Millest sa aru ei saa?

Oli täiesti tavaline koolipäev, mis Simona jaoks algas talle vastumeelse hommikuse väga vara ärkamisega, rääkimata sellest, et isegi hommikusöök alla ei tahtnud minna, ent neiu sõi ikka. Enne äraminekut tegi ta korda ka kassi liivakasti ja nii istus ta poolunisena ajalootunnis, kuigi selle üle elamist tegi tüdrukul kergemaks Hunter, kes neiu kõrval istus ja kellega Simona vahepeal niisama natuke juttu rääkis. Poiss vist suutiski ainsana unist Simonat selles tunnis ärkvel hoida. Siiski pidi noormees mingil põhjusel täna varem koolist lahkuma ja Simona oli see, kes ilusti päeva lõpuni istus, kuni ühel vahetunnil enne inglise keelt meenus talle, et peaks koduse ülesande ära tegema. Ta oleks selle juba eelmisel õhtul ära teinud, kui ta oleks täpsemalt aru saanud, mis vaja teha on. Inglise keel polnud tüdruku emakeel ja ta polnud nii tasemel kui tema kaasõpilased, kellest enamus räägibki inglise keelt oma emakeelena. Niisiis ei jäänudki Simonal muud üle kui oma sammud tutor centerisse seada ja sealt abi otsida. "Abby?" pöördus neiu uksest sisse astudes oma klassiõe poole, kellega ta ka aasta alguses sõbrunenud oli. "On sul minu jaoks... natuke aega?" küsis ta vaiksel häälel.

Sweg

OT: Kinni

Varajase ärkamisega Abigailil tavaliselt probleeme polnud, kuna ta läks peaaegu igal õhtul mõistlikul ajal magama, kui kool või mõni muu probleem ennast vahele ei seganud. Samuti käis näitsik igal hommikul jooksmas, kuni ilm seda veel kannatab. Ei jäänud vahele tänanegi hommik. Pärast seda kui Abby uuesti riided vahetas ja kerge eine võttis, oligi aeg kooli poole liikuma hakata. Sinna läks näitsik loomulikult jalgsi, sest autot tal veel pole. Päeva esimene pool möödus tüdruku jaoks suhteliselt igavalt, aga sellegipoolest üritas ta tundides korralikult kuulata, sest nii jääb koju vähem tööd - Abigaili kuulmismälu on lugemismälust mõnevõrra parem. Koolipäeva tipphetk saabus näitsiku jaoks alles siis, kui algas kisakooritrenn, kus ta sai võimaluse tüdrukutele uusi tantsuliigutusi näidata, mis Abbyle eelmisel õhtul pähe tulid. Pärast trenni lõppu oli Abby küll pisut väsinud, aga see ei tähendanud, et ta kohe koju kiirustama oleks hakanud. Selle asemel sisenes tüdruk tuutorite ruumi, kus oli piisavalt rahulik õhkkond, et ta saaks oma kodused ülesanded ära teha. Seljas oli tal hetkel helesinine lohvakas särk, jalas kitsad mustad teksad ning sama värvi ketsid. Juuksed olid Abbyl seatud hobusesabasse. Saanud just mataülesandega ühele poole, kuulis näitsik Simona küsimust. "Jah, muidugi. Istu siia minu kõrvale," sõnas Abigail, osutades käega enda kõrval olevale tühjale toolile laua taga.

Simona sammus laua juurde ja asetas oma koti maha, koukides sealt välja ainult ühe veidi paksema raamatu, pooleldi täidetud töölehe ja pastaka. "Kas sa saad mulle need edasised ülesanded rohkem lahti seletada?" küsis Mona Abby käest. "Ma ei saa aru, mida nad täpsemalt tahavad." Millest Mona aru ei saanud, oligi see, kuidas küsimus oli sõnastatud. See oli neiu jaoks liiga keeruline, sest teadagi oli tal inglise keelega raskusi, ehkki suhtlemisel tal sellega probleeme ei tekkinud. Üks asi on rääkimine, teine asi kirjutamine.

Kuna Abbyl praegu kiiret polnud, võttis ta Simona hea meelega enda juurde. Kuigi Abigaili tugevaim aine on bioloogia, võib ta vabalt ükskõik mis ainet kellelegi seletada, kuna oskab kõike üsna hästi. "Ega siin polegi midagi väga hullu. Pead valima igast reast grammatiliselt õigesti kirjutatud sõna - teised on kõik valed - ja siis seda lauses kasutama. Ja kui sa iseendas päris kindel pole, võid ju sõnastikku kasutada," sõnas Abigail, kui oli lehele pilgu heitnud ja töökäskluse läbi lugenud. "Sinu kiituseks võin öelda, et esimene pool on päris hästi tehtud," lisas näitsik, kui oli ka eelneva läbi vaadanud.

Simona võis ka kõike justkui lennu pealt võtta, aga inglise keelega tekkis tal mõnikord ikka keelebarjäär, sest see polnud tüdruku emakeel ning eelmises koolis õppis ta seda kesktasemel. Hea vähemalt seegi, et ta oma kaasõpilastega kuidagi räägitud saab, ehkki vahetevahel tuleb talle teatud asju korrata, et tüdruk aru saaks. "Grammatika pole just mu parim sõber," muigas Simona, kuid ajas end püsti, et sõnastik riiulist võtta ja vaadata, kuidas midagi kirjutada. "Väga lohutav," lausus neiu ning lõi sõnastiku õige koha pealt lahti, et nende sõnade õiget kirjapilti vaadata.

"Raske on leida inimest, kes grammatikat oma parimaks sõbraks peaks - isegi nende seas, kes on sünnist saati USAs elanud," sõnas Abigail. Välismaalasele võis aga grammatika veelgi keerulisem tunduda. "Kõik läheb aja jooksul lihtsamaks. Kui siin juba piisavalt pikka aega elanud oled ja ühel hetkel jälle kodumaad külastama satud, võib juhtuda, et hakkad oma emakeeles aktsendiga rääkima," muigas näitsik, kuigi ta ei uskunud, et Simona veel niipea enda emakeelt unustama hakkab. Kui Simona sõnastikku uurima hakkas, jäi Abigail vait ning jälgis lihtsalt, kuidas tüdruk tööd teeb, olles valmis vastama, kui tollel mõni uus küsimus peaks tekkima.

"Sina pead või?" küsis Simona muiates, kuigi arvas juba Abby vastust, sest Abby oli kõikides ainetes hea. Ta oli elav näide sellest, et kõik populaarsed tüdrukud ei olegi lollid, ülbed ja ennast täis. "No selleks peaks ma siin päris pikka aega elama," turtsatas tüdruk. Seda ta küll ei arvanud, et enda emakeelt aktsendiga rääkima hakkab, kuigi selle keelega polnud tal USAs küll väga midagi teha. "No õnneks saan ma alati ka Hunteri poole pöörduda," lausus neiu rahulikult oma töölehte täites.

"Päris seda ma väita ei saa, aga otseselt pole mul grammatikaülesannete vastu midagi," sõnas Abigail vastuseks. Ta ju võib neid teha, kuid sellele tavaliselt mingeid ülevoolavaid emotsioone ei järgne. "Hiljemalt viie aasta pärast oled sa juba puhas ameeriklane," oli Abby kindel. "Lihtsalt vaata, et sa oma Rumeenia sõpradega ikka edasi suhtled. Kuni sul on kellegagi emakeeles suhelda, ei tohiks ka keeleoskus kuskile kaduda." Kuulnud Simonat Hunteri nime mainimas, tekkis näitsikus kerge uudishimu. "Jälle see Sommersi poiss. Te olete päris lähedasteks muutunud," mainis tüdruk, kuna ta nägi tihti neid kahte igal pool koos.

"Kas ma näen välja nagu oleks ma üks neist, kes oma vanad sõbrad unustab?" küsis Simona muiates. Enda Rumeenia sõpradega suhtles ta arvutis, kuid suvel käis ta ikka kodus ka. See suvi mõtles neiu muidugi sellele, et äkki võtab ta Hunteri ka kaasa, aga näis, mis sellest välja tuleb. "Palun," sõnas Simona ja vaatas Abbyt hetkeks "are you serious" näoga. "Ma ei saa aru, miks viimasel ajal kõik meid paari panna tahavad, aga me oleme lihtsalt sõbrad," lausus tüdruk ning raputas pead. Samas ei saanud öelda, et talle Hunter ei meeldinud - meeldis küll, kuid Mona ise arvas vähemalt, et mitte just nii.

"Ei, kindlasti mitte. Vähesed teeksid seda meelega, kuid mõnikord võib pikk vahemaa ise kogu töö ära teha," selgitas näitsik enda mõttekäiku. Muidugi oli tänapäeval tunduvalt lihtsam ühendust pidada kui vanasti, sest olid igasugused Facebookid, Twitterid, Skype'id ja muud taolised suhtlusallikad. Kuulnud Simona vastust, hakkas Abbyl oma eelneva märkuse pärast isegi pisut piinlik, aga mida ta teha saab, kui uudishimu vahepeal võimust võtab - see on lihtsalt naiste loomuses. "Kui sõbrad, siis sõbrad. Mis minul ikka kommenteerida. Igal juhul on mul teie mõlema üle hea meel, kuna häid sõpru pole kerge leida," sõnas Abigail, et see Hunteri-teema nüüd lõpetatud saaks.

"Milleks on leiutatud internet?" esitas Simona Abigaili sõnadele vastuväiteks küsimuse, sest ta ei suutnud kohe kuidagi nõustuda sellega, et asi on ainult pikas vahemaas, kui ta peakski oma vanad sõbrad ära unustama. Tüdruk hoiab ju endiselt nendega ühendust ja kui ta kodumaale tagasi juhtub mingiks ajaks minema, saab ta nendegagi kokku. "Seda küll," noogutas Simona, kellel oli õnnestunud mõned head sõbrad ikkagi leida ja ta tõesti hoidis neid.

"Muidugi saad nendega interneti teel suhelda ja võid neid mingis mõttes isegi näost näkku näha, aga mõne inimese jaoks võib sellest vähe olla. Te ei saa ju ikkagi koos väljas käia," rääkis Abigail olukorra negatiivsemast küljest. Võib-olla oli ta oli ta täna liiga pessimistlik. Ega Abbie just iga päev roosasid prille kandes ringi ei jalutanud. "Ma loodan, et ei sega sind oma lobaga," sõnas Abbie, hoides pilku Simonal, kes polnud töölehte veel lõpetanud. Ehk võiksid nad hiljem kuskile edasi minna, kui Simona oma harjutused valmis saab.