Give me shelter

Hunteril ei olnud halli aimu ka, kui kaua see taksosõit kestnud oli, sest vahel oleks ta justkui silma looja lasnud ja siis jälle üles võpatanud. Kui ta lõpuks kohale jõudis, otsis ta enda rahakotti tükk aega, enne kui juhile raha antud sai. Täiesti võimalik, et sellel mehel oli täna õnnepäev, sest nooruk võttis lihtsalt rahakotist portsu krabisevat ning surus juhile kätte, astudes järgmisel hetkel juba sõidukist välja. Ta seisis enda jaoks suhteliselt võõra hoone ees, sest ta ei olnud seal veel kordagi käinud. Küll aga teadis ta, et seal on üks inimene, kes loodetavasti ei tekita sellist segadust nagu kodus vanemad teeksid. Kui takso tema seljatagant ära kadus, jalutas Hunter aeglasel ja pisut lonkaval sammul ukse poole, hoides ühe käega kõhust kinni. See tegi endiselt haiget. Selleks, et uksekella vajutada, pidi Sommers ennast korraks sirgu ajama ja see tegi lausa põrgulikku valu, mida väljendas ka läbi hammaste pressitud vihane urin,

Matthew luges parajasti üht pakkumist, mis ta mänedžer oli saatnud. Lugu tundus ahvatlev, kuid miinuspooleks oli fakt, et filmimine toimus Brasiilias. Ta ei saanud nii kaua eemal olla enda vastsest perekonnast ja Matt ei uskunud, et seda kuidagi ka korraldada annaks. Mees kuulis uksekella, Daniela oli mõnda aega tagasi vist Helenaga välja läinud, seega ei osanud Matt arvatagi, kes külla tuleb. Mees jalutas ukseni ning avas selle. Vaatepilt oli hirmutav. "Hunter, tule edasi, mis juhtus?" päris mees, valmis vennaraasu sülle võtma, et ta kuhugi pikali panna. Matthew suurim kartus oli see, et midagi juhtub ta lähedastega ning nüüd see juhtus.

Ukse avas õnneks Matt. Seda Hunter lootnud oligi. Ta ei vastanud venna küsimusele enne, kui oli majja sisse astunud ja ennast vastu esiku seina toetanud. "Kas see pole mitte ilmne," sõnas Hunter mõrult, kuigi tema diktsioon oli kindlasti üsna nadi hetkel, "ma olin Westil ja mingi tüüp andis peksa noh." Ta tõesti ei tahtnud detailidesse laskuda ja tõde oli see, et kõik oli veel tema peas üsna segamini. Ta ei mäletagi kõike selgesti. Homme on loodetavasti kõik värskem. "Ütle parem, kas ma võin siia jääda... ma ei taha niimoodi koju minna," asus poiss asja juurde, üritades veremaigulist sülge alla neelata, et mitte siia Matti puhta põranda peale köhima ja sülitama hakata. Korraga tundis nooruk, kuidas pea eriti paksuks tõmbus ja seega ta isegi vastu seina toetudes kergelt vaaruma pani.

Matthew sulges ukse Hunteri järel. "Muidugi saad siia jääda, lähme elutuppa, ma toon sulle jääd," teatas mees ning aitas Hunteri diivanile istuma. Äkki oleks pidanud hoopis kiirabisse minema? Matt oli ise ka kooliajal sattunud mitmetesse kaklustesse, haigla teeneid ei olnud tal aga kunagi vaja läinud. Matt sai aru, et Hunteri pärast oleks kodus suur draama tehtud. Vanem Sommers saatis emale sõnumi, et Hunter ööbib ta juures ja nad vaatavad filme, piisav kate. Küll hiljem saab rääkida, kui vanemad ei muretse. Matt naases köögist jääpaki ja klaasitäie veega.

Hunter oligi oletanud, et selline vastus tuleb, aga siiski tasus küsida. Ta oletas, et Matt hakkab ka kohe haigla juttu ajama, aga nagu näha, sai ta aru, et kutt oleks juba seal, kui ta seda vajalikuks peaks. See, et vanem vend ta diivani juurde aitas, oli korraga hea ja halb, sest vähemalt ei pidanud ta ise lonkama, aga kui keegi teine sind aitab, siis ta ei taju valu nii nagu sina. Kui Matt noormehe mõneks hetkeks üksinda jättis, võttis poiss aeglaselt enda jope seljast ära ning asetas mobiili elutoa lauale. Ta silmitses enda käsi, mis endiselt pisut värisesid ning kergelt marraskil olid. Uskumatu, et need temale kuulusid. "Kas Danielat ei ole?" küsis poiss korraga, kui venam vend uuesti elutuppa ilmus, "ma mõtlen... ta on ikka okei sellega, et ma siia jään?" Silmitsenud Matti käes olevat jääkotti üritas Hunter välja mõelda, kuhu ta selle üldse panema peaks, sest neid kohti oli palju, mis talle haiget tegid. "Tegelikult oleks mul vist vaja midagi, millega enda nägu puhtaks teha," lausus Hunter, sest ta oletas, et ei näe just kõige puhtam välja.

Mees pani veeklaasi lauale ja ulatas jääkoti Hunterile. "Hoia parema põse peal, hoiab natukenegi sinikaid eemal," soovitas Matthew. "Ta on vist Helenaga või mõne teise sõrannaga väljas," vastas mees, silmitsedes väikevenda, kellest oli tõeliselt kahju. "Muidugi on, miks ta peaks perekonda pahaks panema," ei mõistnud Matt. Kui Dani oleks üks sellistest naistest, kes ei salliks isegi sugulasi ööbimas, ei oleks Matt temaga käimagi hakanud. "Hoia jääd natuke peal, sa peaksid üldse duši all käima, sul on juuksed mingise prahiga ka koos," lisas mees, surudes end rahulikuks. "Kuidas su ribid on - kõik terved? Ega sul verd organitest ei tule?" uuris Matt, kükitades maha ning vaatas vennaraasule otsa

"Vaevalt see enam eriti midagi aitab," sõnas Hunter, kuid võttis siiski jääkoti ning asetas selle vastu enda põske. Hetkeks oli tal valus, kuid siis hakkas kott enda tööd tegema, muutes nägu tuimemaks. Poiss kuulas venna juttu ning noogutas aeglaselt. Dušš kõlas küll hästi, aga sinna jõudmine tuleb ilmselt vaevaline. "Matt, ma olen selleks liiga vähe tappa saanud, et teada, mis tunne on, kui su ribid on sisse löödud või sisemine verejooks on," lausus poiss ja üritas isegi midagi muige sarnast näole vedada, kuid kahjus see eriti just ei õnnestunud. "Kõik, mis ma tean, on see, et puusadest üles poole valutaks mul nagu iga võimalik rakk," teatas poiss. Ta võttis klaasi endale kätte ning võttis sellest pisikese lonksu.

"Aitab, aitab. Usu mind," lausus mees kindlalt. "Selge, lähme käime traumapunktis," teatas Matt, katsudes taskuid. Võti oli ilmselt esikukapi peal, sest sinna ta need tavaliselt pani. "Emps lööb mu muidu maha, kui sa siin mul tühjaks veritsed," lisas Sommers, üritades Hunteri tuju tõsta. Pealegi sai Hunter kiirabist ilmselt paremaid valuvaigisteid ka, kodus olid mehel mingid tavalised käsimüügi omad, mis polnud ilmselt kõige tõhusamad.

Hunter vaatas Mattile üsna ebalevalt otsa, kui too teatas, et nad lähevad traumapunkti. Ta tahaks lihtsalt ennast puhtaks pesta, voodisse minna ja ärgata alles siis, kui ta jälle inimese moodi välja näeb. "Ega mul vist erilist vastuvaidlemise võimalust ei ole... ega ju?" küsis poiss, vaadates enda vanema venna poole. Matti katse nalja teha kukkus välja nii, et Hunter tõi kuuldavale ühe turtsatuse, millele järgnes kerge valugrimass. Hoides endiselt jääkotti enda põsel, tõusis noormees diivanilt püsti, haarates hetk hiljem vaba käega ka enda jaki, mis kohati kergelt verega koos oli.

"Ei ole. Ma saatsin emale sõnumi, et sa oled mu juures, muidu hakkab veel muretsema," lisas mees. "Oota," sõnas ta ning käis kiirelt enda toas ja tõi ühe lukuga pusa. "Pane see selga, on soojem ja mugavam," soovitas Matthew. Varrukad olid tõenäoliselt liiga suured, aga ikka parem. Matt võttis autovõtmed ning lukustas maja peaukse Hunteri järel. Varsti olid nad juba haiglas, kus Matthew tegeles registratuuris ning varsti oli üks medõde Hunteriga tegelemas. Sommers istus ooteruumis ja lootis, et vennaga on kõik korras, samas tekkis Matthew'l soov piiluda Snow palatisse.

Seda Hunter arvanud oligi. Kodus oleksid teda vanemad kantseldanud, siin kantseldab teda Matt. Viimane variant sobib õnneks poisile paremini. "... ja suurem," muigas poiss ning tõmbas selle endale siis aeglaselt selga, jättes jope esikusse rippuma, kuigi tegelikult peaks selle üldse hiljem pessu panema. Jõudnud haiglasse jalutas Hunter koos vanema vennaga traumapunkti. Peagi jäi ta paari õega kahekesi, kes temalt igasuguseid küsimusi küsisid ja siis teda igalt poolt katsuma ja uurima hakkasid. See polnud just kõige meeldivam protseduur, aga kuidagi pidi sellega ju ühele poole saama. Positiivne oli vähemalt see, et nad puhastasid ise Hunteri näo ära ja plaasterdasid sealt, kust vaja. Tuli välja, et sisemist verejooksu poisil ei olnud, aga koralikult klobida olid tema elundid küll saanud. Mis puutus ribidesse, siis õed kahtlusasid, et seal võib üks pisike mõra olla, aga ega sellega midagi teha ei ole. Seega loeti Hunterile sõnad peale, anti valuvaigistite retsept ja saadeti koju puhkama. Astunud palatist välja, jalutas ta ooteruumi.

Matt istus ooteruumis, kuni Hunter väljus. "Mis nad siis ütlesid?" küsis Matthew, aga ta eeldas, et poiss pääses suurematest kahjustustest, kuna miks ta muidu üksinda sealt välja tuleks. Matt mõtles, et nad võiksid poest läbi käia, midagi meelehead osta ja siis koju minna, kus Hunter saab puhata ja midagi süüa, et tal parem oleks. Äkki oli vaja midagi apteegist ka osta, valuvaigisteid või midagi. Matt üldiselt neid ise ei neelanud, tal oli harva migreen ja üldiselt sai sellest trenniga jagu.

"Et ma pean puhkama ja paar päeva rahulikumalt võtma. Mul ei ole mingit sisemist verejooksu, ainult mõned verevalumid kõhu peal ja ribid peaksid ka korraks olema, kui siis ainult mõni väike mõra, aga sellega pole nagu nii midagi teha," sõnas Hunter ja hingas sügavalt välja, "aa ja nad andsid mingi retsepti." Poiss ulatas selle Mattile, sest tema rahakott jäi jope taskusse ja jope oli Matti juures. Mis puutus poe külastusse, siis see kõlas küll hästi, kuigi Hunter oli enne Simona juurest lahkumist söönud natuke.

"Võid esmaspäeval ka mu juures olla, kui tahad," pakkus Matthew. Siis saab ta ise kuidagi ema ette valmistada, muidu ta ehmuks väga ära. "Mõra lausa... Äkki hoiad nüüd tollest tüübist või tüüpidest mõnda aega eemal... Igaks juhuks," pakkus Matt. "Lähme ostame välja," ütles mees ja läks retseptiga apteeki. Ta ei oleks lasknud Hunteril selle eest mitte mingil juhul maksta, vend oli veel õpilane, Matthew arvel aga päris korralik summa, mis need mõned rohud ikka ta kontole liiga teevad. Sommers mäletas siiani Daniela nägu, kui ta sai teada, kui palju tegelikult Matthew'l erinevatel kontodel on. Osa varandusest oli pandud ka aktsiate ning kinnisvara alla.

"Ma jääksin kuni kolmapäeva hommikuni, siis ma peaksin ilmselt kooli minema ja lõpuks peab ikkagi koju ka minema," sõnas Hunter. Vaevalt tema olukord nende mõne päevaga küll kõrvasti paraneb, aga loodetavasti on natukenegi esinduslikum kui praegu. "See tüüp tuli ise minu juurde," sõnas poiss pahuralt, "ja kui sa vihjad siin, et ma ei peaks Westside'ile minema, siis jääb ära, sest kõik mu sõbrad on sealt poolt silda." Hunter jalutas lihtsalt Mattiga kaasa, lastes tal endale rohu välja osta. Vähemalt on tal võimalus varsti sellest tuikavast valust lahti saada, mis oli nii kõhus kui ka näol.