Never better...

Käes oli kolmapäev ja isegi kui Hunter oleks tahtnud veel natuke aega kodus lebotada, siis ta ei saanud seda teha juba nende kõikide tööde pärast, mis tegemist tahtsid. Noormees oli vahepealse aja Daniela ja Matti juures viibinud. Alles eile õhtul läks ta koju, kus ta vanemad muidugi teda üle kuulasid ja tõelise loengu maha pidasid. Vähemalt oli sellega ühel pool ja nüüd pidi Hunter lihtsalt ootama, et tema haavad kõik rahulikult ära paraneksid. Ta parkis enda jälle terve auto parklasse ning jalutas siis vaiksel sammul kooli. Kui varem oli ta alati üks neist, keda keegi tähele ei pannud, siis need mõned sinikad ja kriimud tema näol tegid lausa imesid, sest paljude pilgud pöördusid temale ning sellega kaasnesid vaiksed sosinad. Hunter oli kindel, et vähemalt pooled inimestest olid õnnelikud, et keegi linnapea pojukesele natuke 'tõelist' elu näitas. Vähemalt jõudis ta ilma eriliste sekeldusteta enda kapini. Sisestanud õige kombinatsiooni, avas poiss kapi vaikse klõksatuse saatel, hakates kotist asju kappi tõstma ja vastupidi.

OT: Simona

Simona jaoks tundus see kolmapäev koolipäev nagu iga teinegi, kuigi ta ootas juba, et Hunter jälle kooli tuleks, sest noh... muidu oleks see üks neist päevadest, kus ta enamiku ajast üksi on ning võib-olla ainult rühmatöödeks natuke suuremasse seltskonda üritab sulanduda. Seni veetiski ta rohkem aega kas raamatukogus või tutor centeris, et keegi teda inglise keelega natuke aitaks, kuna need kodused ülesanded polnud neiu jaoks mõnikord just kõige arusaadavamad. Samas oli Hunter ühel õhtul arvutis Simonale rääkinud, mis tegelikult juhtus, ja Monale ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda, kuidas võis keegi talle heast peast lihtsalt peksa anda. Sellega tuli neiule meelde vestlus, mis neil Hunteriga Sommersite juures oli ja nad arutasid, kas peaks Westside'il vähemalt pipragaasi kaasas kandma. Tundub, et lisaks Simonale võiks ka Hunteril sealkandis liikudes ikka pipragaas taskus olla.

Täna hommikul oli Simonal üllatavalt raske ärgata, aga ehk oli asi selles, et ta miskipärast ei saanud öösel magama jääda. Kuigi preili Campbell oli lubanud referaatide hinded panna järgmiseks ajalootunniks ja siis tööd tagasi anda, sai Mona aga enda ja Hunteri töö eile kätte ning nägi, et seal seisis A- mõnede kommentaaridega, kuid see oli ju ikkagi A... right? Kuna Mona oli midagi Hunterile lubanud, kui nad hea hinde saavad, hakkaski neiu mõtlema, kas tal õnnestuks ehk mingil vahetunnil pääseda muusikaklassi, aulasse või mis iganes ruumi, kus on vähemalt klaver, ja samas pidi neiu selleks end ka vaimselt ette valmistama, sest esinemised polnud just tema rida. Kuna ta aga ei teadnud, millal Hunter kooli tuleb, ei hakanud ta hetkel sellele enam mõtlema, vaid kõndis koridori, olles nüüdseks kooli jõudnud, kergelt unine nägu ikka veel ees. Tema huuled kaardusid kohe naeratuseks, kui ta kapi juures Hunterit nägi ning kiirel sammul jalutas ta poisi juurde. Uni tundus hetkega justkui peoga pühitud. "Hei," lausus ta õnnelikult. "Hea, et sa tagasi oled," lisas neiu ning andis Hunterile ühe põgusa kallistuse. Vahelduseks tavalistele teksadele ja pusadele kandis Mona seekord valget seelikut ning kahvatusinist T-särki. Jalas olid tal valged sukad ja baleriinad. Neiu tumedad juuksed olid punutud küljele lohakasse patsi, paar lokkis salku raamimas tema nägu.

In case you wanna see what she's wearing

Hunter jõudis enda kapiukse just kinni lükata, kui ta korraga Simona häält kuulis. "Hei," vastas poiss tüdruku tervitusele, vaadates talle otsa. Ta kallistas näitsikut vastu, kuid jättis selle üürikeseks. "Mul on ka hea meel sind näha, aga sa võiksid kallistuse koha pealt natuke tagasi hoida," muigas poiss, "valus on veel pisut." Poiss kohmitses natuke enda koti kallal ning võttis sealt siis ühe pulgakommi välja, mille varre külge oli liimitud tilluke kaart, kuhu poiss oli ühe kiire joonistuse teinud. Kaardikese sisse oli ta kirjutanud pisikese vabanduse, et tüdruk nende ettekande üksinda pidi tegema ja lubaduse see talle millalgi heaks teha. "Šokolaad oleks ilmselt parem, aga see oli ainuke asi, mis meie magusakorvi Rosie'st alles oli jäänud," sõnas Hunter naeratusega, kehitades samal ajal enda õlgu. Ta ulatas pulgakommi Simonale. Vähemalt midagigi.

"Vabandust, ma olen lihtsalt nii õnnelik, et sa tagasi oled," vabandas Simona ning tegi enda kapi ukse ka lahti. "Seda poleks küll vaja olnud, aga see on tõsiselt armas," muigas neiu, kui Hunter talle pulgakommi ulatas. Nii ilusat algust pole Simona hommikutele juba ammu olnud. "Ma hakkan hommikuid sellepärast äkki veel armastama," lisas tüdruk. Noh, kui need hommikud alati nii ilusad on. Kommi ta hetkel küll lahti ei teinud ja suhu ei pistnud, kuid ta võttis pulga küljest kaardi ning vaatas seda, lugedes ka selle sisu läbi. "Ma olin klassi ees küll naljanumber, aga vaata seda," lausus Mona ja võttis ühe õpiku vahelt nende töö välja. "See oli A- ja mina lubasin sulle nüüd midagi."

"Pole midagi," sõnas Hunter ja toetas ennast lihtsalt vastu kappi, oodates, et Simona ka enda asjad ära saaks võtta ja nad edasi liikuda saaksid. "Siis oled sa üks vähestest ma arvan, sest mina tahaksin küll hetkel iga hinna eest kodus magada," muigas poiss ning jälgis tüdrkut, kui too kaarti luges. Hunter oli selle kõik hommikul üsna kiireti teinud. Loodetavasti tuli normaalne. "Vaevalt sa nüüd nii hull olid," lausus noormees kohe tüdrukule vastu, viies seejärel enda silmad tööle. "Hea töö," noogutas Hunter ja lõi neiuga ühe high5. "Lubasid, aga sa võid endale aega võtta sellega," sõnas noormees, sest ta ei tahtnud Simonat millekski sundida.

"Tavaliselt tahaks mina ka, aga kui keegi mulle kohe hommikul midagi magusat toob, siis tuleb juba sellepärast seda hommikut armastada," muigas Simona ning otsis kapist enda asjad ka välja. Tema hommikul väga ei kiirustanud, sest noh, äratus on alati varem ja tihti jääbki aega veel niisama üle. "Ma hakkasin kokutama ja siis veel puterdasin... ja ma nägin, et päris paljud hoidsid naeru tagasi. Ma olin kohutav," rääkis neiu, hakates ise ka juba naerma. Tagasi oli sellele väga naljakas mõelda, kuid vähemalt said nad hea hinde ja nii lõi Mona Hunterile plaksu vastu. "Tundub, et me moodustame hea tiimi," muigas tüdruk ja vaatas hetkeks kella, et teada, palju tunni alguseni veel aega on. "Mis tund sul üldse tulema peaks?" uuris ta lõpuks Hunterilt, sest mõtles, et äkki läheb küsib aula võtme, et noormeest siis üllatada.

Hunter hakkas Simona põhjenduse peale naerma, kuigi see oli tegelikult päris hea... ja armas. "Sellisel juhul tegid sa vähemalt nende ajaloo tunni natukenegi lõbusamaks," muigas noormees, kes nüüd mõtles, et oleks tahtnud ka seda võibolla näha. Aga oleks ta koolis olnud, oleks ta ilmselt koos Monaga klassi ees seisnud. "Seega teinekordki?" pakkus noormees, pidades silmas, et nad võivad ka mõne muu projekti koos teha. "Mul peaks tulema bioloogia," lausus Hunter, kui oli natuke enda tunniplaani meelde tuletanud. "Ja sul? Kas ma saan su klassi saata?" tundis poiss huvi.

Võib-olla oleks Simona siis vähem närvis olnud ja vähem puterdanud, kui ta koos Hunteriga klassi ees oleks olnud. Kui ta pidi kellegi ees rääkima, siis kindlasti eelistas ta seda teha kellegagi koos kui üksi. "Teinekordki," lausus Simona kindlal häälel ja vaatas Hunterile otsa. "Muusika," vastas neiu. Äkki pole siis vaja aula võtit küsimagi minna, sest võib-olla on muusikaklassi uks lahti ja kuna kõik tulevad niikuinii viimasel minutil, võib neile Hunteriga veel hetk jäädagi. "Jah... tegelikult sa võiksid ka natukeseks sinna tulla. Ma lubasin sulle midagi ja ma arvan, et ma olen ehk valmis," lausus ta, kuigi see oli küllaltki viimase hetke otsus. Nüüd lootis Simona aga eriti, et tal midagi valesti ei lähe, kui ta Hunterile midagi klaveril mängib ja tal oma lauluhäält kuulda laseb.

"Kui sa seda tahad," noogutas Hunter ja hakkas koos neiuga muusikaklassi poole liikuma. See asus kolmandal korrusel, mis tähenda, et neil on ikka päris korralik teekond minna. "Mis sa mulle siis laulda kavatsed?" tundis poiss siirast huvi. Ta ei osanud ettegi kujutada, millime Simona lauluhääl on. Seega ta isegi ootas seda, et näitsikut kuulata.

"Küll sa teada saad," lausus Simona kavalalt, kui koos Hunteriga kolmandale korrusele hakkas minema. Sinna jõudmine tuletas aga neiule meelde seda, et ta pole kunagi olnud eriline treppide fänn, kuid noh, vähemalt pole see viies korrus, kuhu jõudmine võtabki vaat et hingetuks. Ta katsus muusikaklassi ust ning tõmbas selle siis lahti, pannes seal tuled põlema ja viibates Hunterile, et ta temaga tuleks, enne kui ise klaveri taga koha sisse võttis ja kaane üles tõstis. "Okei, kui ma nagu... sakin või kuidas iganes see sõna on, siis palun luba, et sa tõesti ütled mulle seda ja ma lõpetan," sõnas neiu, vaadates Hunterile otsa, enne kui sügavalt hingas ja siis ühte meloodiat hakkas mängima, millele varsti ka laul järgnes.

"Okei, eks ma kannatan siis," lausus Hunter. Terve üle jäänud tee klassini oli nende vahel vaikus. Ilmselt valmistas Simona ennast vaimselt ette ja noormees üritas lihtsalt mõelda, milline Mona lauldes on. Jõudnud õigesse klassi, lasi Hunter enda kotil ukse kõrvale maha vajuda. Ta jalutas edasi ning istus esimesse pingki. Sealt oli hea vaade, aga samas andis ta Simonale parajalt ruumi, et ta ei tunneks nagu Hunter talle kuklasse hingaks. "Ma luban," turtsatas poiss naerdes, sest ta kahtles, et Simona sakib. Hunter jäi vaikseks ja lihtsalt kuulas ja jälgis neidu.

Simona tegigi ainult ühe laulu, mis tal hetkel peas oli, ja siis lõpetas mängimise, jäädes Hunterile otsa vaatama. Kuna klassis polnud hetkel kedagi teist peale nende kahe, ei olnudki see kõige hullem. Suurema rahvahulga ees oleks see Simonale juba tõsine väljakutse ja seetõttu ei läinud ta kunagi ka Gleesse, kuigi oleks ju võinud, sest häält tal tegelikult oli. "Ma sakin, onju?" küsis ta turtsatades. Võib-olla tahtis Hunter lihtsalt viisakas olla, et talle ei öelnud, kuigi lubas.

"Miks sa seda arvad?" küsis Hunter, kui oli enda kõnevõime tagasi saanud. Tüdruk oli imeline, kuigi tema lauluhääl ei läinud üldse kokku tema muu olekuga. "Sa olid väga hea," lausus poiss naeratusega. Ta ei valetanud ometi sellise lihtsa asja pärast. "Ära mõtle endast nii halvasti kogu aeg," soovitas Hunter ja ajas ennast laua tagant püsti. Ta jalutas tüdruku juurde, vaadates samal ajal kella, mis klassi seinal rippus. "Sa pidasid enda lubadust ja... kuna ma lubasin sulle enda puudumise tasa teha siis... mis sa reedel teed?" uuris Hunter, jäädes klaveri juurde seisma ja toetudes kergelt sellele.

"Ma ei tea, keegi pole mind varem väga niimoodi lihtsalt kuulnud, kuid ega ma ise ka muidu nii väga esinema ei kipu," vastas Simona, kuid tema näole ilmus naeratus, kui Hunter ütles, et ta oli väga hea. "Eks ma püüan," noogutas ta, kui Hunter ütles, et ta ei peaks endast kogu aeg nii halvasti mõtlema. "Reedel..." jäi Simona hetkeks mõtlema. "Ütleme nii, et mingeid plaane mul esialgu küll pole ja see tähendab ilmselt seda, et reedel pärast kooli olen ma vaba," lausus näitsik, kes muidu väga palju väljas ei käinud. Kui ta käiski, siis tavaliselt Phoebega ja mõnikord ka Hunteriga.

"Tore," sõnas Hunter, "sellisel juhul ma viin su välja... kuskile. Ma pean veel mõtlema kuhu, aga ma tulen sulle siis reedel kella... seitsme ajal järele?" Poisil ei olnud tõesti hetkel veel väga aimu, mida tüdrukuga koos teha, aga küll ta midagi reedeks välja mõtleb. Viinud uuesti pilgu kellale, pidi poiss tunnistama, et peaks vist hakkama bioloogia klassi poole liikuma. Sellele andis kinnitust ka see, kui klassi mõned õpilased ilmusid ja neid kahte pilkudega saatsid. "Ma peaksin vist minema hakkama, aga näeme veel," lausus Hunter.