aga ta ei saanud sinna midagi parata, sest niisuguseks oli ta end juba kujundanud. "Ma väga tänan," sõnas Em muigega. Ta küll ei kujutanud veel ette, kust ta end tulevikus näha tahaks, kuid kuhugi tahaks ta ikka jõuda. Võib-olla mitte maailmakuulsaks saada, aga natuke tuntust rohkem kui sõprade-tuttavate hulgas võiks ikka olla. "Ma tahaks küll seda raamatut lugeda, kui see kunagi valmis peaks saama," ütles Megan ausalt. Noh, let's be honest - ta tahtis Lucienist rohkem teada saada ning kui too talle endast rääkida ei tahtnud, saaks ta vähemalt lugemise läbi noormeest tundma õppida. "Sa teed ju mulle erandi?" küsis Meg silmi pilgutades ja vaatas Lucienile tungivalt otsa. Ta ei tahtnud küll peale käia, aga tema praeguses käitumises polnud ju midagi halba? Väike flirt vaevalt paha teeb... 

"Jah, seda muidugi. Aga enesekindlust on täpselt sama palju vaja," lisas noormees. Kui inimene endasse ei usu, polegi tal võimalik kuskile välja jõuda. Enesekindlus ja enesekriitika võiksid olla enam-vähem tasakaalus. "Ja mina oleksin sel juhul esimene inimene, kellele sa enda autogrammiga plaadi kingiksid?" küsis Lucien pisikese muige saatel. Kui Emily mainis, et loeks Lucieni raamatut, hakkas tüüp selle peale naerma. "Millegipärast ma ei usu, et see niipea juhtub, aga kui me ka aastate möödudes veel suhtleme, siis äkki ma annangi sulle seda lugeda," teatas noormees lõbusal toonil, kui oli näitsiku küsimust kuulnud. Mida rohkem ta Emilyga rääkis, seda rohkem tüdruk Ericule huvi pakkuma hakkas. Pealegi suutis viimane teda vaatamata väga värskest tutvusest üllatavalt hästi mõista. "Kas sa kuskile edasi ei tahaks minna?" tegi Luce korraga neidisele ettepaneku, kuna olid nad siin jõe ääres juba päris pikka aega seisnud.

Emily noogutas nõustuvalt. "Jap, ilma selleta pole vist võimalik alustadagi," lausus ta. Emil oli ka nooremana olnud probleeme enesekindlusega, aga lõpuks suutis ta end kokku võtta, sest laulmine tuli tal ikka hästi välja ja see aitas ka omamoodi kaasa. "Arvatavasti saadaks ma selle sulle lausa postiga koju," sõnas neiu muiates. Enne tuleb see plaat muidugi valmis teha, milleni muidugi läheb veel mitu aastat, aga Lucien saaks selle kindlasti ühena esimestest, kui Emily muidugi tema raamatu ka saab. Noh, mõlemale midagi. "Ma loodan, et ikka suhtleme, aga kui ei suhtle, siis peaks ma lihtsalt raamatupoodi minema ja selle endale ostma," ütles Megan. See poleks küll nii huvitav, aga siis saaks ta eraldi sinna autogrammi küsida, kui kutiga kuskil veel kokku jooksma peaks. "Jah, miks ka mitte," oli Meg Lucieni ettepanekuga nõus. Miks mitte minna edasi kuhugi kohvikusse, tellida tass kohvi või midagi muud ja ajada juttu edasi. Kiiret ei paistnud kummalgi olevat, seega miks mitte. 

"Ma ei usu, et sinul enesekindlusega probleeme tekiks," avaldas Lucien oma arvamust. Emily tundus olevat vaba suhtleja ning sellistel ei tohiks ka muusikamaailmas enda müümisega probleeme tekkida. Välimust neidisel samuti oli ja seegi on väga oluline näitaja. "Näh, ja mina veel arvasin, et annaksid isiklikult üle," hakkas tüüp kergelt naerma. Jah, nad võivad ju ette kujutada, kuidas mõlemal ühel hetkel maailmakuulsad on, aga kas see kunagi ka juhtub, näitab ainult aeg. "Mind üllatab, et minu elulugu sulle nii suurt huvi pakub. Me pole veel 24 tundigi omavahel tuttavad," muigas noormees. Võib-olla polnudki Lucieni uudishimu Emily omast märgatavalt suurem. "Kuna sa nagunii linna veel eriti ei tunne, siis ma pakuksin sulle lahkelt oma abikätt, et leida üks kohvik, kus oma vestlusega jätkata," sõnas kutt, kui oli Emily nõusoleku kuhugi edasi minemiseks saanud.

"Oleneb olukorrast," sõnas Emily muigega. Nagu igal inimesel olid ka temal oma halvad päevad, kus ta endas just kõige kindlam polnud, aga neid päevi õnneks väga palju polnud. Üldjuhul oli ta endaga rahul ja suutis säilitada hea tuju, mida iganes ta ka ei teinud. "Võib-olla, aga sa peaksid selle ikka enne välja teenima," naeris Em. Ega kõike ikka nii lihtsalt ka ei saa ju, mida tahad. Võib-olla ta isegi ei jõua kunagi oma plaadi väljaandmiseni, aga loota ju võib, sest ta oli ju veel noor ja kõike võis juhtuda. "Noh, ütleme nii, et ma pole küll ajakirjanik, aga mind huvitavad ka inimesed ja nende tundmaõppimine," kehitas Megan õlgu. "Ja mis siis juhtub, kui see 24 tundi täis saab?" uuris Meg uudishimulikult. Praegu olid nad vaevalt tunnikese või veidi kauem vestelnud, aga neiule tundus, nagu teaks ta Lucienit juba kauem. Ilmselt oli asi selles, et nad kuidagi sobisid teineteisega hästi. "Ma siis lasen sul end kuhugi juhtida," ütles Emily muigega. Tõsiasi oli, et peale enda töökoha ei teadnud ta siin linnas eriti mingeid kohti ja oma töökohta ta küll poleks tahtnud istuma minna.

Vaikselt vesteldes liikusidki Emily ja Lucien ühte jõe läheduses astuvasse kohvikusse ja sättisid end seal ühte vabasse lauda istuma. Mõlemad tellisid endale tassi kohvi ja veetsid juttu ajades päris mitu tundi aega, enne kui sõbralikult lahku läksid ja varsti jälle kohtuda lubasid. Emily jalutas aeglaselt koju ja veetis ülejäänud õhtu peamiselt telekat vaadates.