Kella kuuesed vabavisked

Kell oli mõni minut kuus läbi ning Joshua kõndis trennist koju, möödudes, nagu igal õhtul ta tegi, Rivercourt'ist. Raske spoprdikott soonis tal kergelt õlga, mis tõttu pidi noormees seda pidevalt kohendama ja vahepeal ka teisele õlale viskama. Lewis on Tree Hillis olnud juba kolm kuud, kuid endiselt tundis ta ennast siin võõrana, sissetungijana, kuigi elas siin ka aastaid varem. Ta on siit linnast siiski pärit, kuid sisetunne seda küll ei ütle. Märganud Rivercourt'il maas üksikut oranži korvpalli, aeglustas noormees enda sammu, peatudes peagi sootuks. Tumedad silmad momendiks tänava lõppu silmitsenud ja siis uuesti seda palli, keeras Joshua enda sammud platsi poole. Koti pingile pannud, võttis ta maast palli, mille omanikku ei paistnud kuskil olevat, ning seda kergelt põrgatades kõndis noormees vabaviskejoone taha, saates palli sealt korvi poole teele. Esimene vise läks küll mööda ning pall põrkas talle tagasi kätte, kuid teine läks juba puhtalt silmi. Algaja õnn.


OT: kinni 

Pärast kisakooritrenni ei jäänud Jocelyn tänavatel ringi kõndima, vaid läks koju, kus ta kõigepealt ühe kuuma duši võttis ja seejärel riided vahetas. Tema jaoks oli see pettumus, kui ta psühhiaatriahaiglas viibimise pärast istuma jäi. Nüüd ei lõpeta ta Tree Hilli keskkooli veel niipea, vaid peab veel ühe aasta Sophomore olema ja nagu sellest veel vähe oleks, pidi ta igal jumala reedel psühholoogi juures käima. Õnneks ei tundunud see punapäine naine väga nokkiv ja Jole täitsa meeldis ta, kuigi viimasel ajal ta enam ei tundnud, nagu vajaks abi.

Kodus püüdis Jocelyn bioloogia kodutööd tegema hakata, aga kui ta alustas, ei suutnud neiu enam keskenduda ja sinnapaika need ülesanded jäidki. Siis pani ta käima arvuti, aga sealgi polnud targemat teha. Niisiis pani ta riidesse ja läks mööda tänavaid kolama - preili Clarke oli tal soovitanud päris palju teha, kuid seni polnud Jocelyn psühholoogi nõuannet kuulda võtnud. Igatahes pidi Jo tõdema, et psühholoogil oli õigus, sest ta tõesti tundis end rahulikumana. Lõpuks viis Jocelyni rännak ta aga Rivercourtile, kus keegi palli korvi loopis. "Annad passi?" küsis ta, kui kutile lähemale jõudis.

Swag

SPOILER: Click to show

Kolmas vise läks ilusti sisse. Neljas ja viies põrkasid laualt tagasi kätte. Kuues läks peale lühikest keskendumist puhtalt sisse. Joshia keskendus parasjagu seitsmendaks viskele, kui kuulis häält enda selja tagant. Viske pooleli jätnud, keeras noormees ennast ringi, vaadates otsa tundmatule tumedapäisele tütarlapsele. Tema küsimuse peale kergelt õlgu kehitanud, söötis Lewis palli näitsikule. Paar sammu kõrvale astunud, jäi Joshia vaatama, mida viimane teeb. Noormehel polnud aimugi, kas ta teadis tüdrukut ka enne seda päeva, mil ta ujumiskarjääri pärast siit ära kolis või mitte. Pigem ei, kuna nägude peale on tüübil päris hea mälu.

Ka Jocelyn ei mäletanud, et ta seda tüüpi varem kuskil näinud oleks. Neiu ise tuli ju kuskil märtsis-aprillis ja siis tuli see lollakas tulistamine ja terve ülejäänud aja kuni augustini veetis ta psühhiaatriahaiglas, paranedes oma närvivapustusest, mis ta pärast tulistamist saanud oli. Jo oli vist päris paljudest vingetest uudistest ilma jäänud, sest GC-d ta hui viitsis lugeda. Saanud noormehelt palli, sammus Jocelyn korvi juurde ja viskas kohe esimese viskega palli korvi. "Tee järgi," turtsatas ta ja vaatas kavalal ilmel poisi poole. Tegelikult Jo ei teadnudki, kuidas ta selle korvi sai. Ju siis oli see algaja õnn.

Tüdruku sissevisatud palli kinni püüdnud, põrgatas Lewis seda paar korda, tehes parema külje pealt ilusa puhta kolmese. Juhul kui noormehel oleks sellist täpsust ka mängude ajal, eriti kui pealtvaatajaid on kümneid ja kümneid, siis võib-olla oleks Joshia hoopis korvpallitiimiga liitunud, aga kuna pingelistes olukordades muutub ta lohakaks pisiasjades, siis jäi ta ujumise juurde. Seal on raske milleski eksida. Tuleb lihtsalt kõigest väest ujuda kas üks või paar basseiniotsa. "Tehtud," lausus noormees muigega, söötes palli tagasi neidisele.

Visanud palli kutile, jäi Jocelyn huviga ootama, kas poiss ka mõne ilusa viske teeb või mitte. Ta ei arvanudki, et ta mingi väga koba viske teeb, sest kindlasti oli noormees palju osavam kui kisakooritüdruk ise. "Wow, ilus," kiitis ta noormehe viset, kui palli kinni püüdis. "Jocelyn, by the way," ütles ta igaks juhuks enda nime ning sihtis palliga uuesti korvirõnga kohal oleva ristküliku paremat nurka, ent sellest hoolimata läks pall mööda. "Mitu viset me teeme?" küsis ta, et saada teada, kas tal on mingi lootus ikka rohkem viskeid korvi saada.

Lewis ei öelnud Jocelyni kiituse peale midagi, maigutades endamisi vaid suud. Nagu ta ise ei teaks seda. Tüüp oli siiski see, kes selle ilusa viske tegi. Enda pruune silmi näitsikult mööda visatud pallile viinud, mille ta kinni püüdis, kõndis noormees seda põrgatades näitsiku juurde. "Joshia," tutvustas poiss ennast puhtast viisakusest. Erilist suhtlemistuju tal täna polnud. Josh eelistas pigem üksinda olla ja natukene ennast maha rahustada, enne kui koju läheb. Nüüd kui neil hooldaja kindlalt olemas on, naine nõustus siiski koos perekonnaga Tree Hilli kolima, et saaks Joshia isa eest hoolitseda, oli poisil reaalselt võimalik enda elu elada ja käituda nagu üks teismeline peaks seda tegema. Aga Lewis eelistas siiski hoolitseda enda isa eest, andes Ruthile mõne vaba päeva nädalas. Naine on siiski rohkem teinud, kui temalt oleks võinud oodata.
"Nii palju kui soovid," kehitas Rocky õlgu.