I am the one

"Terve linn?!" kergitas naine enda kulme, "ma seisan ju siin. Ma üritan sind mõista. Ma tahan näha, et sinus on endiselt olemas see mees, kellesse ma armusin ja kellega ma abiellusin, aga praegu näen ma sind vaadates ainult viha. Kuhu see kõik sinu sees mahub, Wade? Ma ei ole sind mitte kunagi sellisena näinud ja ausalt öeldes sa hirmutad mind natuke. Sa oleksid justkui võõras, aga samas nii tuttav." Zoe neelatas kergelt ning vaatas mehele otsa. Tema sõnad olid üle pika aja jälle rahulikud. Samas küsisid nad naiselt paljut. Eriti kui mõelda, et ta ei tea, mis neist saab. "Kus mujal? On sul mõni kindel idee?" küsis naine. "Mõned päevad tagasi oleksin ma sinuga kasvõi maailmalõppu kaasa tulnud ja nüüd..." Zoe ei osanudki enda lauset kuidagi lõpetada, sest sinna oleks pidanud minema nii palju sõnu, et täpselt edasi anda, mida ta hetkel mõtleb.

Wade vaikis. Mis tal enam öelda oli. "See viha... Sa ei saa aru. Kui sind oleks terve kooliaeg lihtsalt piinatud ja mõnitatud, see jätab jälje. Ma ei ole siiani nendele inimestele andestanud ja kui ma sain teada, et paljud neist on haledad läbipõlenud inimesed, olin ma õnnelik. Vihka mind, kui tahad, aga nad said oma palga kätte ja ma rõõmustasin," teatas mees. Zoe käitus nagu mõni süütuke praegu, ometi oli kindlasti ka... Nojah, äkki tema elu oligi perfektne. "Aga nüüd sa ei tuleks, selge," ütles mees noogutusega ning ta läks magamistuppa, kus mees hakkas enda asju kokku korjama. Kohvri voodi alt välja tõmmanud, hakkas mees sinna asju sisse panema.

Zoel jäi ausalt öeldes mehe sõnu kuuldes suu peaaegu lahti. Ta sai aru, et kui keegi sind kiusab, jääb sellest sügav jälg järele, aga kas tõesti nii kauaks? Naisel endal sellega kunagi probleeme ei ole olnud ja seega ei oska ta tõesti täpselt mõista, mida Wade tunneb või tundis, aga natuke õudne oli kuulata, kuidas mees rõõmustas selle üle, et kellegi teise elu ebaõnnestus. "Ma ei öel..." jättis naine lause lihtsalt pooleli, sest Wade jalutas jälle niisama minema. Kas ta paigal ka püsib üldse? Taaskord jalutas Zoe mehe järel magamistuppa, kuid ei sisenenud ruumi. Selle asemel jäi ta lihtsalt ukseauku seisma. Ta vaatas vaikides, kuidas Wade enda asju pakkis. See ongi nende lõpp? "Kus sa siis need paar päeva veedad enne lahkumist?" küsis naine peaaegu hääletult.

Mees vaatas, et esmavajalikud asjad saaksid kaasa, mõned pluusid, paar paari pükse, sokid, pesu, akujuhe, sülearvuti pakkis ta ka kokku. Mis veel. Kuulnud naise küsimust, läks Wade Zoe juurde. "Ma ei tea. Mõnes motellis ehk," vastas Wade. "Ma sain aru, et seda sa tahad," lisas mees vaiksemalt. Ta sai aru, et Zoe ei tahtnud enam meest enda ellu, mis mõtet on kunstlikult seda abielu veel venitada, kui naine on mõttes juba ammu kõigele kriipsu peale tõmmanud. "Ma ei usu, et ma Kanadas väga kaua oleksin. Ehk mõni nädal," pakkus mees välja.

Zoe noogutas vaikselt, kuigi sõnadega 'mõnes hotellis' ei olnud just väga midagi peale hakata. Need oli lihtsalt ühed kulutatud sõnad, mis ei tähendanud midagi. "Sellisel juhul ei ole sa mitte midagi kuulanud, mida ma sulle viimased viisteist miutit rääkinud olen," sõnas naine pead raputades ja silmi pööritades. Tundus, et Wade oli enda sõnades nii kinni, et ta lihtsalt ajas seda taga, mida ta tahtis kuulda. "Mõnusat puhkust sulle siis," sõnas Zoe irooniliselt ning jalutas elutuppa, kus ta lihtsalt diivanile maandus. Kui mees tahab lahkuda, siis tehku seda. Lihtsalt ärgu arvaku siis, et Zoe teda käed laiali tagasi ootab.

"Sa tuleksid siis minuga kaasa?" küsis Wade ja järgnes kohvriga Zoe'le. "Kas sa oleksid valmis pakkima siinse elu nädalaga kokku ja kuhugi mujale kolima?" küsis Wade. "See on jah või ei küsimus, ma ei taha pikemat ümbernurgajuttu," lisas Wade. Kui Zoe vastus pidi jaatav tulema, oleks Wade veel mõned päevad korteris elanud ja siis tõenäoliselt Zoega USA läänerannikule kolinud, mõnda sooja kohta, kus nad saaksid uuesti alustada.

"Ma tahaksin, et me siia jääksime ja sa nende tagajärgedega tegeleksid," sõnas Zoe rahulikult, vältides mehe pilku, sest ta teadis, et talle ei meeldi see, mida ta räägib. "Kuidas sa aru ei saa, et kui me lihtsalt kuskile mujale kolime, siis see ei aita, kuna see kõik jääb ikka meie vahele," lausus naine, olles kindel, et need sõnad kuulusid Wade'i silmis sinna 'ümbernurgajutu' alla. Zoe ei osanud mehele kohe anda vastust sõnaga 'jah' või 'ei'. "Kui sa endale piletid ära ostad, siis sa võiksid mulle öelda, kuna sa lahkud...igaksjuhuks," lisas naine, sest ta juba teadis, et tema öeldud sõnad ei muuda midagi. Wade oli juba otsustanud.

"Sa väidad alguses, et ma ei ole sind kuulanud ja siis ikka ütled, et ei tule minuga. Otsusta ära," palus Wade. "Uus algus on nii lähedal. Sa kas oled osa sellest või mitte," lisas mees. Tree Hill ei olnud enam tema kodu, see ei olnud tegelikult kunagi väga olnudki. "Üks sõna, ütle ainult üks sõna," palus mees. Kui Zoe ei saanud sellega hakkama, pidi mees lahkuma juba samal õhtul. Mõni motell lennujaama lähistel, mõned ööd veeta seal ja siis ootaski Wade'i ees midagi täiesti uut.

Zoe oli küll hetkel üsna abitus olukorras. Ta ei ole kunagi eriti kiire otsuste tegija olnud ja nüüd peab ta mõne hetkega otsustama, kas jääb Tree Hilli elama või kolib koos Wade'iga kuskile mujale. Uus algus ei kõla just halvasti, aga naisele meeldib see väikelinn. Tal on sõbrad, töö ja kodu siin... aga Wade. Zoe peab ütema küll ainult ühe sõna, aga sellel on nii palju kaalu. "Mis sa arvad sellest kui..." naine jäi hetkeks enda jutuga toppama, sest kaalus, kas ta ikka tõesti kavatseb seda teha, "sa lähed esialgu üksinda Kanadasse nagu sa tahtsid ja ma ajan sellel ajal siin kõik korda, sest ma ei saa töölt lihtsalt lahkuda ja see korter tahab maha müümist ja mis kõik veel. Ja siis, kui sa oled välja nuputanud, kuhu me lõpuks elama asume, siis ma ühinen sinuga." Zoe neelatas ja vaatas mehele otsa. See oli ainuke pakkumine, mille peale ta suutis tulla. Esiteks sai ta siin rahulikult kõike seedida ja teiseks sai Wade võibolla Kanadas olled ka natuke rohkem enda olukorda mõista. Nii rahunevad nad mõlemad maha ja suudavad uuele algusele mõtlema hakata. "Ma lihtsalt tahan kindel olla, et meie vahel ei ole enam mingeid suuri saladusi. Ma saan aru, et mõned asjad on sellised, mida me ei soovi teistega jagada ja see on okei, aga midagi nii suurt ei saa me enda vahele lubada. Ausalt öeldes olen ma rohkem pahane, et sa mulle alguses valetasid, kui selle peale, mis sa tegelikult korda saatsid," sõnas naine ja asetas siis ettevaatlikult enda käed ümber mehe, kallistades teda hetk hiljem.