I have been an asshole

Loomulikult igatses Joshia Floridat, kuid ta seal päris korraliku jama kokku, mis tõi ta tagasi kodulinna. Ujumisest ei pidanud noormees õnneks loobuma, kuna see oli vist ainukene asi, milles poiss selles elus hea on. Enda pere ta ei suutnud koos hoida, isa seisund on endiselt kehv ning enda vanad sõbrad on ta kaotanud. Neist ülekõige igatseb Lewise Abigaili. See väikene tüdruk oli talle alati päikesekiire eest sombusel päeval ning hoidis mitmeid kordi ära olukorra, kus noormeest ähvardas tiimist või koolist väljakukkumine, kuna tema õpitulemused polnud kõige paremad. Abigail oli see, kes viitsis Joshiaga õhtuti koos istuda ja õppida. Ning noormees pole talle siiani öelnud 'aitäh' selle eest.

Esimene pikk vahetund ning Lewise istus uhkes üksinduses koolikatusel oleval laual, jalad pingil ning tumedad silmad jälgimas kauguses olevat ookeani. Kott paari õpiku ja ühe suure kaustikuga vedeles pingi kõrval maas. Sügise kohta oli ilm täna väga soe ja taevas selge. Paar üksikut valget pilvekest oli, kuid vaevalt need vihma või tormi toovad.
Otsest nälga Joshial polnud, kuid sellegi poolest sõi ta kodunt kaasa toodud pähkleid. Tema pilk vilksas aeg-ajalt üle õla ukse poole. Tegelikult pidi tüüp imestama, miks ta siin endiselt üksinda on. Vahetund oli oma pool tundi ning ilm oli kena. Õuel rahvast liikus palju ringi.  

SPOILER: Click to show

jalas on tal mustad nöörsaapad ja kuskil on kindlasti ka üks nahktagi, kuna õues on siiski sügis

To Abigail

Pika vahetunni ajal otsustas Abigail natukeseks ajaks sõbrannad omaette jätta ning endale istumiseks mõne vaiksema koha otsida, kus ei sibliks liiga palju inimesi, sest tal oli tarvis mõnikord ka omaette olla ja mõelda. Probleemid tüdruku perekonnas polnud kaugeltki mitte ületatud ning ega Abbie uskunudki, et miski võiks paremuse suunas liikuda - pigem vastupidi. Siiski säilis temas imepisike lootus, sest kuni vanemate lahutuspaberid pole veel allkirjastatud, võib kõike juhtuda. Ehk tüdineb ema oma uuest mehekandidaadist ja saab aru, missuguse luuseriga tegemist on, nagu Abigail järjekindlalt talle väidab. Samuti teadis näitsik, et isagi võiks oma vastiku seanäost mõrra maha jätta, kui ta näeks, et abikaasa nende suhte elustamise pärast pingutaks... Sellised olid Abigaili unistused, kuid reaalsus ei läinud nendega kohe üldse kokku.

Jõudnud katusele arvamusega, et ta on siin üksi, pidi Abbie seal juba kedagi teist nähes pettumuse vastu võtma - eriti veel siis, kui talle järgmisel sekundil pärale jõudis, kes see istuja oli. Veel paar kuud tagasi pidi Abigail rõõmust peaaegu lakke hüppama, kui ta kuulis, et Josiah on Tree Hillis ja neist saavad koolikaaslased, aga ta otsustas, et laseb Josiah'l ise enda juurde tulla, et siis kuulata, mida noormees oma eemaloleku kohta räägib. Kuna tüüp mingit initsiatiivi üles näidata ei kavatsenudki, otsustas Abigail edasi mossitada, mis tähendas, et iga kord, kui ta noormehest mööduma juhtus, tegi Abigail näo, et Josiah't pole üldse olemaski. See taktika töötas kenasti - kuni praeguseni, sest nüüd polnud näitsikul enam mingit tagasiteed, kuna ta oli juba Josiah' tähelepanu pälvinud. Milline ime! "Nagu minu kiusamiseks pead sa selle ainsa koha ära võtma, kus ma praegu rahus istuda oleksin saanud, ilma et minu pähe mõrvarlikud ideed tuleksid. Aga ma ei kavatse sulle nii palju heameelt valmistada, et siit niisama lihtsalt minema jalutaksin," alustas Abbie, silmnähtavalt tige. Tal oli rohkem kui üks põhjus, mille pärast tige olla. Kui vaid pilgud võiksid tappa...

Ausalt öeldes ei pannud Joshia Abigaili kohalolekut tähelegi, vähemalt mitte enne, kui näitsik teda kõnetas. Pööranud tumepruunid silmad tüdrukule, muigas noormees endamisi. Jalad pingilt tõstnud, keeras Lewis ennast näitsiku poole. Abbey sõnade peale hakkas poiss valjult naerma. "Ega mul polnud sellist plaani. Ning tore on sindki näha," lausus noormees, hoides enda pilku Abigailil. "Ja miks peaks sul peaksid pähe tulema mõrvarlikud mõtted?" kortsutas Lewis kergelt kulmu. Noormees mõistis, et tüdruk vihkab teda ning tal on ka põhjust. Poiss pole teda viimased kuud just kõige kohelnud, vältides nii tüdrukut kui ka kõiki teisi enda tuttavaid.

"Tore taaskohtumine tõepoolest. Ma olen seda nii meeletult kaua ootama pidanud," jätkas Abigail oma salvaval hääletoonil, tõstes pead nagu rünnakuks valmistuv kobra. Mõistus ütles küll tüdrukule, et ta peaks rahunema ja vaiksemalt võtma, kuid selliseid mõtteid üritas ta ignoreerida. On ju ammu teada, et kui Abbie kellegi peale vihastab, teeb ta seda korralikult. Tavaliselt hakkab tal kohe kergem, kui on kellegi läbi sõimanud, aga võib juhtuda, et Abigail seda hiljem siiski kahetseb, kuigi siis võib olla juba liiga hilja... "Sest sina sattusid mu teele just sel ajal, kui ma ärritunud olen. Mitte et ma isegi heas tujus olles sinu pead silitama tuleksin," üritas Abigail tüübile oma mõtteid tutvustada, kuigi näitsiku peas nägid need tunduvalt paremad välja. Tegelikult oleks tüdruk tahtnud Josiah' käitumise tagamaade kohta uurida, aga ta ei saanud ju ometi välja näidata, et see teda huvitab.

Joshia turtsatas taaskord Abigaili tooni peale. Kohati oli see lihtsalt vaimukas, kuid neidise sõnad mõjusid hoopis teisiti. "Keegi ei keelanud sul võtta toru ja helistada või tulla korraks läbi," lausus Joshia oma lause võib-olla natukene liiga külmalt ja järsku. Päris süütuks ei hakka Lewis ennast tembeldama, kuid kogu süü ei lasku nüüd tema õlgadele ka. Tema elu ega tema pere oma pole just kõige roosilisem olnud viimane aasta-kaks.
"Aga palun," laiutas Lewis käsi, olles laualt alla hüpanud ning Abigaili ette kõndinud. "Vala oma viha minu peal välja. Löö mind, karju mu peale - mul ükskõik," lisas noormees valjemal häälel, seistes lihtsalt tüdruku ees, tumedad silmad viimast jälgimas ning käed kõrval.

Abigail lihtsalt põrnitses noormeest, oskamata tükk aega midagi öelda. Josiah tundus talle nii teistsugusena, nagu ei olekski tegu üldse sama inimesega. See Josiah, keda Abby kunagi tundis, polnud nii külm ja eemalolev. "Keegi ei keelanud ka sul täpselt sama teha," kasutas Abigail tüübi enda sõnu, kuigi ta ei teadnud, kuhu nad lõpuks sellise vestlusega jõuavad - arvatavasti mitte kuskile.
Noormehe sõnade peale Abigail rahunes pisut ning otsustas edaspidi nimelt hoopis vaiksemalt võtta. Ta ei hakka kisendama, et ennast veelgi naeruväärsemana näidata. Abby on siiski kisakoorikapten, kes ei saa iga väiksema asja pärast kohe endast välja minna. "Vägivald ja karjumine ei muudaks midagi. Ma isegi ei tea enam, mida sulle öelda, sest ma pole sinu peale vist isegi solvunud - pigem on see pettumus," lausus näitsik tasakesi. Abigail hoolis kunagi sellest kutist väga, võib-olla hoolis veel praegugi mingil määral, aga ta ei soovinud seda välja näidata.

Joshia pole juba tükk aega olnud sama inimene. Pärast isaga juhtunut ja ema lahkumist on kõik läinud alla mäge. Ta sattus politseiga pahandustesse, mille pärast visati noormees ujumistiimist välja, katkestades ka tema stipendiumi. Kõik see pani Lewise endasse tõmbuma, et peita üks haavunud poisike ära, kes kartis enda allesjäänud perekonda kaotada, ning käskis ka suureks kasvada. Lõputud õhtused vahetused, et tasuda isa ravikulude, hooldaja ja hoida alles maja, mida kutsuda koduks. Ülikoolist võib Joshia nüüd ainult unistada. Kui poiss kutsuti Tree Hilli ujumistiimi, andis see talle pisikest lootust, olles justkui üks pisikene valguse kiir pilkpimedas toas.
Abigaili lause peale ei öelnud noormees midagi. Kuid järgnevate sõnade peale ta ohkas vaikselt. "Ära muretse. Sa pole ainukene. See on vist ainukene, mida ma viimasel ajal oskan - valmistada kõigile pettumust," turtsatas Lewis valjult, tõmmates kätega läbi enda lühikeste juuste ning kõndides nördinud sammul tagasi laua juurde.

Abigail oli küll endiselt vihane, aga miski noormehe olekus andis talle vihje, et midagi peab olema viltu. Võib-olla ei ignoreerinudki Josiah teda lihtsalt sellepärast, et tal Abigailist kõrini sai. Ehk leidus selle kõige all mingi palju sügavam põhjus. Ta peaks noormehe ära kuulama, juhul kui too üldse rääkida tahab. Abbie ei kavatse teda selleks sundima hakata. "Sa kõlad nii, nagu haletseksid ennast," ei saanud näitsik jätta ütlemata, kuna tal oli ikka veel pisut raske maha rahuneda ning tüübile seletamiseks võimalust pakkuda. "Aga miks sa siis seda teed? Kas kuidagi teisiti ei saaks?" tahtis Abbie teada. Tüdruk otsustas, et on nüüd natuke aega vait ja lihtsalt kuulab.

"Kas see on tõesti nii ilmselge?" turtsatas Joshia, hääletoon täis külma sarkasmi. Ennast küünarnukkidega vastu lausa toetanud, langetas noormees pea, peites selle enda käte vahele. 'Haletsemine' oli isegi leebelt veel öeldud, pigem tundis noormees ennast kasutuna. Ükskõik kui palju ta ei pingutaks, et tema isal oleks hea olla, et tal oleks võimalik paraneda, et tema õel oleks kõik olemas, tundis poiss, et ta sammub ainult paigal ning iga tema tegemine jookseb liiva.
"Teisiti? Kõik mu elus on juba teinud kannapöörde ning juhul kui ma peaksin veel midagi muutma, siis lööks see kõik lihtsalt pöörlema ning sellelt kuradima karussellilt on võimatu maha saada," urises noormees endamisi. Lewis oleks heameelega midagi löönud, puruks peksnud ja siis ka veel jätkanud, kuni ohvriks langenud esemest ei ole enam midagi alles. Aga ta ei teinud seda, vaid lihtsalt seisis laua ääres, lüües rütmiliselt enda pead vastu lauda, millel tema küünarnukkid olid keharaskust hoidmas.

"Nii palju kui ma arvan end sind tundvat, siis jah," vastas Abigail noormehe küsimusele. Isegi kui tüüp oli vahepeal päris korraliku muutuse läbinud, nägi Abby temas siiski ka seda vana Lewist, keda ta kunagi enda heaks sõbraks oli pidanud. "Selleks et ma sind mõista suudaksin, peaksid ilmselt kogu loo mulle ära rääkima, sest mul pole õrna aimugi, mis kannapöördest sa räägid," tunnistas näitsik ausalt. Kunagi oli aeg, mil ta teadis noormehe elus toimuvast peaaegu kõike, kuid praegu oli Abbyl nende teadmiste asemel üks suur tühimik. Näinud, kuidas tüüp oma pead vastu lauda taguma hakkas, kõndis Abigail kuti juurde. "Lõpeta. Niimoodi pole võimelik ühtegi probleemi lahendada," palus Abigail. Mingis mõttes oli tal oma kunagisest sõbrast isegi kahju, sest tolle elu tundus ikka täiesti korrast ära olevat.

"See pole just selline tavaline jututeema, mille võiks iga kell tee kõrval ülesse võtta ja lahata," turtsatas Joshia kuuldavalt. Tema silmad jälgisid mustrit laua pinnal, kus puidu enda muster on segunenud taskunoa, pastaka ja küüneviiliga kraabitud mustriga. Nendes puudus loogika. Nad moodustasid kaose. Samalugu oli ka Lewise eluga viimastel aastatel. Iga samm jätab maha jälje ning koos moodustavad nad mustri, mis ei kujuta midagi. Kuulnud Abby häält põhimõtteliselt enda kõrval, tõusis Joshua püsti ning viis enda pilgu tüdrukule. Viimane nägi nii pisikene tema kõrval välja. "Mingil põhjusel ma arvan, et probleeme polegi ette nähtud lahendada," sõnas poiss vaikselt, surudes käed rusikasse, kuid hoides samas õrna, hoolivat ja samas valu täis pilku neidisel.

Kuulnud, et tüüp endiselt rääkida ei taha, Abigail vaid ohkas. Ta otsustas, et ei hakka sel teemal noormeest rohkem pinnima, kuna kasu sellest ilmselgelt ei oleks. Jama on ainult selles, et kui Abby Joshia käitumise taga peituvat lugu ei tea, on tal pisut raske kutti mõista. Aga üritada muidugi võib. Kui näitsik kuulis, mida Lewis edasi rääkis, vangutas ta pead. Sellega tüdruk kohe kindlasti ei nõustunud. Mis mõttes pole ette nähtud probleeme lahendada? Võib-olla oleks, kui tüüp vaevuks üritama, mitte ei lööks kohe käega, kui olukord raskeks muutub. "Mis ajast sa selliseks emokaks oled muutunud?" küsis Abigail poisi jutu peale kulmu kortsutades. "Ära saa valesti aru, mul pole plaanis sind nokkida ega midagi. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas saab üks inimene üldse mitte nii meeletult pika aja jooksul nii palju muutuda. Varem olid sa tunduvalt positiivsem. Ja mis kõige tähtsam... sa usaldasid mind," lisas näitsik, hoides pilku kuti silmadel.

Abigaili küsimuse peale turtsatas Joshia valjult, hakates kergelt endamisi naerma. Mõlema käega läbi juuste tõmmanud, maigutas noormees lõbusalt suud, tüdruku küsimus endiselt peas kõlamas. Aina uuesti ja uuesti. Peatunud täiesti katuse ääres, keha toetumas vastu piiret, silmitses Lewis õues olevat rahvast, kes ei pannud tähelegi, et keegi neid mõni korrus kõrgemalt silmitseb. "Elu muudab, Abs. Elu, meie valikud - eriti veel ebaõnnestunud - ning teiste valikud. Valikud toovad reeglina mingi seisukoha, millega peab inimene leppima ja elama. Ning juhtumisi sain mina ühe kõige sitema eales," pöördus Rocky pilk üle õla tüdrukule. Ta usaldas viimast endiselt ning pöörduks iga kell neidise poole enda muredega, veetes Abigailiga koos tunde maja katusel, et nendele lahendus leida. Aga see probleem või olukord, mis Lewisele kaela on langenud, on miski, millega peab noormees ise hakkama saama. Tema perekond. Tema vastutus.

Isegi kui Abigail oli endiselt tüübi peale vihane, üritas ta seda nüüd tunduvalt vähem välja näidata, kuna Lewise olekust ja sõnadest võis aru saada, et noormehel on praegu tõepoolest raske aeg. Milleks kõike veelgi hullemaks teha? Abby oli mõnikord küll õel, aga nii õel ka mitte. "Tõsi. Elu muudab nii mõndagi. Pole minulgi viimasel ajal just hiilgavalt läinud, aga mul tuleb kõigega lihtsalt leppida, isegi kui see tundub raske," rääkis tüdruk, pidades silmas probleeme enda perekonnas. Ta isegi ei teadnud, kas peaks noormehele enda olukorrast natuke lähemalt rääkima, näidates sellega, et temalgi on raske. Vanasti rääkis Abby ju Joshiale peaaegu kõigest, aga nüüd tundus see kuidagi nii võõras ja veider. Liikunud noormehe kõrvale, heitis Abigail pilgu all siblivale rahvahulgale. Sealt kohast oli tema arvates kõige parem vaade. "Äkki peaksid leidma endale mõne uue huvi või tegevuse, mis aitaks soovimatuid mõtteid kõrvale juhtida. Ma mäletan, kuidas me kunagi koos..." hakkas näitsik uuesti rääkima, aga jättis enda lause poolikuks. Mis ta ikka neid vanu seiklusi meenutab? Vaevalt tüüpi need lood enam huvitavad.

Joshua mühatas vaikselt Abigaili sõnade peale, kui tüdruk püüdis noormeest lohutada mõttega, et ka neidisel on viimasel ajal suht halvasti läinud. Loomulikult tahtis Lewis teada, mis tema parimat sõpra vaevab, aga see tähendaks, et ta peaks ka enda elu lähemalt lahkama hakkama.
Kui tüdruk noormehe kõrvale astus, vaadates samuti katuselt alla, muigas Josh endamisi. Ta igatses kohutavalt neidist. Eriti viimased kolm aastat, kuid nüüd, mil Abby on tagasi käeulatuses, ei suuda Lewis õigeid sõnu leida ja üldse suud avada. Kõige endasse kuhjumine tundus hetkel kõige lihtsam.
"... tunde vana kuuri katusel istusime?" lõpetas Rocky tüdruku lause küsivalt, viies enda silmad näitsikule. "Vähemalt nii kaua, kuni ma seal läbi katuse kukkusin. Ma siiamaani imestan, kuidas see küll sind hoidis," muigas noormees lõbusalt. Good times, good times.